Täna Jõgevamaal Laiuse linnusevaremete juures toimunud istutustalgutel panid Poola Vabariigi suursaadik Eestis Grzegorz Kozłowski, Jõgeva vallavalitsuse esindajad ja Laiuse Jaan Poska põhikooli õpilased kasvama 15 pärna.
Need sümboliseerivad 15 aastat, mis on möödunud ajast, mil Eesti ja Poola võeti Euroopa Liidu liikmeks, samuti Eesti ja Poola vahelist sõprust. Eestit ja Poolat on ühine ajalugu sidunud ka varem: aastatel 1582–1622 kuulus osa Eesti aladest Rzeczpospolita (mõlema Rahva Liit ehk Poola-Leedu liit) koosseisu ja Laiuse oli selle põhjapoolseima staarostkonna keskus. Nüüd on kaks riiki koos nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s. „Eesti on Poola jaoks väga hea koostööpartner ja usun, et tänasest pärnade istutamisest saab alguse Poola saatkonna ja Jõgeva valla koostöö uus tihenemine,“ ütles suursaadik Kozłowski. Pärnad toodi kohale Poolast ja Grzegorz Kozłowskile olid Laiusel mulda pandud pärnad esimesed puud, mis ta üldse istutanud.
Marge Tasur
Jõgeva vallavalitsuse avalike suhete peaspetsialist
Trivimi Velliste teose „Eesti muinsuskaitse 100 aastat” esitlusel rääkis raamatu autor muinsuskaitsest, sõnadest ja riigi reetmisest.
[pullquote]Aga autole polnud kirjutatud Adavere liha, vaid Adavere meat[/pullquote]Esmaspäeval, 29. aprillil esitleti Tallinnas Solarise keskuses asuvas Apollo raamatupoes EV100 raamatusarjas ilmunud teost „Eesti muinsuskaitse 100 aastat”, mille autoriga vestles ajaloolane Küllo Arjakas. Tema oli üks neist abilistest, kes võttis vaevaks käsikirja läbi lugeda ja andis ka kasulikke nõuandeid.
Küllo Arjakas: Küsimus muinsuskaitse kohta, kust see mõiste on tulnud? Kuidas see mõiste on muutunud läbi aja?
Trivimi Velliste: Muinsuskaitse klubide Keila kokkutulekul aprillis 1987 oli küsimuseks loodava organisatsiooni nimi. EKP Keskkomitee nõudis, et nimeks peab saama Eesti NSV ajaloo- ja kultuurimälestiste ühing, aga muinsuskaitsete klubide nõukogu leidis, et selle organisatsiooni nimeks peab saama Eesti muinsuskaitse selts. Sõna muinsus sai alguse Tõru klubis kaheksakümnendate alguses enne kui muinsuskaitse liikumine ei olnud rohujuure tasandil veel tekkinud.
Täna, 29. aprillil tähistati paljudes kohtades üle Eesti rahvusvahelist tantsupäeva. Arvatavalt kõige arvukama osavõtjate hulgaga tantsiti Tallinnas Vabaduse väljakul.
Tänasest korraldatakse mitmel pool üle Eesti juba hulganisti talguid ning talgupäeva nädal kulmineerub laupäeval, 4. mail peetava üle-eestilise Teeme Ära talgupäevaga. Esmaspäeva hommikuse seisuga oli talguveebi kirja pandud üle 1800 talgu enam kui 18 000 osalejaga.
Teeme Ära talgupäeva meeskond kutsub kõiki inimesi talgutel kaasa lööma – just praegu on õige aeg otsida kodulehelt endale sobivad talgud ning end osalejana kirja panna.
