Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

september 2019
E T K N R L P
« aug   okt »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

Nädal Egiptuses ja Y’s Men Aafrika piirkonna konverentsil

Y’s Men International liikumise Soome-Balti piirkonna direktor Piia Karro-Selg ja Eesti piirkonna kuberner Mikko Selg osalesid Eestit esindades 31. augustist 3. septembrini toimunud Aafrika piirkonna konverentsil Egiptuses. Eile tegid nad reisist ja toimunust lühikese ülevaate Pärnu Y klubi liikmetele.

Y’s Men Aafrika piirkonna 2019. a konverentsil osalenud. Foto Mikko Selg

Y’s Men Aafrika piirkonna 2019. a konverentsil osalenud. Foto: Mikko Selg

Steigenberger Hotel el Tahrir, mis eesti keeles tähendab Tahriri väljaku äärset Steigenbergeri hotelli. Foto: Mikko Selg

Mina võtaksin lühidalt kokku, et need päevad Aafrikas osutusid edukaks kultuurišoki reisiks.

Piia: Kui Venemaa piirkonna konverentsile minek toimus läbi Y’s liikumise Euroopa piirkonna vahendusel ja kõik me (Piia, Mikko ja ülevaate koostaja) saime kolme peale rahalist toetust, siis Aafrikasse minnes mitte keegi meid ei toetanud. Ega me otse ka otsinud kellegi toetust. Aga miks me Aafrikasse läksime, siis selle selgitusega tuleb alustada möödunud aastal toimunud käigust Lõuna-Koreasse Y’s liikumise Yeosus toimunud maailmakonverentsile. Seal kohtusime Aafrika piirkonna presidendi Sherif Awad’iga, kes elukutselt tunnustatud nahaarst, doktori kraadiga ülikooli õppejõud. Lõuna-Koreas jättis mees meile väga hea mulje. Nii märkasime mõne aja möödudes Facebookis tema poolt levitatud informatsiooni Kairos kavandatava konverentsi kohta. Seepeale küsisime täpsustavaid küsimusi ja saadud info põhjal otsustasimegi, et võimaldame endale 2019. a suvel ühe eksootilise seikluse. Nii andsimegi möödunud aasta lõpus teada oma huvist, millest Sherif Awad oli omakorda tõeliselt üllatunud.

Kohale jõudsime paar päeva varem, et võtta aega kohanemiseks ja õppida Egiptust, aga eelkõige Kairor väheke tundma. Minu eesmärk polnud mitte ainult kohale minek, kindlasti pidasin silmas ka esinemist-ettekannet, et tutvustada kokku tulnud rahvusvahelisele seltskonnale Euroopat ja eelkõige Eestit. Minu sõnavõtt pandi kenasti programmi. Esinesin konverentsi teise päeva teises pooles. Ettekande sisuks oli minu personaalne areng Y’s Men International organisatsioonis, aga ma sain tutvustada ka Y’s Finland Balticum regiooni, meie kultuurilisi ja keelelisis eripärasid, kes me oleme ja kust me tuleme. Kuna meie nahavärvi nähes olime nii väljaspool konverentsi, kuid ka aafriklastest konverentsikülalistele äärmiselt eksootilised, alustasin google kaardi avamisega ja hakkasin Kairost liikuma Vilniuse, Riia, Tallinna, Helsingi suunas, et osalejail tekiks ettekujutus, kus meie regioon asub ja kus me Mikkoga täpselt elame. Nii tekkiski kuulajatel visuaalne kujutis meie asukohast. Ütlesin, et hakates Kairost sammuma, kõnnite 33 päevaga läbi Euroopa, kuni jõuate meie regiooni põhjapoolseima riigi, Soome, pealinna. See 33 päeva fakt tekitas auditooriumis kerge kahina ja tõi nii mõnegi saalis istuja silmisse väheke selgust. Kuigi kokkuvõtteks arvan jätkuvalt, et enamus neist siiski ei mõistnud, mis asi see Eesti on. Läbiva teemana tõin oma ettekandes välja, kuidas me ikkagi Aafrika konverentsile sattusime, mida meie piirkonna klubid teevad, kõnelesin klubide- ja riikidevahelisest koostööst, et tegutseme neljas iseseisvas riigis ja seda kõigis erinevate keeltega. Nad said teada, et me ei olegi venekeelne piirkond, et on olemas eesti, läti, leedu, soome keel, nende kõrval ka inglise ja vene keel, mida kõiki kasutades proovime Y’s liikumist arendada. Taas käis auditooriumist läbi kerge kahin. Rõhutasin, et meie piirkonnas on lõppenud liikmeskonna kahanemine. Seegi oli nende jaoks suur üllatus, sest neil on kahanemine jätkuvalt üheks suurimaks probleemiks. Tagantjärgi on mõnus mõelda, et olime tõelised külalised, kellel puudusid sisulised kohustused või olid need meie endi võetud. See kõik tegi meie olemise ja osalemise suhteliselt vabaks, mis andis mõnusa vabaduse kogetut nautida ja toimuvat vaadelda.

