Tutipidulised istutasid maitsetaimi

Sindi gümnaasiumi tutipeol helistas abiturientidele viimast koolikella esimese klassi õpilane Loretta Olli. Gümnaasiumi lõpetajad istutasid maitsetaimi ja kastsid istikuid veepüstolitega.

Sindi gümnaasiumi kaheteistkümnenda lõpatajad tutipeol. Foto Urmas Saard
Sindi gümnaasiumi kaheteistkümnenda lõpatajad tutipeol. Foto: Urmas Saard
Õpetajad Sindi gümnaasiumi tutipeol. Foto Urmas Saard
Õpetajad Sindi gümnaasiumi tutipeol. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Abituriendid panid kokku ka ühiskoori ja laulsid laulu „Elav legend – vabadus”.[/pullquote]Pärast tänast klassitundi oma esimeste õpetajatega (Naima Soosaar ja Ave Aaslaid) võtsid esimese klassi õpilased kaheteistkümnenda lõpetajatel koolimaja B-korpuse ülakorrusel käest kinni ja tõid oma eelkäijad Sindi gümnaasiumi aulasse. Rivi ees sammusid kolmekesi kätest kinni hoides Naima Soosaar, Ave Aaslaid ja Jelena Oleštšenko.

Piduliku tutipeo sissejuhatuseks laulsid esimesed klassid koolilaulu ja kaheteistkümnendike tervitamiseks võttis sõna 11. klassi õpilane Kristiina Anufrieva.

Päeva korraldajaks oli 10A koos huvijuhiga, sama gümnaasiumi vilistlane, kes tegid ühiselt oma koolivendade ja – õdede päeva lõbusamaks. Kordamööda astusid abituriendid lavalt alla, võtsid pimesi lipiku, millele oli kirjutatud õpetaja nimi ja siis tuli võtta abiks kõik oma pantomiimilised oskused, et nende klassikaaslased said õigesti mõeldud isiku ära arvata. Päris jänni ei jäädud kordagi, aga mõnel juhul tuli õige vastus juba esimesel hetkel.

Loe edasi: Tutipidulised istutasid maitsetaimi

Ainus, kes viitsis niimoodi jamada

Sirly Pihlak on töötanud sotsiaalpedagoogina enam kui kuus aastat Vändra gümnaasiumis, alates käesolevast kuust jätkab ta sama kutsumusega Sindis. Millised on laias laastus sotsiaalpedagoogi tööülesanded? Seda püüab Pihlak Külauudiste infoveski palvel lugejatega jagada. Aga esmalt räägib ta mõne sõnaga iseendast.

Sirly Pihlak. Foto Urmas Saard
Sirly Pihlak. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Seda kartust, et mul iga päev tööd ei jätkuks, ei ole[/pullquote]„Olen Vändras kasvanud, sealse gümnaasiumi lõpetanud ja samas koolis ka aastaid töötanud. Vändra on olnud kogu aeg koht, kus ma olen elanud,” ütleb meie esimese kohtumise jutuajamist alustades pidevalt rõõmsalt naeratav noor naine. „Peale gümnaasiumit ei olnudki mul mingit kindlat plaani, mida edasi tegema hakata. Mingi mõte siiski inimestega töötamiseks peas liikus. Kuid kindel suund, kas valida sotsiaalvaldkond või midagi muud, see arusaamine puudus. Pärnu kolledžist leidsin sotsiaaltöö korralduse ja arvasin, et selles võiks midagi minu jaoks olla. Aga ega ma täpselt ju veel ei teadnud ka, mis asi see on,” tunnistab Pihlak, kes lõpetas kolledži 2011. aastal. Õping kestis avatud ülikoolis neli aastat.

„Kooliajal mõtlesin, et lastega ma tegelema ei hakka. Aga erinevatel praktikatel käies nägin sotsiaaltöö erinevaid pooli. Olin lühemat aega Vändra alevis psüühiliste erivajadustega päevakeskuses, samuti vanadekodu poole peal ja puutusin kokku ka erihoolekandega. Ega see mulle väga ei sobinud.”

Loe edasi: Ainus, kes viitsis niimoodi jamada