Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

aprill 2019
E T K N R L P
« märts   mai »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Marko Šorin: kõige sobivam aeg päev pärast jüripäeva Asutavast Kogust rääkimiseks

Kolmapäeval oli Sindi ajalooklubi teemaks Asutav Kogu ja Eesti Riigikogu. Ettekandega esines ja juhtis vestlust klubi oma liige Marko Šorin.

Marko Šorin. Foto Urmas Saard

Marko Šorin minemas Sindi muuseumis toimuvale ajalooklubi kogunemisele. Foto: Urmas Saard

vaatamata küllaltki tuntavale revolutsioonilisele meelsusele mõistsid punased, et nad kuigi suurt toetust ei leia

Märtsis pensionile läinud Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend kutsus Markot juba mitu kuud tagasi meie seadusandliku kogu teemal rääkima. Aga Marko eelistas võimalike vääriti mõistmiste tõttu vastata kutsele pärast valimisi, sest kandideeris samal ajal riigikogusse. Ta on vähest aega asendusliikmena juba parlamendis töötanud (riigikogu liige 24. novembrist 2016 kuni 19. juuni 2017) ja ajalooklubi liikmed teda Toompealgi külastanud. Seetõttu oli teatavate kogemustega ja vahetuid muljeid omava mehe suust kuuldud jutt suuremat huvi pakkuv.

Marko tutvustas viis päeva varem Postimehe lisas avaldatud ajaloolase Jaak Valge artiklit „Asutav Kogu: vasakpoolne, rahvuslik ja demokratistlik”, mille päises rasvaselt trükitud nüüdse riigikogu liikme juhtmõte: „Parlamentarismi kogemust saja aasta eest kokku tulnud Asutava Kogu liikmetel nappis, see-eest oli teotahet palju ning toonased rahvaasemikud teadsid, et vanaviisi enam edasi ei saa.”

Markol oli suurelt välja prinditud Asutava Kogu liikmete foto, mis tehtud Estonia sisehoovi rõdul. Ta asetas näpu ühele näole ja pidas seda Julius Friedrich Seljamaaks, kellele hiljuti Sindis mälestusmärk avati. Esimene vahetult valitud Eesti rahvaesindus kogunes Estonia kontserdisaali 23. aprillil sada aastat tagasi. Nii oligi Markol kõige sobivam aeg päev pärast jüripäeva Asutavast Kogust jutustada.

„Üks ajalooline fakt, mis väga suurt tähelepanu pole leidnud, oli lühikest perioodi 1918. aastal. Võimul olid punased, ehk Jaan Anvelti punt,” juhtis Marko kuulajate tähelepanu seltskonnale, kes kuulutasid samuti asutava kogu valimised välja. Mingi hetkeni see isegi toimis. Aga vaatamata küllaltki tuntavale revolutsioonilisele meelsusele mõistsid punased, et nad kuigi suurt toetust ei leia. Tunnetades võimude vahetumisega kaasnevat segast aega otsustati siiski valimised ära jätta ja oma võimu säilitada ilma selleta. Nende võimu lõpetas ära keisri Saksamaa pealetung pärast Presti läbirääkimiste ebaõnnestumist. „Sakslased kihutasid veebruaris punased Eestist välja ja need olid need paar päeva, mis avasid meile ajaloolise akna, võimaldades Eestil ennast riigina välja kuulutada.”

Tollel hetkel ei jõutud Asutava Koguni. Järgmine katse Asutava Kogu moodustamiseks tehti Maanõukogu poolt 27. novembril 2018, kui sakslased jätsid Eesti maha ja Vabadussõda algas päev hiljem. Valimised pidanuks toimuma järgmise aasta veebruaris. Marko põikas Jaak Valge artiklile ja avaldas arvamust, et tollel ajal polnud mõistet multikultuursest Venemaast, aga nõustus sellise värvika kujundiga.

Sõja puhkedes oli vaja noorel Eesti Vabariigil tegeleda tähtsamate ülesannetega, kui Asutava Kogu valimiste ettevalmistusega. Võim anti Ajutisele Valitsusele või Eesti Päästekomiteele. Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik – nemad kolmekesi olid Eesti riigi korralduse eestvedajad. Asutavale Kogule võis uuesti hakata mõtlema siis, kui punavägi taandus Eestist välja. Valimisõigus anti kõigile vähemalt 20-aastastele Eesti kodanikele. Neile ei kehtestatud seisuslikke, varanduslikke, usulisi ega soolisi piiranguid. Valimisõigusest jäid ilma vangid, kohtulikult karistatud ja ametlikult nõrgamõistuslikeks tunnistatud inimesed.

