Täna Sindi raamatukogus avatud Made Balbati näituse paarikümne digipildi hulgas keskendus pilk kolmest pildist koosnevale libahundi sarjale. Mullu kevadel nägi neid koguni Londoni raamatumessil.
[pullquote]digilauale joonistamine nõuab pühendumist väga täpsele nokitsemisele ja küllaltki palju aega[/pullquote]Kunstniku sõnul panevad piltides kujutatavad maagilised muinasjutud teda tundma, nagu jookseks ta ise koos huntidega. Balbat selgitab, et parasjagu mõnd pilti tehes läheb ta päris selle sisse ja elabki viivukese aega libahundi maailmas. Justnagu enda jutu kinnituseks ulatas graafik, illustraator ja kujundaja oma nimekaardi, mille ühel küljel kolmiksarja üks piltidest.
Lõuendil pildid ei ole õlimaalid. 1988. aastal raamatuillustratsiooni harus graafika erialal ERKI lõpetanud Balbat võttis kätte digilaua ja digipliiatsi, mida kasutades valmivad pildid. Joonistama hakkas ta lapsepõlves enne lugema õppimist. Digipliiatsiga digilauale joonistamine nõuab pühendumist väga täpsele nokitsemisele ja küllaltki palju aega. „Pildid panen kiht-kihilt kokku spetsiaalses arvutiprogrammis Photoshop. Digitaalne tehnika võlub mind mängulisusega.” Lisaks joonistusele kasutab ta ka fotokollaaži elemente. Digigraafikat saab trükkida erinevates mõõtmetes lõuendile ja paberile. Näituste tarvis eelistab ta lõuendit. Need on kaalult oluliselt kergemad. Spetsiaalsete tuhmumiskindlate värvidega happevabale paberile tehtud kõrge kvaliteediga giclée-printe tagab suurepärase kvaliteedi, aga raamitud ja klaasialused pildid on tunduvalt raskemad ja näitustel seetõttu ebamugavamad kasutada.