Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

juuni 2019
E T K N R L P
« mai   juuli »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Pea tosin päeva Venemaal, sellest pool aega Jekaterinburgis

Neil päevil on Külauudiste infoveski jälle reisimas, sedakorda naabermaal Venemaal teiselpool Uuraleid asuvas Jekaterinburgis, et paremini tutvuda sealse paiga ja inimestega ning olla vaatamas-kuulamas rahvusvahelist Y’s Men Euroopa konverentsi.

Tänane Jekaterinburg. Foto Urmas Saard

Tänane Jekaterinburg. Foto: Urmas Saard

Piial oli ilus kavatsus võõrustajat Eesti ja Vene lippudega tervitada

.Jaanipäeva järgsel esimese tööpäeva õhtul jõudis meie Eesti kolmik – Piia, Mikko ja mina – pärast Moskva Šeremetjeva lennuväljal toimunud ümberistumist kenasti Jekaterinburgi maandumisrajale. Juba lennates märkasime Pärnu ja Jekaterinburgi vahel midagi ühist. Nii nagu Pärnu reastub Eesti linnadest neljandale kohale, samamoodi on Venemaa neljas linn Jekaterinburg, seda küll üksnes elanike arvult.

Sihtkohas oli lubanud meile vastu tulla keegi kohalikest, et sõidutada ööbimispaika. Piial oli ilus kavatsus võõrustajat Eesti ja Vene lippudega tervitada. Ta ostis kolm valgesinipunast lipukest ja palus minul samuti suurest kohvrist kolm sinimustvalget käsilippu välja õngitseda, lootes meid nõnda paremini nähtavaks muuta ja kohtumise emotsionaalselt meeldivaks teha. Paraku ilus mõte ei õnnestunud, sest võõrustaja lubadus jäi teadmata põhjusel üksnes lubaduseks.

Küll astus ligi üks vanem meesterahvas, kes oli meie pikka ootamist tükimat aega kõrvalt näinud. Pakkus küüti, lennuväljalt kesklinna. Paarikümne kilomeetri sõidu eest tahntuks ta saada 800 rubla. Ega see üüratu kallis lõbu poleks olnud, sest Tallinna lennujaamas anti 100 euro eest 5700 rubla ja kilomeetri hinda Pärnuga võrreldes olnuks sõit päris soodne. Nõustusime pakkumisega. Seejärel hakkas mees, keda me ikka taksojuhiks pidasime, mööda tagauksi ja piiksuvat ning punast tuld näitavat turvaväravat läbides meid majast välja juhtima. Viimase ukse juurde jõudmise ajal tuli meile vastutulemata jäänud inimeselt sõnum soovitusega sõita liinibussiga, mille hind olevat 28 rubla inimese kohta. Loobusime taksoteenusest ja püüdsime tuldud teed tagasi pääseda. „Tagurpidi” käigul enam uksed nii hõlpsasti ei avanenud ja korra pidi isegi kõik kohvrid kontrolli andma. Aga pääsesime siiski edasi, välja vihma kätte, kus õige bussi leidmine osutus jälle vaevarikkaks ülesandeks. Soovitatud liini üks asemel valisime teadmatusest hoopis nulliga algava number ühe.

Tolle „tikutopsi suuruse” ja aegu näinud ekspressi peale sattudes näis bussijuhil poolelt sõnalt asi selge olevat, kuhu me peaksime sõitma. Pileti hind oli kenasti nähtaval kohal. Lisaks sajale rublale kasseeris bussijuht iga kohvri eest 20 rubla juurde. Kui raha käes, hakkas ta täpsustavalt uurima, kuhu meil tegelikult ikkagi sõita tarvis on ja lõpuks ka kohale jõudsime. Väljusime suitsust ja läppunud õhust haisvast bussist värske õhu kätte ja peagi seisime otsitud aadressil asuva öömaja ukse taga. Nagu uuel hommikul ilmnes, siis linna kaunis asukohas, jõe lähedal.

Kümne euro eest inimese kohta jätkus voodis laiutamiseks ruumi küllaga. Remont näis toas pooleli olevat, aga pika koridori esimeses otsas olev WC ja pesemise nurk olid kenasti korda tehtud. Põrand taldade all mõnusalt tuline ja kraanist voolav vesi sama kuum. Hinna sees on hommikune puder, küpsised ja kohvipulber. Nurisemiseks põhjust pole.

Noor naine esimese auto roolis üksnes muigas, vist väga sõbralikult.

