Täna Sindi gümnaasiumis toimunud õpilaskonverentsil „Eesti lipp 135” kõneles diplomaat ja Eesti lipu seltsi juhatuse liige Trivimi Velliste, et sinimustvalge lipp ja kindral Laidoner on pea üheealised, et rasketes sõnalahingutes istus Jaan Poska kõrval Sindi mees Julius Seljamaa, et nende meeste taga seisid 100 000 Eesti Vabariigi mõõka ja tääki.
[pullquote]Ajal, mil see lipp Otepääl pühitseti, häälitses ühe Viljandi lähedase talumaja kätkis üks väike kolmekuune poiss[/pullquote]Head sinimustvalge lipu sünnipäevalised! Hea Sindi gümnaasiumi pere!
135 aastat tagasi, suvel, pühitseti Otepää kiriklas kolmevärviline lipp, millele oli saatusest määratud saada meie ühendjaks. Ühe rahva liikmetel võib olla palju eri arvamusi üksikutes küsimustes, aga vabadel rahvastel on ka midagi, mis selle liikmeid ühendab, mis on nende kõigi ühine tunnus. Meie puhul on selleks kahtlemata sinimustvalge lipp.
See lipp on pidanud algusest peale võitlema oma olemasolu, oma väärikuse eest. Saksakeelsed buršid tallasid sinimustvalged värvid Tartus oma jalge alla kohe, kui need värvid olid ilmavalgust näinud. Sest neile ei mahtunud hinge, et mingid matsid on endale ka uhked värvid valinud ja tahavad äkki saksa moodi välja näha!
See oli aeg, kui Tartu südalinnas ei julgenud keegi kõva häälega eesti keelt rääkida. Südalinnas kõlas ikka saksa keel. Ja natuke oli tulnud ka vene keele rääkijaid. Matsid rääkisid oma keelt agulis.
Ajal, mil see lipp Otepääl pühitseti, häälitses ühe Viljandi lähedase talumaja kätkis üks väike kolmekuune poiss, kellele oli nimeks ristitud Johan. Muidugi ei osanud poisi isa ega ema aimatagi, et nende lapsest võrsub üks kuulsamaid eestlasi. Et tema auks püstitatakse Viljandi südalinna koguni mälestusmärk. Ka Viljandi südalinn oli tollal saksakeelne.
[pullquote]jõulukuu neljandal päeval möödub 100 aastat Tartu rahuläbirääkimiste algusest[/pullquote]See mälestusmärk on Viljandi Lossimägedes täna tõesti olemas ja paljud teie hulgast on seda kindlasti näinud. See on kindral Johan Laidoneri ratsamonument, mis manab meie silme ette Eesti Vabadussõja legendaarse juhi.
Niisiis, Eesti lipp ja kindral Laidoner on peaaegu ühevanused. Neid kaht ühendab omavahel seegi, et nad mõlemad sümboliseerivad Eesti vabadust. Vabadussõjas võideldi just selle lipu all. See sõda on meile eriliselt tähtis seetõttu, et just Vabadussõda tõi meile Eesti riigi. Eesti riik kuulutati välja küll üheksa kuud varem. Aga välja võib kuulutada paljugi! Tähtis on ka püsima jääda!
Tookord me jäime püsima. Peagi, 3. jaanuaril, möödub 100 aastat tunnist, mil Vabadussõja relvad vaikisid. Veelgi varem, jõulukuu neljandal päeval möödub 100 aastat Tartu rahuläbirääkimiste algusest meie esidiplomaadi Jaan Poska juhtimisel.
Teie aga teate teistest paremini, kes istus Jaan Poska kõrval rasketes sõnalahingutes – Sindi mees Julius Seljamaa, kelle ausammas kaunistab seda koolimaja ja seda linna, selle linna vaimu.
Mul on suur heameel, et 4. detsembril peetakse Eestis meeles neid, kes olid sajand tagasi läbirääkimiste laua taga ja võitlesid Eestile välja vägagi head rahutingimused. Tartu rahu laua taga ei pidanud Eesti midagi paluma ega manguma, sest Poska ja Seljamaa selja taga seisid vaimusilmas kindral Laidoneri 100 000 mõõka ja tääki. See oli reaalne jõud, millega vaenlasel tuli arvestada. Ja muidugi oli laual sinimustvalge lipp.
Ajalugu ei saa kunagi otsa. Päiksepaistelisele ilmale järgneb sageli vihm ja raju. Head ajad vahelduvad halvematega. Keegi meist ei suuda vaadata läbi tuleviku udumüüri. Võime siiski olla kindlad, et ajalugu armastab lükata ka vabade rahvaste teele takistusi – asetada neid katsumuste ette.
Kui sellised ajad peaksid saabuma, on hea ammutada jõudu esivanematelt, nende kogemustest ja tarkusest. Ennekõike aga nende kindlameelsusest ja pühendumusest – oskusest hoida kokku ja üksteist toetada. Sellistel puhkudel on sinimustvalge lipp asendamatu!
Hea koolipere! Õnnitlen teid Eesti lipu suurel sünnipäeval!
KU päevatoimetaja