Teeme Ära talgupäeva eestvedaja Tarmo Tüüri sõnul on ettevalmistused üle-eestiliseks talgupäevaks sujunud hästi. „Head vastukaja on saanud nii laulu- ja tantsupeo juubeliaastaga seotud talgud, õueraamatukogude meisterdamine kui ka nurmenukutalgud, millele me tänavu üle Eesti rohkem tähelepanu pöörame,“ rääkis Tüür. „Samas on sadades paikades üle Eesti kavas traditsioonilisemad kevadised talgutööd ning praegu käivad usinad ettevalmistused ühiseks talgupäevaks eeloleval laupäeval.“
Kuna talguveebis on erinevaid talguid kirja pandud juba nii palju, leiab iga huviline kindlasti endale sobivad talgud ja jõukohased talgutööd kas oma kodukandis või ka kaugemal. Töökäsi oodatakse igal pool, kuid enda kirjapanek Teeme Ära kodulehel on oluline just seetõttu, et talgujuhid saaksid paremini valmistuda nii tööde, töövahendite kui ka talgusupi varumiseks.
Esmaspäeval, 29. aprillil kell 15 esitletakse Solarise Apollos Trivimi Velliste teost „Eesti muinsuskaitse 100 aastat”. EV100 raamatusarja kuuluva teose esitlusel vestleb autoriga ajaloolane Küllo Arjakas.
[pullquote]Kas eesti mälu säilib? Muinsuskaitse on Eesti tuleviku kaitse.[/pullquote]Mälu kestmise loo sisukokkuvõtte leiab raamatu tagakaanelt.
Muinsus on mälu. Ilma mäluta ei jää ellu ükski olevus – suur või väike. Ammugi mitte rahvas. Siinsete kaante vahel on linnulennuline lugu Eesti mälust viimase saja aasta jooksul. Kord see tugevnes, siis püüti seda lämmatada. Muinsused – mälestised – on ühismälu märgid.
Lennart Meri soovitas muinsuskaitseliikumise hakul tõlgendada muinsust suuremeelselt, avaralt. Kõik, millele on peale hinganud kõikvõimas Aeg, on – muinsus.
Riiklik muinsuskaitse, ehitismälestised hõlmavad vaid osa selle raamatu lehekülgedest. Nappi ruumi on jagunud muinsuskaitseliikumisele rohujuure tasandil, koguni sellest välja kasvanud kodanike komiteede liikumisele. Muinsuste muinsus, mis tuli taastada, oli – Eesti Vabariik.
Raeküla Vanakooli keskuses toimunud Pärnu linna ja maakonna mudilaste laulukonkurss Lauluaias 2019 Viisiratast veeretades lõppkontsert selgitas välja ansambli ja solisti Grand Prix saajad.
Tänasele lõppkontserdile valis žürii välja 17 väikest lauljat ja neli ansamblit. Hindajateks olid rahvamuusik ja koorijuht Terje Ojaste Pärnu Aianduse ja mesinduse seltsist, laulja ja ansambli juht Imbi Tõnisson Kaisma rahvamajast ning muusik ja õpetaja Agnes Leemet Raeküla Vanakooli keskusest.
Ansambli Grand Prix võitis ansambel Rõõmsameelsed Audru lasteaiast, juhendaja Evi Vaher. Lauldi laulu „Vanaema juures”. „Alati naeratus ja lalud suul ning kõik jääb neile nagu iseenesest meelde,” öeldi Audru Vikerkaare majast oma rühma toredate ja rõõmsameelsete laululaste kohta. Ansamblile omistati eelvoorus ka säravate tähtede tiitel.
Solisti Garnd Prix võitis Even Nestor Pärnu lasteaiast Trall, juhendaja Hilja Vainula. Lauluks oli „Suve päkapikk”. Lisaks suurele auhinnale pälvis Even ka kõige enesekindlama esituse tiitli. Võitjat iseloomustatakse rõõmsameelse, nutika ja vahva poisina. Teda huvitavad uued kogemused ja aktiivne tegevus, olgu selleks ujumine, motosport või lihtsalt rattasõit. Even naudib jäätist ja suveaega, samuti on väga oodatud jõuluaeg koos päkapikkude ja jõuluvanaga.
Neljapäeval, 2. mail saadetakse Tallinnas Kaarli kirikus viimsele teekonnale Vello Salot. Tegemist on usuteadlasest vaimuhiiglasega, kes jätnud jälje eesti kultuuri paljudesse valdkondadesse, eriti teoloogiasse. Minu tutvus Vello Saloga pärineb aastast 1990, kui Tartu Ülikooli Raamatukogu väljaandena trükiti minu kandidaaditöö põhjal koostatud teatmik „Eestikeelne elulooline teatmekirjandus“.