Valimised toimusid 5., 6. ja 7. aprillil 1919. Väeosade vahel liikusid ringi mobiilsed valimisjaoskonnad. Taheti, et kindalsti oleksid valimistele kaasatud rindel asuvad mehed. Valmisosalus oli 80%. Nii kõrget osalusprotsenti pole hiljem enam kordagi saavutatud. „Ei varem ega ka mitte hiljem ei ole tekkinud sellist selget vasakpoolset maailmavaatelist koosseisu, mis oli samas rahvuslik ja demokraatlik. Hiljem on olnud suund pigem parempoolsusele,” osundas Marko.

Asutav kogu Estonia sisehoovi rõdul. Foto Vennad Parikased, Rahvusarhiivi kogust

Asutav kogu Estonia sisehoovi rõdul. Foto: Vennad Parikased, Rahvusarhiivi kogust

Johan Laidoner andis Asutavale Kogule sõjalise kaitse, sest kardeti kommunistide katset kogu asja teravalt nurjata. Punased olid varemgi teatavaid kogusid laiali saatnud. „Näiteks Maanõukogu 1917. aastal, kui taheti Eesti Vabariiki esimest korda välja kuulutada.”

Suurema osa mandaatidest said sotsiaaldemokraadid, teiseks tuli Eestimaa Tööerakond, kuhu kuulus ka meie Julius Friedrich Seljamaa, Torist Theodor Pooli ja Tõnis Kalbusele, kelle mälestuseks avati sünnikodu väravas mälestustahvel. „5. aprilli süüdati Tori vallas sündinud neljale Asutava Kogu liikmele küünlad, ka Viktor Tarmasele, kelle sünnikoht on Sindis teadmata. Võib tunduda üllatav, samas mõistetav, et Pätsi juhitud Maaliit sai neljandaks jäädes ainult kaheksa kohta.”

Avaistung määrati sümboolselt tähtsale päevale, jüripäevale. On öeldud, et avaistung toimus rõhutatud pidulikkusega. Praegust riigikogu majagi polnud tol ajal veel olemas ja seepärast koguneti Estoniasse. „Estonia kohal tegi ülelende üks sõjalennuk, mis sümboliseeris mitut aspekti – et on jätkuvalt sõjaolukord, tegemist oli sõdiva riigiga, lennuk oli uue aja tunnistaja.”

Kiirkirja kirjutajaid ei olnud tol ajal kusagilt võtta. Tallinna koolitüdrukud istusid saalis pika laua taga. Igaühe ees oli elektrilamp. See, kelle ees lamp põlema läks, pidi kirjutama hakkama. Paari minuti kirjutamise järel lülitati juhtpuldist naabri lamp põlema ja nii edasi. Hiljem kirjutati nende tütarlaste märkmetest stenogrammi taoline dokument kokku. Praegu toimub stenografeerimine häältuvastusega, mis võimaldab väga kiiret teksti ilmumist internetti.

Villem Ernitsa kohta on kirjutatud, et ta käis väga pidulikus mustas satterkuues

Üks stenografeerivatest tüdrukust on hiljem kirjutanud mälestusi Villem Ernitsa (1891–1982) kohta. Villem Ernits oli eelviimasena lahkunud Asutava Kogu liige. Villem Ernitsa kohta on kirjutatud, et ta käis väga pidulikus mustas satterkuues ja jalas kandis valgeid tennise kingi. Ajalooklubi lauas istunud inimesed mäletasid teda väga koloriitse isiksusena, kelle ütlemised äratasid alati kaasaegsetes erilist huvi. Vooremaas ilmunud artiklis „Villem Ernitsa ideaalid” (11.01.2014 ) võib lugeda lisaks paljule muule huvitavale, et omapärase olekuga Villem Ernitsat tunti ka agara karskustegelasena. „Seoses rahvusvahelise karskusliikumisega käis Ernits Soomes, Poolas, Saksamaal, Austria-Ungaris, Prantsusmaal, Hollandis, Belgias, Norras, Rootsis, Inglismaal, USAs ja Kanadas. Nõukogude ajal külastas seoses keeleteadusliku huviga Venemaad, Ukrainat, Valgevenet, Karjalat, Komi ja Udmurtiat. Usutluse ajal oskas Ernits rääkida eesti, vene, poola, saksa ja ungari keelt, vähemal määral ka rootsi, läti, leedu, ladina ja kreeka keelt,” kirjutas Vooremaa.

Marko arvates oli karskusele tähelepanu osutamine Asutava Kogu üks väljapaistvaid otsuseid. Maailamas oli tollel ajal viis kuivaseaduse riiki: Soome, Norra, Island, USA ja Tsaari-Venemaa, pärast ka puna-sovetlik Venemaa. Marko mainis, et alkoholiteemalised asjad on inimesi Eesti riigis tülli ajanud küll ja veel. „Ma arvan, et ka mitte väga kauges minevikus.” Kuid Asutava Kogu peamine ülesanne oli siiski põhiseaduse välja töötamine. Vahepeal nad küll kehtestasid ajutise riigi juhtimise seaduse, mis reguleeris kuni põhiseaduse vastuvõtmiseni riigi üldist toimimist. Esimesena võeti vastu seletus Eesti riiklikust rippumatusest. Tollel hetkel polnud palju neid riike, kes olid Eesti iseseisvust tunnustanud. „Kahtlust äratas seegi, et iseseisvusmanifest oli koostatud väga väikese grupi poolt, sest Maanõukogu polnud rahva poolt valitud. Nüüd võeti rahvalt saadud mandaadiga esinduse poolt selgitav tekst vastu,” selgitas Marko. On teada, et 120-st liikmest puudus saalist vastuvõtmise hetkel üksnes kolm sakslast. Kõige rohkem vajas Eesti riigina tunnustamist ja Rahvaste Liitu vastuvõtmist. Oli vaja väga selgelt deklareerida, et Eesti on otsustanud ennast Venemaast lahutada ja seda ka tehti.