Meist taheti või siis meiega koos taheti päris palju fotosid teha. Nüüd kodus ajab naerma ja paneb naljatledes mõtlema, et oleks võinud ju selle eest raha küsida samal kombel nagu sealsed kuulsad kohalikud tänavaärikad iga väiksemagi teene eest tasu mõistavad nuiata. Igal juhul seekord jäi võimalus meie poolt kasutamata, kuid kui keegi lugejaist satub Kairosse või Gizasse, siis ärge jätke võimalust kasutamata! Nali!

Urmas: Kes olid esindatud?

Piia: Esindatud olid kõik riigid, kus Aafrika Y’s klubid tegutsevad: Kamerun, Egiptus, Etioopia, Ghana, Keenia, Nigereia, Sierra Leone, Tansaania Ühendvabariik, Uganda, Sambia. Lisaks olid kohal taanlased – BF delegaadid (U.S. – Tegemist on Y’s liikumise spetsiifilise rahvusvahelise koostöö ja kogemuste programmiga, mis võimaldab liikumises osalejail rännata ja omandada uusi kogemusi.), samuti Inglismaalt üks aafriklane, kes oli lihtsalt saareriiki kolinud ja II maailmasõja järgselt perega Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud ungarlane. Lõuna-Koread esindas Y’s liikumise eelmine maailmapresident.

Kaks esimest päeva toimus konverents Kairos. Esimesel päeval kuulsime väga heal teemal peaettekannet vabatahtlike leidmisest ja vabatahtlike kaasamisest. Kõnelejaks oli Eva Botros, kes on Sherifi nõbu, lihtsamalt öeldes siis sugulane. Külalistest tegi ettekande taanlane. Esimesel päeval asusime suures Steigenbergeri konverentsi hotelli keskuses. Täpsemalt Steigenberger Hotel el Tahrir, mis eesti keeles tähendab Tahriri väljaku äärset Steigenbergeri hotelli.

Järgmise päeva veetsime juba linna servas. Üllatus, üllatus – kes pole Egiptuses ja Kairos käinud, need ei oskagi aimata, et maailmakuulsad Giza püramiidid asuvad otse linna piiril. Fotodel näeb taamal ainult kõrbe välja, mitte linna.

Konverents jätkus teise päeva õhtul YMCA hosteli konverentsisaalis, kus lisaks minule oli ettekanne ka ameeriklaselt ja paarilt Aafrika piirkonna esindajalt. Kui ameeriklase inglise keel oli mõistetav, siis aafriklaste oma suhteliselt keeruliselt aru saadav. Tõenäoliselt oli tegemist mugandunud ja nendele riikidele omase keele või isegi mõne mugandunud dialektiga. Ega me selle kohta lisa küsida saanudki. Nii võime hetkel vaid tagantjärgi oletada.

Ajaga on seal Aafrikas ikka täitsa omaette lood

Urmas: Kuidas tulite toime aja mõistmisega?

Piia: See on tõesti väga hea küsimus ja vastamine, muide, paneb ikka veel muigama. Ajaga on seal Aafrikas ikka täitsa omaette lood (naerab).