Esimene päev algas laisalt, sest kolme tunnine ajavahe nõuab veidi kohanemist ja konverentsile kiirustamist veel ei olnud. Konverents algab ülehomme, aga meie tulime varem, et kauget reisi ette võttes varuda rohkem aega linnaga tutvumiseks. Enne linna jõudmist olime meeldetuletuseks ammutanud mõningaid üldteadmisi Jekaterinburgi ajaloost: linn asutati Venemaa aknana Aasiasse 1723. aastal. Meelde jäi seegi, et Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastal hukati siin Venemaa keiser Nikolai II ja tema perekond. Kohe meie peatumispaiga lähedal märkasime Ungari ja USA lippe. Kuulsime, et enam kui 15 riigil on linnas olemas diplomaatilised esindused ja neid pidavat juurdegi tulema. Napid eelteadmised tulid võibolla isegi kasuks sellega, et nooruslikult mõjuv linn ilmutas ennast ootamatult üllatavate vaadetega, korrastatuna ja uue arhitektuuriga, mille keskel on säilitatud ka vana väärtuslikku. Inimesed on kuidagi väga rahulikud, enamuses noored või nooremapoolsed, eakamaid kohtab hoopis harvem. Ebaviisakust mitte kõige vähemalgi määral. Vastupidi, seisatasin mingil hetkel ühe vähesõidetava tänava keskele parema pildikaadri saamiseks. Korraga märkasin enda taga peatumas mitut autot. Ei närvilist tuututamist ega rusikatega vehkimist. Tundisin ennast süüdlasena, manasin häbeliku naeratuse näole ja püüdsin käega viibates olukorda lepitada. Noor naine esimese auto roolis üksnes muigas, vist väga sõbralikult.

Kuna Piial ja Mikkol oli vaja eelmiste magamata ööde väsimusest veidi puhata ja teha ka hädapärast tööd arvutis, siis läksin enne lõunat üksinda linna peale kondama. Taskus hostelist kaasa antud linna kaart, mille ma sinna unustasingi. Tänavavõrgustik on lihtne ja kõrghooned maamärkidena kõikjale nähtavad. Eksimise muret ei tundnud. Võisin vabalt kõndida, ainult mitte ennast tiheda liikluse keerisesse unustada.

Pärast lõunat ühinesid ka Piia ja Mikko. Piia teadis, mida linna kaardiga teha ja sellest oli päris palju abi. Liikumine võttis sihipärasema suuna. Tallinna kõrval on ka Jekaterinburgis Jeltsinile mälestusmärk püstitatud. Veelgi enam. Jekaterinburgis asub Jeltsini keskus, kus Eesti Välisministeeriumi hinnangul kajastavad väljapanekud Jeltsini ajastut ilma moonutusteta ja oma koht on seal ka Jeltsini poolt toetatud Balti riikide iseseisvumisprotsessil. Kaks aastat tagasi toimus samas keskuses Arvo Pärdile pühendatud minifestival. Keskuse Vabaduse saalis esitasid kohalikud noored muusikud Arvo Pärdi teoseid ja kontserdile järgnesid heliloojast jutustavate dokumentaalfilmide linastused.

Mälestusmärke, ausambaid ja installatsioonilaadseid teostusi kohtab Jekaterinburgis palju. Suure postkontori kõrval on ausammas Popovile, keda venelased peavad esimeseks raadioleiutajaks. Postimaja suures saalis kõrgub Lenini ausammas. Leninit on ka linnaruumis ja tänava nimes kohata.

Nii saadetigi täna Venemaa riikliku postifirma kontorist teele suurem ümbrik

Aga postimajja ei sattunud me juhuslikult, vaid ikka kindla eesmärgiga. Suurepärane abielupaar – Piia ja Mikko – soovisid jätkata väljakujunenud tava ja saata reisi sihtkohast kaunite vaadetega postkaardid oma kodusele aadressile. Nii saadetigi täna Venemaa riikliku postifirma kontorist teele suurem ümbrik. Põnevusega tahetakse teada, kas läkitus jõuab Pärnusse enne nende koju naasmist või hiljem. Juba pisut hiljem lugesin Admirali baaris jalga puhates näoraamatu postitust, milles Piia andis teada, et Urmas kirjutab postiasutusest lähemalt ja lisab ka fotosid. Nüüd ma siis kiirustasingi ülevatliku loo valmis saamisega ja rikkalikust pildivalikust sobilikema piltide avaldamisega. Ega nähtut polegi kerge vahendada, sest linn on vaatamist väärt. Ka maapealne linnatransport, mis võibolla veidi väsinud välimusega, aga kirjeldab siiski ausalt Venemaa praegust järge. Ka Eestis võib kohata väsinud transporti, sest näiteks Pärnu uhiuute busside kõrval liiguvad tillukese Sindi linna ja Sauga vahet samuti aegu näinud bussid.

Täna me ühiskasutatavat transporti ei kasutanud. Tuppa jõudes teatas mobiil kõmbitud sammude arvuks 23 378. Kui palju see meetreid või kilomeetreid kokku annab, min sa tea, kuid vatti ja valu jalad ikkagi said. Homme on kiusatus veelgi rohkem jalutada, leida aega kontserdile minekuks ja hoomata siinset viljet avaramalt.

Urmas Saard

Comments are closed.