Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

aprill 2019
E T K N R L P
« märts   mai »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Jaan Kalbus jutustas oma vanaisast Tõnis Kalbusest

Asutava Kogu liikme ning Eesti Vabariigi sise- ja kohtuministri Tõnis Kalbuse auks avati 5. aprillil Pärnumaal Tori valla Oore küla Kõveroja talu õueväravas asuval rändrahnul mälestustahvel. Pidulikul sündmusel võttis veidi pikemalt sõna riigimehe pojapoeg Jaan Kalbus, kes avas oma vanaisa eluloost olulisi lehekülgi.

Jaan Kalbus, Tõnis Kalbuse pojapoeg, oma vanaisa mälestustahvli avamisel. Foto Urmas Saard

Jaan Kalbus, Tõnis Kalbuse pojapoeg, oma vanaisa mälestustahvli avamisel. Foto: Urmas Saard

Tänan kõiki siiatulnuid vanaisa Tõnise mälestuse austamise eest, mis on muutnud tänase päeva veel päikselisemaks

Tõnis Kalbus sündis 4. detsembril 1880. aastal Kõveroja talus Tori vallas Pärnumaal. Tema vanemad olid vabadik-müürsepp Jaan Kalbus ja Mari (Kask). Hariduse omandas ta Tori-Selja vallakoolis aastatel 1890-1893 ja Tori kihelkonnakoolis 1893-1896. 1909. aasta kevadel sooritas ta küpsuseksami Pärnu poeglaste gümnaasiumi juures ja õppis selle järel Moskva ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1913. aastal I järgu diplomiga.

Tõnis abiellus 1911. aastal Salme Sophie Kollistiga (sündinud 1884. a.). Sellest abielust sündisid perre pojad Arvo 1913. aastal ja Endel 1914. aastal ning tütar Juta 1920. aastal.

Tõnis teenis Taali vallakirjutaja abina 1899 kuni 1901, Pärnus Pärnu-Viljandi rahukogu pristavi, Pärnumaa II jaoskonna talurahvaasjade komissari ja Pärnu I jaoskonna kohtu-uurija juures aastatel 1901-1905. Aprillist 1905 kuni augustini 1909. aastal töötas Pärnus kitsarööpmelise raudtee valitsuses ehitusosakonna asjaajajana. Aastail 1913-1918 töötas vandeadvokaadi abina Rakveres, seejärel oli aastatel 1918-1919 Rakvere Kinnitusjaoskonna ülemaks ja lühemat aega Tallinnas tähtsamate asjade kohtuuurijaks ja siis 1919. aasta juulini Rakvere-Paide rahukogu esimeheks. Selle järel kolis ta Tallinna, kus tegutses vandeadvokaadina.

Rakveres võttis ta juhtivalt osa eesti valijate organiseerimisest ja sai eestlaste valimisvõidu järel linnavalimisel mais 1914. aastal linnavolikogu juhatajaks, kus asus (välja arvatud Saksa okupatsiooni aeg) kuni 1919. aasta kevadeni. Rakvere seltskondlike organisatsioonide esindajana võttis ta augustis 1915. aastal Peterburis osa Põhja-Balti Komitee asutamisest ja oli 1917. aasta revolutsiooni puhkemiseni selle keskkomitee liige ja Virumaa komitee esimees.

1917. aasta revolutsiooni ajal oli ta märtsis ja aprillis Virumaa miilitsaülemaks, kellena organiseeris valitava miilitsa. Sama aasta aprillist detsembrini oli ta Virumaa komissariks, täites ühtlasi rahvaväe komisjoni esimehe ja kahe talurahvaasjade komissari ülesandeid. Sel ajal viis ta uutel alustel läbi Virumaa vallavolikogude ja ka Virumaa maakonnanõukogu valimised. Ta oli 1917. aastal Rakvere Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu liige ja 1917.-1919. aastani tööerakonna Virumaa komitee esimees. Ta oli lühemat aega vangistatud, enamlaste poolt 1917. aasta detsembris ja Saksa okupatsioonivõimude poolt 1918. aasta aprillis. Aastail 1917-1919 võttis ta Rakveres osa ka eesti kaitsejõudude organiseerimise tööst.