Giza püramiidide juurde sõiduks määratud kogunemise aeg oli pool üheksa. Istusime bussi, istusime, istusime kuni esimene tund sai täis. Sõitma hakkasime siis, kui poolteist tundi oli esialgsest väljasõidu ajast möödas. Keegi ei öelnud ühtegi sõna. Ei selgitusi, ei vabandusi. Teise päeva õhtul, kui kõik hakkas lõppema, ei tulnud mitte keegi ütlema, et õhtusöök jääb ära. Lõpuks kuulsime, et mingi seltskond soovis shoppama minna ja nii jäigi planeeritud ajakavas kirjas olnud tegevus ära, kuigi nagu kahe päeva pärast selgus, siis see konkreetne õhtusöök nihkus lihtsalt kaks päeva edasi (jälle naerab!). Igaks juhuks täpsustasin konverentsipäeva õhtul, et millal ikka järgmise päeva väljasõit Punase mere äärde toimub, kusjuures vastuseks oli ka ajakavas fikseeritu ehk siis pool üheksa YMCA hosteli juurest ja ülejäänud grupile, ka meile veerand kümne paiku. Niisiis sai järgmisel hommikul kell veerand kümme, veerand üksteist, kell sai üksteist ja lõpuks jõudis ka buss meie juurde. Väljas 36 kraadi sooja ja meie eestlastena ootasime bussi hotelli ees, et püüda D-vitamiini hankimiseks iga päikesekiirt. Seekord saime vähemalt teada, miks meie buss hilines. Nimelt oli politseieskort bussi oodanud vales kohas. Siit nüüd lugejaile infokilluke, et meid turvati kogu aeg, sest jätkuvalt tundub olema turistide turvamine riiklik prioriteet ja seda mitte ainult Euroopa, Ameerika, vaid ka erinevate Aafrika riikide kodanike turvalisus.

Edaspidi täpsustasime pidevalt, et kui ajast räägitakse, siis millisest täpsemalt (naerab taas), kas ehk Aafrika/Egiptuse aeg, mis on ikka väga paindlik mõiste! Hetkel tundub see juba naljakas, kuid kindlasti ei olnud mu tunded kohapeal olles sarnased.

Kaks päeva Punase mere ääres jätkunud konverents toimus õues, kus tuul puhus katuse all. Imestasin, et kõik, mille tuul laudadelt minema kandis – salvrätid, topsid, pudelid – neid mitte keegi üles ei korjanud. Hakkasin siis koristamisega tegelema ja kandsin prügi lähedalasuvasse prügikasti, mida nimelt oli lähikonnas muide lausa mitu. Konverentsikülalisi jälgides küll ei täheldanud, et keegi oleks ise prahi laualt või põrandalt korjanud ja prügikasti pannud. Mõtlesin korduvalt, et kui on õige kontekst, siis saan lõpuks rääkida ka eestlaste “Teeme ära” (vaata samuti) algatusest, kuid seekord seda võimalust siiski ei tekkinud. Tõenäolist ollakse seal lihtsalt harjutud, et keegi pidevalt kokkutulnuite järelt koristab. Seda torkas silma muide ka Aafrika suurimas linnas Kairos jalutadeski.

Mikko: Tegelikult me üksnes eeldame, et nende järelt koristatakse, aga seal on neile kama-kaks, kas keegi koristab või mitte. Mis maha kukub, see sinna jääb.

Piia: Punase mere ääres toimunud päevad olid suhteliselt kaootilised ja mitte väga sisukad. Seal ei saanud mitte keegi peaaegu midagi aru. Nii tundus see vähemasti meile. Mis kell, kus kohal, kus on lõunasöök, kus hommikusöök jne. See oli tõeline kultuuri tundma õppimise reis. Näitena võib tuua, et Punase mere äärde hilinesime plaanitud ajagraafiku järgi umbes kolm tundi. Seejärel saadeti meid tubadesse. Meile öeldi, et sõidame kell kaks lõunasöögile. Läheme välja ja siis öeldakse uueks ajaks kell kolm. Mõni aeg hiljem kuulen vaid, et buss juba lahkub. Läheme siis õue, istume väikese seltskonnaga tänava äärekividel ja ootame. Lõpuks tuli keegi ja küsis, miks me siin oleme? Selgus, et lõunasöök toimub sealsamas nurga taga. Just sarnases stiilis kulgesid need kaks päeva.