Maailmas on tihti kõik kõigega seotud. Siis oli aeg, kus asutusi ja trükikodasid kummitas paberipuudus, aga Eesti Pimedate Ühingus leidus häid inimesi, kes eraldasid ühingu tagavaradest ülikoolile vajaliku koguse ja nii see raamat lugejateni jõudiski. Muide, raamatu ilmumine leidis kajastamist ka Eesti Pimedate Ühingu samal aastal asutatud ajakirjas „Valguse Kaja“ nr. 2 veergudel. Saame lisada sedagi, et Põhja-Eesti Pimedate Ühing digiteeris teatmiku ja nii on see kättesaadav ka elektrooniliselt.
Kuivõrd Vello Salo üks huvialadest olid elulood, siis kirjutas ta mulle Kanadast selle raamatu puhul. Järgnes aastaid mõttevahetus teemal, kuidas koostada Kanada eeskujul eestimaalaste üldnimestik, kuhu saaksid kantud kõik eestimaalased, kelle kohta on midagi trükisõnas avaldatud. Asjakohase mõtteavalduse ja sissekande tegi Vello Salo 18. paastukuu päeval 1993 Tartus minu kodus Eesti Pimedate Muuseumi külalisteraamatusse. Sellest kohtumisest veel niipalju, et käisime külalisel ülikooli usuteaduskonna dekanaadis vastas. Lauatelefon aina helises ja ta ütles küsijaile või kohtumise soovijaile, et läheb A. K. juurde. Siis peahoonest linnaliini bussile ja Annelinna. Vello Salo huumorimeelest andis tunnistust seik, et parajasti oli kaubahall oma nime saanud, aga tema arvas paremaks „kaubavalge“ olevat. Ka soovitas ta linna ühe pakutud tunnuslause, „Taaralinn Tartu“ asemele „Tühjade pudelite linn Tartu“!
EELK Eliisabeti koguduse pühapäevakooli lapsed esitasid Pärnumaa vähiühingu inimestele lühikese näitemängu „Võlupuu”.
Täna külastasid Pärnu sotsiaalkeskuse majas tegutsevat Pärnumaa vähiühingut väikese meelahtusliku kavaga Eliisabeti koguduse pühapäevakooli õpetaja Melle Vister ja lastetöö koordinaator Kaidi Suviste koos pühapäevakooli üheksa lapsega.
„Kui Kihnus on Kihnu Virve, siis Toris on Mari Andrekson ehk Muraka Mann” lausus Torist pärit Kaidi Suviste, kes luges kohtumist sisse juhatades oma kandi legendaarse vanaproua luulet. Muraka külas elav põline torilane Muraka Mann on kirjutanud luuletuse „Soovide kaev”.
Pärnu linnavalitsus töötas välja nimeliste pargipinkide paigaldamise korra ja eelistatavad kohad, kuhu pinke võiks paigutada.
Nimelise pargipingiga avaldatakse austust Pärnuga seotud olulistele isikutele ja nende saavutustele. Tänamisel ja tunnustamisel on ka kodu- ja kultuurilooline tähendus. Lisaks isikutele võib pingiga austada mõnda olulist sündmust, tunnustada kollektiivi, organisatsiooni, tegevust või paigaldada pink millegi või kellegi mälestuseks.
Pärnus on seni nimeline pink paigaldatud Neeme Järvi, Valter Ojakääru, Arbo Valdma, Naima ja Arnold Ebroki, Elisabeth Aspe, Armas Kuldsepa, kõigi vanavanemate, Eesti Vabariigi ja Pärnu linna elanike austamiseks. Enamik nimelisi pinke asub Lastepargis.
Uute nimeliste pinkide asukohana on eelistatud Lastepark, Vaasa park ja Ringi tänava äärne, kuid paigaldamist võib taotleda ka mujal asuvale linnamaale. Pühendusega pargipink peab välisilmelt antud paika sobima, harmoneeruma varem lähikonda paigaldatud pinkide disainiga ja olema varustatud ilmastikukindla infotahvliga. Pingi paigaldamist korraldab linnavalitsuse linnavara- ja heakorrateenistus, pingi maksumuse ja paigalduse eest tasub taotleja.
