Ain Keerup: käesolev aasta on olnud väga viljakas lipuvilje aasta

Tänasel Sindi gümnaasiumi õpilaskonverentsil „Eesti lipp 135“ tegi Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup kümnekonnale aastale pilkuheitva ülevaate lipuviljest, millega kool on pälvinud kasvavat tähelepanu ja imetlust nii maakondlikul kui üleriigilisel tasandil. Samas üritab ta tõelise juhi ja peamise eestvedajana jääda enesekriitilise väärikusega üksnes meeskonna tavaliikmeks.

Ain Keerup võtab vastu Eesti lipu seltsi tänukirja, mille annab üle juhatuse liige Trivimi Velliste. Foto Urmas Saard
Ain Keerup võtab vastu Eesti lipu seltsi tänukirja, mille annab üle juhatuse liige Trivimi Velliste. Foto: Urmas Saard
Ain Keerup laulab koos Sindi gümnaasiumi õpilastega Jää vabaks Eesti meri Foto Urmas Saard
Ain Keerup laulab koos Sindi gümnaasiumi õpilastega “Jää vabaks Eesti meri !”. Foto: Urmas Saard

[pullquote]2012 alustasime nüüdseks traditsiooniks saanud piduliku lipuheiskamisega Sindi raekoja torni.[/pullquote]Tänase lühiettekande ettevalmistamine ei olnud üldsegi lihtne. Seda kahel põhjusel. Koolis on toimunud väga palju, ja minu roll on olnud selles suhteliselt tagasihoidlik. Olen olnud vaid osaline asjades, mis on meeskonnatöö tulemusena sündinud. Ja kuna ka iseloom on selline pigem tagasihoidlik, siis nagu polegi millestki rääkida. Aga kuivõrd lubasin seda teha, siis lubadused tuleb täita.

Igal aastal tekib mul hetk, kus ma tunnen ennast pisut ebamugavalt. Vahel on isegi pisut piinlik. Ma tean, et ei peaks, aga ikka on. Eriti augustikuus. Paljud räägivad uhkusega kuidas nad käsikäes ja sinimustvalgete lippudega Balti ketis seisid. Mind seal ei olnud. Olin 25-aastane, aga mind ei olnud seal koos teistega seismas. Seisin siloaugu ääres ja vaatasin, et loomade talvesööt saaks ilusasti kinni tallatud ja õhukindlalt kaetud. Ma pidin olema tööl, ja mul ei ole sellest päevast midagi meenutada. Pisut ehk kergendab olukorda teadmine, et minu abikaasa ja kolmeseks saav vanem poeg olid Balti ketis.

Ka 1. mail 2009, kui üle pika aja tõusis taas Sindi raekoja tornimasti sinimustvalge lipp, ei olnud ma kohal. Seekord ei olnud ma tööl, vaid Vana-Vigala Põhikooli kokkutulekul, kuhu olin saanud kutse kui varasem koolijuht. Selles loos mul siiski imeväike osa oli, sest panustasin koos paljude teistega esimese lipu ostmisse. Eestvedajaks oli Priit Kask.

Ja see, et minu nime seostakse lipuviljega Sindi gümnaasiumis, ei ole ka üldsegi minu teene. On vaid juhuste kokkulangemine. Olen sattunud kohtadesse, kus juhtuvad head asjad.

[pullquote]võrratu õhtupoolik väga paljude sinimustvalgete lippudega[/pullquote]Lipukultuuri edendamine Sindi gümnaasiumis sai alguse Urmas Saardist, kes astus 19. aprillil 2010 kooli direktori kabineti uksest sisse, ja pakkus võimalust tuua õpilased jüripäeva õhtul sinimustvalgete lippude alla. Loomulikult olime juhtkonnaga kohe nõus ja imelikul kombel ei olnud vaja ka õpilasi „ära rääkida“. Teavitasime õpilasi plaanist 22. aprilli kogunemisel ja proov toimus 23.aprilli päeval. Juhendajateks Mart Nõmm, Eneli Arusaar ja Evelyn Sillaots. Ja uskuge, oli võrratu õhtupoolik väga paljude sinimustvalgete lippudega. See oli hetk, mis liigutas väga paljude õpilaste ja ka nende vanemate südameid. See oli midagi, mis oli tulnud selleks, et jääda.

23.veebruaril 2010 toimus esimene lipurivi koolimajas. Seda siis Eesti Vabariigi aastapäeva aktuse eel. Aktusel viibis ja sai sellest ilust osa tolleaegne maavanem Andres Metsoja.

Ain Keerup teeb ettekande Sindi gümnaasiumi õpilaskonverentsil Eesti lipp 135. Foto Urmas Saard
Ain Keerup teeb ettekande Sindi gümnaasiumi õpilaskonverentsil “Eesti lipp 135”. Foto: Urmas Saard

2011 oli huvitav aeg. Meedia kiitis kooli lipukultuuri edendamise eest, kuid koolipidaja kostitas ametliku järelpärimisega, sest majahoidja oli unustanud nädalavahetusele langenud lipu heiskamise päeval lipu koolimaja seinale heisata.