Ühel hetkel me loobusime üldsegi söömisest. Nii näiteks olime Kairos konverentsile eelnevaks ja selle kahe esimese päeva ajaks valinud hotell, mis asus tutvustava reklaami järgi heas asukohas. Kohapeal ilmnes teistsugune pilt. Hotell asus ainult 12. korrusel, kuigi algul kujutasime ette, et kogu hoone ongi hotell. Hommikusööki jagati korrus kõrgemal. Toiduvalik oli nagu oli, aga kõige hullem oli tuvila, mida sellesama katuse peal peeti. Tuvid lendasid, kõndisid, sittusid. Kolm-neli minutit sain süüa, siis läks süda pahaks. Jumal tänatud, et meil oli kaasas pakendis kuiva suppi, millest endile kuuma veega kõhutäidet valmistasime. Tänavad olid paksu mustuse kihi all. Kõik haises ja mõtlesid, kuhu astuda. Kõige hullemalt šokeeris teise päeva õhtu. Hakkasime pimedas oma hotelli poole minema, kui nägime tänavate ja kõnniteede ristumise keskel diagonaalselt lebavat musutusest musta vana naist, kes oli ilmselt ära väsinud ja otsustanud sinna kätt pea alla pannes lesima jääda. Vaatasin, kas ta ikka elab, aga ta lihtsalt magas. Olin ka eelnevalt tänaval vedelevaid inimesi täheldanud, kuid selle inimese asukoht üllatas täiega, aga tekitas ka küsimusi.

Mikko: Huvitav on Kairo liiklus: kuus rida autosid ja inimesed nende vahel. Aga mitte keegi alla ei jäänud. Suurematel tänavatel olid foorid, aga väiksematel tänavatel polnud sedagi. Kõik autod olid mölkis ja nurgad ümarateks sõidetud. Pimedas sõites on osadel autodel tuled kustunud, ka tagatuled. Üllatavalt palju on vene autosid, Ladasid kohtas päris palju.

reisijad hüppavad neile sobival hetkel liikuvalt bussilt maha

Piia: Tänavabussidel uksi ei ole. Kui buss kusagil hoogu vähendab, siis reisijad hüppavad neile sobival hetkel liikuvalt bussilt maha, pööramata tähelepanu kõrval sõitvatele autodele. Seda peab ise nägema, mis liikluses toimub.

Tagasi Kairosse minnes olid tänavad puhtamad. Ilmselt oli nähtud mustuse päevadel toimunud mingi islami tavasid järgiv pidustus, mistõttu ka tänavad muutusid räpasemaks. Viimastel päevadel nägime siiski ka tänavate koristamist.

Urmas: Kas te sattusite juhuslikult miljonilinna mustemasse nurka või on seal ka nö euroopalikemaid puhtamaid linnajagusid?

Piia: Kairos pidavat olema kuni 28 mijonit inimest. Meile väideti, et sellest kohaliku omavalitsuse sissekirjutusega on kümmekond miljonit ja ülejäänud arvatavat 12 kuni 18 miljonit on tulevad ja minevad inimesed. Väidetavalt 12 miljonit pidavat selles linnas iga päev sisse-välja liikuma. Meie valisime oma peatuspaigaks linna keskkoha. Steigenbergeri hotell asub Tahriri, viimase aja revolutsiooni, väljaku ääres. See on Kairo keskpunkt. Hotell, kus alguses elasime, asub umbes 15 minuti jalutuskäigu kaugusel. Tegelikult ei näinud me mitte ühtegi euroopalikku piirkonda. Kõik oligi selline nagu sai kirjeldatud. Ka Giza linn oli must. Viaduktidel veidi kõrgemale tõustes näedki kogu ümbrust mustuses. Mis aknast välja kukub, see sinna jääb.

Urmas: Küsimus turvalisusest. Bussi küll eskorditi, aga kui te iseseisvalt läksite hotellist konverentsi paika, kas siis ka keegi turvajatest saatis?

Mikko: Siis saatsid meid taksojuhid ja teised isehakanud teejuhid. Giza püramiidide juures õpetas giid ütlema kõigile teejuhtidele aitäh ja mitte neist välja tegema. Ta soovitas rääkida oma keeles, et rahule jäetaks. Ja jätavadki rahule. Muidu sikutavad varrukast, peatavad liiklust ja annavad teed, et vedada kuhugile midagi ostma. Nad ütlevad, et on turvamehed ja kõnnivad nagu takjad sinu küljes. Algul sa ei tulegi selle peale, et tegemist pole tõelise turvamehega, kui ta teed ületades peatab sinu ees autosid kinni. Aga temal on kindel siht viia sind kusagile poodi.

