Jaagu klassivend Jaak tõi bussitäie rahvast Kreenholmi saarele

Omaaegses Tallinna 46. keskkoolis (praegune Pelgulinna gümnaasium) laulis Jaak Joala laulutrios koos Uno Loobi poja Neeme Loobiga teinegi Jaak – Jaak Suurväli. Nüüd rääkis sama mees, TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli nõukoja liige, teel Pärnust Narva meenutuskilde oma klassivennast, kelle mälestuseks on Tartu Uus Teater lavastanud kontsertetenduse „Kremli ööbikud”.

Jaak Joala Unustuste jõel. Foto Urmas Saard
Jaak Joala “Unustuste jõel”. Foto: Urmas Saard
Jaagu klassivend Jaak Suurväli. Foto Urmas Saard
Jaagu klassivend Jaak Suurväli. Foto: Urmas Saard

Jaak meenutas rohkem seda, millest kontsertetendus ei jutusta. „Viljandis muusikute peres sündinud Jaak oli läbi ja lõhki Tallinna poiss, kelle peamine kirg olid nooruki enda sõnul kardid, autod ja hoki,” jutustas Jaak, kes korraldas Pärnu Väärikate ülikooli kuulajatele reisi eileõhtusele kontserdile.

Tund enne kontserdi algust tervitas Narva saabujaid paduvihm. Kuid bussist maha astudes andis selginev taevas lootust, et vihm kontsertelamust häirima ei tule. Kreenholmi saarele minnes avanes kaunis vaade vähese veega Narva jõele ja koskedele, mis hargnevad kaheks voolusängiks. Läänekülgne asub riikidevahelisest kontrolljoonest Eesti poolel, idapoolne jõesäng kujundab Kreenholmi astangut, mille keskkohta lõikab jätkuvalt Eesti ja Venemaa vaheline demarkatsioonijoon. Enne aastat 1950, kuni jõgi suunati hüdroelektrijaama kanalisse, oli Narva kosk üks Euroopa võimsamaid. Koskede juures tegutses 19. sajandil viis erinevat tekstiilitööstust. 1857. aastal loodud Kreenholmi manufaktuur kujunes puuvilla ketramise ja kudumise hiigeltööstuseks.

Tolleaegsete tööliste rasketele tingimustele viitab teest veidi eemal asuv ja tugevalt lagunev Kreenholmi streigi mälestusmärk, millele kirjutatud aastaarvud 1872-1972 meenutavad saja aasta möödumist tööliste väljaastumisest. Kreenholmi streik oli üks tolle aja keisririigi suuremaid väljaastumisi.

Sama tee ääres ja sillal näeb kujutisi Jaagust tema erinevatel eluperioodidel. Sillal oleva kujutise kõrval püüdsid paljud inimesed ka ennast kose ja taamalt paistvate hoonete taustal pildistada. Tööstushoonet läbiva tunnelvärava kaudu pääseb avarale õuele, mida neljast küljest piiravad kõrged müürid. Sinna on paigutatud kolme sektoriga vaatajate tribüünid, millel üle paarituhande istekoha. Esimene suvelavastus “Kremli ööbikud” toimus aasta tagasi, 10. augustil 2018.

Tartu Uue Teatri juht Raul Oreškin selgitas ülemöödunud aastal alanud kontsertetenduse ettevalmistuse käigus, et ideelt võiks etendus toimuda kusagil Eesti-Vene piiril, sest Jaak jäi oma eluga mõlema maailma vahele. Loo peakangelasena portreteeritav Jaak kõnetab ühtviisi hästi nii oma eesti kui vene vaatajat-kuulajat.

« Kreenholmi alal voolav jõgi on ju kogu etenduse oluline dekoratsioon looduses

Vabas õhus asuva ümmarguse pöördlava keskel asus enne etenduse algust ümmargune laud. Lavale jalutasid poisi käest kinni hoidvad ema ja isa ning istusid laua äärde. Tribüüni varjust liikus nähtavale suur VEF transistorraadio, millest väljus Jaak. Omaette vaatemänguline on ka laval vahetuvate rekvisiitide toomine ja viimine, mis toimub hästi lavastusse sulanduvalt. Publik näeb tuntuid ja pisut vähem tuntud näitlejaid. Nende hulgas tulevad lavale Märt Avandi, Juss Haasma, Priit Strandberg ja teised. Peamiselt rõdul esinevad ansamblipoisid oma pillidega. Oma osa on laste ja tantsurühma liikumistel. Ka transameestele on rollid kätte jaotatud.

Laulud ja muusikapalad vahelduvad kõneluste ja mõtisklevate jutustustega.

Kahes vaatuses lavastus kestab koos vaheajaga 3 tundi ja 20 minutit.

Lõpuminutitel kuuleb Jaagu üht tuntuimat laulu „Unustuste jõel”: „Ka unustuse jõel on kallas kahel pool, / ka unustuse jõel võib seisatuda vool, / ka unustuse jõel aeg kord silla loob, / ja sind mu juurde jälle toob…” Paljud tribüünidel istujad võtsid mobiilid kätte ja süütasid neis taskulambi tulukesed. Kreenholmi alal voolav jõgi on ju kogu etenduse oluline dekoratsioon looduses – jõgi, mida Venemaa vahetevahel lüüsidega avab ja seejärel peatselt uuesti sulgeb, et jätta selle taas ülejäänud ajaks kuivanud jõesängina uut vetevoogu ootama. Nagu unustuse jõgi. Laulu ajal projetseeritakse langeva veega kosk tööstushoonete seintele, laulu ja muusika taustal kuuleb võimsat vetekohinat. Sellega kontsertetendus lõpebki.

Kella kolme paiku öösel peatus buss Sindi linnas, mis samuti ajalooliselt tuntud suure tekstiilitööstuse poolest. Esimesed väljujad jõudsid viis minutit hiljem koju, Pärnusse minejad pidid veel pisut kannatlikult ootama, et pärast suurepärast kontsertelamust rahulolevatena oma kodusesse sängi viskuda.

Urmas Saard