Tõnis oli Asutava Kogu ja esimese viie koosseisu Riigikogu liige tööerakonna, hiljem rahvusliku keskerakonna rühmas novembrist 1922. aastal maini 1923. aastal I Riigikogu sekretär, juunist 1923. aastal juunini1925. aastal II Riigikogu sekretär, juunist detsembrini 1925. aastal II Riigikogu abiesimees, juunis ja juulis 1932. aastal V Riigikogu abiesimees. Ta oli kohtuminister Jaan Teemanti valitsuses detsembrist 1925. aastal kuni juulini 1926. aastal ja Jaan Tõnissoni valitsuses detsembrist 1927. aastal kuni detsembrini 1928. aastal, sise-ja kohtuminister August Rei kabinetis detsembrist 1928. aastal kuni juulini 1929. aastal ja Otto Strandmani valitsuses juulist 1929. aastal kuni aprillini 1930. aastal. Ta on olnud Tallinna linnavolikogu liige aastatel 1921-1922 ja aastast 1934 Harju maakonnanõukogu liige ja ühtlasi selle juhataja aastatel 1927-1929. Peale selle on Tõnis osa võtnud mitmrsuguste seltside tegevusest, töötades näiteks Pärnu Eesti Kooliseltsis ja Endlas aastatel 1901-1909, Moskva Eesti Üliõpilaste Seltsis aastatel 1909-1913, Rakvere Haridusseltsis, ms. Selle esimehena 1914.-1917. aastani ja Eesti-Rootsi Ühingu juhatuse liikmena 1936.-1937. aastani. Aastast 1923 pidas ta Kaljapulga talu Uue-Kariste vallas.

Ta oli ka Lõuna-Eesti Piimaühisuse esimees.

Tõnis Kalbus rehabiliteeriti täielikult 7. septembril 1989. aastal

1941. aasta 14.juuni küüditamine puudutas valusalt ka perekond Kalbust. 1941. aastast oli säilinud Pärnumaa „kolmiku“ protokollide kaust küüditamise eeltööde ja operatiivstaabi materjale küüditamise tegeliku teostamise kohta. Protokollid olid koostatud vene keeles ja kandsid pealkirja „Protokoll maakondliku „kolmiku“ istungi kohta nõukogudevastase elemendi Pärnu maakonnast väljasaatmise asjas“. Kolmik koosnes Pärnumaal järgmiselt: Troika esimees – NKGB (Riikliku Jugeoleku Rahvakomissariaadi) maakondliku osakonna ülem – Kikkas; liikmed NKVD (Siseasjade Rahvakomissariaadi) maakondliku osakonna ülem – Tamm ja NKVD maakondliku osakonna ülema asetäitja – Gnezdin. Protokollid oli kinnitanud NKGB 3. osakonna ülemoperatiivvolinik Urik, Riikliku Julgeoleku vanemleitnant. 7. juunil 1941. aastal koostatud protokollist selgub, et arreteerimisele määrati kodanik Tõnis Kalbus, välja saatmisel tema naine Salme Kalbus, poeg Endel ja tütar Juta. Samast kuupäevast on säilinud „kolmiku“ otsused perekond Kalbuse arreteerimise ja väljasaatmise kohta. „ Kolmikusse“ kuulusid eelpool nimetatud Gnezdin, Kikkas ja üks NKGB isik (allkiri loetamatu).

Tõnis arreteeritigi Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi organite poolt 14. juunil 1941. aastal kodanlikku organisatsiooni kuulumise eest oma talus Kaljapulgal, mis asus Pärnumaal Abja vallas. Küüditati ka Tõnise poeg Endel Kalbus, kes saadeti viieks aastaks asumisele Novosibirski, hiljem Kemerovo oblastisse. Ülejäänud perekonnaliikmed pääsesid, kuna nad ei viibinud 14. juunil talus, vaid Tallinnas.