Nimelise pingi paigaldamiseks vajalik info on avaldatud Pärnu linna kodulehel.
Pärnu linnavolikogu võttis vastu ja saatis avalikustamisele Raba-Lai tänava silla detailplaneeringu silla ja sillakoridori asukoha ulatuses.
Planeering näeb ette silla ning silla peale- ja mahasõitude lahendused linnale kuuluvatel transpordimaa kinnistutel. Sillakoridor saab alguse Raba tänava pikenduselt ning jõuab Decora kaupluse ja Pärnu Vee kontori vahelisele tühermaale, kuhu tuleksid mahasõidud Laiale tänavale ning tulevikus läbi praeguse politseimaja ja päästeameti vahelise hoovi Pikale tänavale.
Trassikoridori paika panemine on vajalik silla ja sillaga seotud tänavate ja ristmike edasiseks planeerimiseks. Sillakoridori lahendus näeb tulevikus ette Rääma 23 hoone lammutamise. Sillakoridori kesklinna-poolses osas on vaja lammutada Lai 26 ja selle abihoone.
Lai 28 elumaja muinsuskaitseamet lammutada ei luba, samuti jääb endisesse asukohta AS Pärnu Vesi peahoone. Silla laius ja sillalt maha ja pealesõitude liikluslahendus otsustatakse projekteerimisel.
Kolmapäeval oli Sindi ajalooklubi teemaks Asutav Kogu ja Eesti Riigikogu. Ettekandega esines ja juhtis vestlust klubi oma liige Marko Šorin.
[pullquote]vaatamata küllaltki tuntavale revolutsioonilisele meelsusele mõistsid punased, et nad kuigi suurt toetust ei leia[/pullquote]Märtsis pensionile läinud Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend kutsus Markot juba mitu kuud tagasi meie seadusandliku kogu teemal rääkima. Aga Marko eelistas võimalike vääriti mõistmiste tõttu vastata kutsele pärast valimisi, sest kandideeris samal ajal riigikogusse. Ta on vähest aega asendusliikmena juba parlamendis töötanud (riigikogu liige 24. novembrist 2016 kuni 19. juuni 2017) ja ajalooklubi liikmed teda Toompealgi külastanud. Seetõttu oli teatavate kogemustega ja vahetuid muljeid omava mehe suust kuuldud jutt suuremat huvi pakkuv.
Marko tutvustas viis päeva varem Postimehe lisas avaldatud ajaloolase Jaak Valge artiklit „Asutav Kogu: vasakpoolne, rahvuslik ja demokratistlik”, mille päises rasvaselt trükitud nüüdse riigikogu liikme juhtmõte: „Parlamentarismi kogemust saja aasta eest kokku tulnud Asutava Kogu liikmetel nappis, see-eest oli teotahet palju ning toonased rahvaasemikud teadsid, et vanaviisi enam edasi ei saa.”
Šoti keilitantse õpetab huvilistele rahvamuusik Jaagup Kippar, kes seekord on tantsuklubis tantsuõpetaja ning karmoška- ja torupillimängija. Lisaks kõlavad õhtu jooksul Tartu tantsuklubis tavapärased tantsuklubiliste jaoks tuttavad ja tuttavlikud rahvatantsud, mida tavatseti tantsida Eestis ja mujal Euroopas 20. sajandi alguses mitmesugustel küla- ja linnapidudel. Osalema on oodatud kõik õppimisest huvitatud muusikud ja tantsijad.