Põhiseaduse ja Alkoholi seaduse (siht alkoholivabale Eestile) kõrval olid tähtsamad seadused ka algkooli reform, Seisuste kaotamise seadus ja Maaseadus. Kõige radikaalsem oli Maaseadus, sest seni kuulus 50% maadest mõisnikele. Riigimõisad riigistati peaaegu kogu ulatuses, mille tulemusena saadi 56 000 talukohta. Esimeste hulgas jagati maad Vabadussõjas vahvust ülesnäidanud võitlejatele, vigastatutele ja langenute peredele. Kahtlematult tõstis olulisel määral Maaseadus sõdivate talupoegade võitlusindu. Punased pakkusid ka rahu, leiba ja maad. Kuid erinevus punaste poolt lubatud maast seisnes selles, et nemad tegid rüütlimõisatest riigimõisad ja moonakad jäeti ikkagi ilma maata. Mõisniku asemel kamandas mõisa komissar. Taheti teha ühismajandid, kolhoosid.

Põhiseaduse välja töötamisel taheti koostada maailma kõige demokraatlikumat alusseadust. Selle sisse kirjutati rahvaalgatuse võimalus. Eesmärgiks oli rahva liitmine, mitte tänapäevane polariseerimine.

Arutati presidendi institutsiooni ja tema võimu ulatust. Ei soovitud Vene tsaari taolist võimu. Marko jutustas, kuidas Jaan Poska matustest kujunes omamoodi näide tegelikust võimu hierarhiast. Kirstu järel sammusid pärast kõige lähemaid omakseid Asutava Kogu vanemate kogu liikmed, nende järel valitsus ja kolmandatena Asutava Kogu liikmed. Kui tavaelus peetakse sageli valitsust riigikogust eespool olevaks, siis tegelik poliitiline hierarhia asetab ikkagi riigikogu esimehe ja aseesimehed valitsusest ettepoole. Kõige esimene on muidugi president, aga peaminister asetub selles järjestuses alles viiendale kohale.

Asutav Kogu ei töötanud üksnes Estonia saalis, päris varsti asusid nad ümber riigikogu hoone Valgesse saali, kus on toimunud hiljem ka valitsuse istungid.

Asutav Kogu lõpetas oma tegevuse 1920. aasta 20. detsembril, olles töötanud selle ajani aasta, seitse kuud ja 28 päeva. Toimus viis istungjärku, millest pikimal peeti 70 koosolekut, lühim oli viies, kui peeti üksnes 16 koosolekut. Ühtekokku toimus 170 koosolekut, mille käigus võeti vastu 88 seadust ja määrust ning esitati 85 arupärimist Vabariigi Valitsusele. Hiljuti tööle asunud riigikogu on Eesti ajaloos neljateistkümnes.

Urmas Saard

Samal teemal:

Jaan Kalbus, Tõnis Kalbuse pojapoeg, oma vanaisa mälestustahvli avamisel. Foto Urmas Saard

 

 

 

Jaan Kalbus jutustas oma vanaisast Tõnis Kalbusest

Riigikogu liige Andres Metsoja ja Tori vallavanem Lauri Luur Tõnis Kalbuse mälestustahvli avamisel. Foto Urmas Saard

 

 

 

Pildigalerii: Asutava Kogu liikmele Tõnis Kalbusele avati mälestustahvel

Lillepärg ja küünal Tori vallalt Theodor Pooli mälestuseks. Foto Urmas Saard

 

 

 

Piltuudis: Asutava Kogu liiget Theodor Pooli mälestati tema sünnipaigas

Julius Friedrich Seljamaa, Asutava Kogu esimene abiesimees. Foto Urmas Saard

 

 

 

Sindi gümnaasium austas oma vilistlast ja teisi Tori vallast pärit Asutava Kogu liikmeid

Hugo Kuusneri sünnikodu Pärnus, Karja 14. Foto Urmas Saard

 

 

 

Hugo Kuusneri mälestuseks süüdatakse austusküünal

Tõnis Kalbuse mälestusplaadi kavand

 

 

 

Asutava Kogu liikme Tõnis Kalbuse sünnikoht tähistatakse mälestustahvliga

Comments are closed.