Püha Vere kirik Jekaterinburgis

Täna kell pool kolm öösel, 101 aastat tagasi, tapeti Jekaterinburgis Venemaa viimane tsaar Nikolai II, tema abikaasa Aleksandra Fjodorovna, tütred Olja, Tatjana, Maria, Anastasia ja 13-aastane kroonprints Aleksei. Armu ei heidetud ka arstile ja kolmele teenijale.

Püha Vere kirik Jekaterinburgis. Foto Urmas Saard
Püha Vere kirik Jekaterinburgis. Foto: Urmas Saard

[pullquote]2000. aastal kuulutas Vene Õigeusu Kirik Nikolai II ja tema perekonna märtriteks.[/pullquote]Tänavu 29. juunil avanes võimalus viibida kunagises mõrvapaigas, kus nüüd kõrgub hukatute mälestuseks Püha Vere kirik. Kuni 1977. aastani asus tolles paigas Ipatjevi maja, mis giidi jutustuse järgi ei erinenud oluliselt mitmest teisest sarnasest hoonest. Samal aastal asus Sverdlovski oblasti parteijuhi kohal Boriss Jeltsin, kes sai NSV Liidu juhtkonnalt käsukorras ülesande lammutada maja, mille keldris elajalik veretöö toime pandi. Üleöö läbiviidud lammutustööga ei jäetud alles ka vundamenti ja kogu ala kaeti kiiresti asfaltbetooniga.

2000. aastal kuulutas Vene Õigeusu Kirik Nikolai II ja tema perekonna märtriteks. 2003. aastal avatud Püha Vere kirikust on nüüdseks kujunenud palverännakute sihtkoht. Pühakoda ise on muljetavaldavalt ilus ja suur, kõrgust 60 meetrit. Keskmise kupli tippu ehib kaugeleulatuvalt 10 meetri pikkune rist. Pühakoda on kahekorruseline. Alumisel korrusel näeb punastes valgusvärvides märgitud tsaari perekonna hukkamise paika, mille läheduses ei tahagi paljud viibida, et säästa ennast õuduste öö emotsionaalsetest kujutlustest.

Praeguseks pole jäänud enam kahtlust, et kuriteo taga asusid Jakov Sverdlov ja Lenin, kelle monumendid ja tänava nimetus püsivad ilma asjakohaste selgitusteta endiselt Jekaterinburgi linnapildis aukohal.

Alates 1894. aastast troonil püsinud monarhi valitsusaeg lõppes 1917. aasta veebruari segaduste pöörises. Kodanikunimega Nikolai Romanov arestiti ühes perekonnaga tema ametlikuks residentsiks olnud Tsarskoje Selo Aleksandri paleesse. Hiljem saadeti nad Tobolskisse ja sealt edasi, 1918. aasta kevadel, viimasesse elupaika Jekaterinburgi.

Urmas Saard