Mikko Selg ja Piia Karro Selg Gizas. Foto selfie

Mikko Selg ja Piia Karro-Selg Gizas. Foto: selfie

Piia: Kalašnikovisid, või olid need mõnda teist liiki relvad, nägime hästi palju. Mitte ainult saatkonnad, aga kõik riigiasutused on relvastatult turvatud. Kui päike loojub, siis on kõik pime ja see vähenegi tänavavalgustus just ei toeta linnas orienteerumist. Meie abimees oli mobiiltelefon ja google maps. Me ei leidnud ühtki euroopalikus stiilis kaubamaja, kus oleks võinud toitu või vett osta ja nagu vist Aafrikale kohane, siis kõik on paindlik. Nii ka hinnad, kus ühe suurusega veepudeli võib osta nii viie kohaliku raha eest, kui ka 25 eest. Mingeid ühtlase tasemega hindasid ei ole.

Kolmanda päeva õhtul kuulasime konverentsil osalejate vestluseid. Konverentsi töökeel oli esimesel päeval lisaks inglise keelele ka araabia keel. Järgmised päevad ainult inglise keel. Punase mere ääres käis tõsine arutelu selle üle, kuidas nende piirkonna areng edasi võiks kulgeda, kuidas piirkonda juhtida ja liikmete arv kasvama võiks hakata.

Maailma liidu president Sang Bong Moon on lõuna-koreaalane. Rääkisn talle, et võiksime hakata tegema sotsiaalsete teenuste tutvustamiseks ja inglise keele oskuse parandamiseks piiriülest koostööd. Selgitasin tallegi, et inglise keele oskamatus ja hirm selle ees tundub olema palju globaalsem, kui vaid meie piirkonna Balti riikide liikmeskonna probleem. Minu ettepanek seisnes just Lõuna-Korea Y’s klubide liikmetele meie regiooni keskkonna – Leedu, Läti, Eesti, Soome – tutvustamises, koostöö arendamises ja inglise suhtluskeele omandamises. Siinkohal lihtsalt kommentaar, et endise Y’s liikumise maailmapresidendi Sang Bong Mooni inglise keele oskus on väga tagasihoidlik ja ta suhtleb üksnes tõlkide vahendusel. Nii sai ta ka minu ettepanekust ülevaate vaid läbi tõlke.

Urmas: Kas Eesti lippe ka jagasite?

Piia: Ikka. Meil on juba pikemaaegne hea koostöö Eesti lipu seltsiga, kes meid sarnastel välisreisidel varustab väga kvaliteetsete Lipuvabriku lippudega. Esimese Eesti lipu sai Eva Botros. Kinkisin ka Kalevi šokolaadi, mille peale ta ütles, et armastab Eesti šokolaadi. Ta teadis Eestit. Ühe Eesti lipu sai ka väga vahva mõnusa jutuga Aafrika mees, kahe meetri pikkune kunagine korvpallur.

Arvan, et saavutasime oma eesmärgi, sest ikka paljud avaldasid soovi Eestit külastada. Ühe võimaluse pakub kindlasti järgmise aasta suvi, mil toimub Y’s liikumise ülemaailmne kongress Taanis. Nii tegimegi ettepaneku, et nad külastavad Eestit, kas enne või pärast Taanis toimuvat kongressi. Lubasin neile siis programmi ettevalmistada. Usun, et sealt tulebki järgmisel aastal üks seltskond, võibolla rohkemgi.

Mikko: Mina võtaksin lühidalt kokku, et need päevad Aafrikas osutusid edukaks kultuurišoki reisiks. Soovitan kõigil minna ja tutvuda. Paljut, mida kogesime, pole võimalik sõnadega kirjeldada ja fotosid me lihtsalt seal nii palju teha ei tohtinud, kui oleksime soovinud. Nii mõnelgi korral suutsin fotoaparaadiga mõnd hetke pildistama asudes kohalviibijate hääleka tähelepanu saada. Teinekord oli küsimus lihtsalt eetikas, kas üht või teist momenti pildistada või mitte. Niisiis, minge ise kohale ja kogege!

Urmas Saard: Tänan pika ja sisuka ülevaate eest!

Samal teemal:

Venemaa reisi Y klubide viimane kohtumine Peterburis vahetult enne kodumaale sõitmist. Foto Urmas  Saard

 

 

 

Eesti lippudega Venemaal

Comments are closed.