Tol aastal osaleti lippudega nii vabariigi aastapäeva tähistamisel Sindis kui ka Pärnus, Jüriöö tähistamisel Sindis ja Eesti lipu päeval Pärnus.

2012 alustasime nüüdseks traditsiooniks saanud piduliku lipuheiskamisega Sindi raekoja torni. Jüripäevaks aga kutsuti õpilased lipuspaleeri Eesti sõjameeste mälestuskiriku juurde. Ja lipuhoidmise soov liikus üha nooremate õpilasteni. Ühtse meeskonnana lõi kaasa tollane 5a klass, kellest juhuse tahtel sai gümnaasiumis minu klass. Aasta lõpus külastasime lipurivides osalenud õpilastega Riigikogu ja kohtusime Riigikogu esimehe Ene Ergmaga.

2013 lisandusid traditsioonilistele lipurivi päevadele Priiuse põlistamise päeva tähistamine Tori kiriku juures, Võidupüha maratoni jooksjate innustamine ning 28. novembri tähistamine. Kogemusi kutsuti jagama ka teistele Pärnumaa koolijuhtidele.

2014. aasta tõi kooli üleriigilisesse teadvusesse, sest Eesti lipu päeva varahommikul kinkis Riigikogu Sindi gümnaasiumile Eesti Vabariigi paraadlipu, mis sai ka kohe sealsamas kirikliku pühitsuse. Ka täna on see lipp meie aulat ehtimas.

2014. aasta lõpus jõudsime Eesti lipu seltsi Sindi osakonna loomiseni, mille liikmed on valdavas osas kooli töötajad ja vilistlased.

[pullquote]algas traditsioon Eesti lipu päeva tähistamisest Sindis[/pullquote]2015 lisandus traditsioonidesse Tartu rahu tähistamine lipurivi saatel ja algas traditsioon Eesti lipu päeva tähistamisest Sindis.

2016 jätkasime traditsiooniliste üritustega. Eesti lipu päeva aukülaliseks oli tolleaegne Riigikogu aseesimees ja tänane peaminister Jüri Ratas.

2017 lisandus mälestusseisak 3. jaanuaril Vabadussõja kangelaste mälestamiseks. Pidulik lipuheiskamine Eesti Vabariigi aastapäeval Sindi raekoja juures toimus koos Are, Tori ja Sauga noortega.

2018 lisandus mälestusseisak Julius Seljamaa veel paigaldamata mälestussamba kohal. Pärnus läbiviidud Eesti lipu päeval toimus Endla teatris pidulik aktus, milles meie õpilased ja õpetajad etendasid peamist rolli.

Ka käesolev aasta on olnud väga viljakas lipuvilje aasta. Lisaks traditsioonilistele üritustele osales meie liputoimkond ka laulu- ja tantsupeo rongkäigus.

Eesti lipu seltsi tänukiri Ain Keerupile. Foto Urmas Saard
Eesti lipu seltsi tänukiri Ain Keerupile. Foto: Urmas Saard

Mul on vedanud, et olen saanud neid asju teha nii ägeda meeskonnaga, kus igaüks teab mis on tema kohus, või mis temalt oodatakse, ja asjad toimuvad nagu iseenesest. Ja loomulikult on lisaks Urmasele kaks väga olulist inimest meid innustamas seda kõike tegema – Jüri Trei ja Trivimi Velliste. Mul on väga hea meel, et nad on ka täna meiega.

Minu isiklik sügavaim emotsioon Eesti lipuga pärineb 24.veebruarist 218, mil tähistasime Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Tahtsin minagi sel päeval teha ühe kingituse. Ja tegingi. 2014 aastal sain Sindi linnapealt 50. juubeli kingituseks Sindi raekoja torni lipu nr 2, mis lehvis meie linna esindushoonel 1. maist 2010 kuni 9.veebruarini 2011. Saada selle lipu omanikuks oli väga suur au. Ja seda veel kahel põhjusel. Esiteks oli see ju lipp nr 2 (kusjuures lipp nr 1 on hoiul Sindi Muuseumis). Teiseks lehvis see lipp Sindi raekoja tornimastis ajal, mis oli minu jaoks töökoha mõttes väga keeruline aeg.

See lipp oli mulle väga oluline, aga ma otsustasin ta Eesti Vabariigi 100-ndal aastapäeval edasi kinkida. Kuigi mul on 3 täiskasvanud poega, kellele võiks seda edasi kinkida, ei ole nendel sidet Sindiga. Seetõttu otsustasin, et kingin selle inimesele, keda ma väga austan ja usaldan. Inimesele, kes on olnud osaline pea kõikides meie lipuvilje tegemistes, ka nendes, kui osalejaid on olnud vaid kaks. Seda nii nädalavahetustel kui koolivaheaegadel. See inimene on Chätlyn Parts. Ka täna on ta – nüüd juba vilistlasena – koos meiega siin, et väljendada austust Eesti lipule. Ta on väga õige inimene seda lippu hoidma. Mida ta selle lipuga tulevikus teeb, on tema otsustada, mina usaldan tema valikuid.

Soovin, et teil kõigil oleks tulevikus meenutada sarnaseid lugusid.

KU päevatoimetaja