Tõnis asus vahi all NSV Liidu NKVD Severurallagis, Sverdlovski oblasti Serovi rajooni Sosva alevi kinnipidamiskohas. 30. dets. 1941. aastal Sverdlovskis koostatud süüdistusotsuses märgitakse: “süüdidtatakse selles, et Kalbus omas mõisa majapidamist suuruses 119 hektarit maad, 3 hektarit viljapuuaeda, 6 hobust, 34 karilooma, 26 siga ja muud majapidamist, ekspluateeris palgatööjõudu kuni seitse ja rohkem inimest. 1917.aastast kuni 1934. aastani oli kontrrevolutsioonilise kodanliku tööpartei liige, seisis viimase huvide eest, millega tugevdas Eesti kodanluse ülemvõimu“.

Allakirjutanud Izmailski oblasti NKVD uurija, julgeoleku seersant Piskunov ja Eesti NSV NKVD eriosakonna ülema asetäitja, julgeoleku leitnant Idel Jakobson tegid ettepaneku karistada Tõnis Kalbust 10 aastase paranduslike tööde laagriga.

21.märtsil 1942. aastal karistas NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissari juures asunud Erinõupidamine teda kontrrevolutsioonilises parteis olemise eest väljasaatmisega viieks aastaks Komi ANSV-sse alates tähtajast 14. juuni 1941.

Tõnise surma aeg ja koht on teadmata. Arstliku komisjoni 20. dets. 1941. aasta otsuse kohaselt põdes ta müokardiiti, kroonilist bronhiiti, tal oli vasakpoolne kubemesong ning puudus enamik hambaid. Arstlik komisjon tunnistas ta I grupi invaliidiks.

Tõnis Kalbuse auks avatud mälestustahvel Pärnumaal Tori valla Oore küla Kõveroja talu õueväravas asuval rändrahnul. Foto Urmas Saard

Tõnis Kalbuse auks avatud mälestustahvel Pärnumaal Tori valla Oore küla Kõveroja talu õueväravas asuval rändrahnul. Foto: Urmas Saard

1980. aastate lõpust hakkas Tõnise poeg Endel Kalbus oma isa jälgi otsima. Vastuseks tema avaldustele 1. detsembril 1989. aastal Eesti NSV Prokuratuuri ja 14. veebruaril 1990. aastal Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komiteele teatati talle 3. mail 1990. aastal, et „andmeid Tõnis Kalbuse saatuse kohta Eesti NSV, Komi ANSV ja NSV Liidu Siseministeeriumi ja Siseministeeriumi Sverdlovski oblastivalitsuse arhiivides ei ole. Seetõttu puudub meil juriidiline alus Tõnis Jaani p. Kalbuse surma registreerimiseks.”

Tõnis Kalbus rehabiliteeriti täielikult 7. septembril 1989. aastal.

Lõpetuseks.

Olen mõelnud, kas inimene võib olla suurem oma saatusest…? Nähes täna siin Oore külas Kõveroja talu juures nii palju inimesi minu vanaisa mälestust austamas aastal 2019, võib vist küll öelda, et see nii on.

Tänan perekonna nimel kõiki, kes selle ürituse korraldasid, samuti neid, kes selle kauni plaadi valmistasid. Tänan ka kõiki siiatulnuid vanaisa Tõnise mälestuse austamise eest, mis on muutnud tänase päeva veel päikselisemaks.

Minu isa Endel oleks väga tahtnud täna siin olla… Ehk näeb ta meid kusagilt pilvepiirilt…

Jaan Kalbus

Samal teemal:

Riigikogu liige Andres Metsoja ja Tori vallavanem Lauri Luur Tõnis Kalbuse mälestustahvli avamisel. Foto Urmas Saard

 

 

 

Pildigalerii: Asutava Kogu liikmele Tõnis Kalbusele avati mälestustahvel

Tõnis Kalbuse mälestusplaadi kavand

 

 

 

Asutava Kogu liikme Tõnis Kalbuse sünnikoht tähistatakse mälestustahvliga

Comments are closed.