Šoti keilitantsude juurde sattus kodumaisest rahvamuusikust Jaagup Kippar mõneteistkümne aasta eest, kui sel teemal valmivale õpikule oli vaja tantsumuusikat. Selles projektis osalenud muusikud jäid ka edaspidi keilisündmustel mängima ja moodustasid Tallinna Keilibändi. Bändimehed satuvad ise tantsima harva, aga neil seevastu on tundide kaupa põhjus ja võimalus tantsijaid ja nende jalgu jälgida, tantsude ja nende õpetamise üle mõtiskleda ning niimoodi end tantsualaselt üha targemana tunda. 2006. suvelõpul saabuva Šoti teemaõhtu puhul selgus mõni kuu enne etteastet, et teised koos mänginud pillimehed on kaalukatel põhjustel sündmuspaigast kaugel. Plaanitav sündmus taheti aga kindlasti maha pidada. Jaagup mõtles, et mis ei tapa, see teeb tugevamaks, ja arutles, et keiliviise on karmoškaga kergem eest mängida kui seni tuttavama kontrabassiga. Sel põhjusel tassis Jaagup karmoškakasti maakoju kaasa ning harjutas kogu suve igapäevaselt nii, et muusikakooli õpetaja käest võinuks selle eest kiita saada. Meeles mõlkus lihtsalt, et mõne kuu, nädala või lõpuks päeva pärast on tantsijad ringis, tantsujuht ütleb ja näitab sammud ette ning siis on pillimehe kord hoolitseda, et lugu koos püsiks. Püsiski.
Tartumaal Peipsiääre vallas tegutsev mittetulundusühing Pala Tuletõrje Selts tähistas 12. aprillil Ranna rahvamajas meeleoluka koosviibimisega 10. sünnipäeva.
Varem kuulus Pala komando Jõgeva Päästekomando alluvusse. 2009 aasta algul likvideeriti väiksemad komandod ja hakati looma vabatahtlikke tuletõrjeühinguid, mis asutati ka Palal.
Algul oli ühenduses kolm meest, kutselised päästjad Olev Peramets, Märt Tõnisson ja Raivo Bunder. Kokku on Pala Tuletõrje Selts koolitanud 11 vabatahtlikku päästjat.
„Pala Tuletõrje Selts paistab silma oma tegutsemistahte, abivalmiduse ja positiivse eluhoiaku suhtes. Rõõm tõdeda, et seltsi kuulub ka naisi ja teisigi pereliikmeid. Nii on mitu liiget ühenduse eestvedaja Olev Perametsa perest,” ütles sünnipäeva tähistamisel osalenud Jõgevamaa Päästepiirkonna juht Jüri Alandi. „Pala vabatahtlikud päästjad osalevad vajadusel ka Jõgevamaal puhkenud õnnetuste likvideerimisel,” lisas ta.
Samuti on Pala Tuletõrje Selts heaks abiliseks Anna Haava nimelisele Pala koolile. Nii ehitasid vabatahtlikud pritsumehed tänavu talvel õpilastele liuvälja.
Seltsi toetas varasematel aastatel Pala vald, praegu on koostööpartneriks Peipsiääre vald.
Jüripäeva eelõhtul, 22. aprillil tähistati maarahva tähtsaimat püha ja Asutava Kogu kokkutulemise sajandat aastapäeva üleriigilise Jüriöö märgutulede süütamisega. Pärnumaal kulges tänavune Jüriöö märgutulede eksperiment teekonnal Läänemaalt Pärnumaale. Tulemärguanne sai alguse Kullamaalt ja kandus üle Kurese külas asuvale pronksiaegsele Pakamäele.
[pullquote]Pärnumaal on alates aastast 2013 tähistatud Jüriöö ülestõusu aastapäeva tuleteate edastamise eksperimendiga[/pullquote]Kurese küla asub vähem kui tunni pikkuse bussisõidu kaugusel Pärnust, praeguses Lääneranna vallas. Pärnu muuseumi ja Kaitseliidu Pärnumaa maleva ettevõtmisel kogunes eile enne päeva loojumist Kurese küla algustähise juurde üle poolesaja huvilise. Sealt jääb linnulennult umbes paar kilomeetrit Soontagana maalinnuseni. Aga suure seltskonna peatähelepanu keskendus esmalt Kurese loodushoiutalu pidajale Urmas Vahurile, kes seisis küla tutvustava stendi ees. Vähemalt 2500 aastat vana asum on praeguseks inimeste poolt mahajäetud. Küla taastaja Vahuri eestvedamisel on võsaraiumiste ja karjatamisega taastatud üks Mandri-Eesti väärtuslikumaid loopealseid. Hüljatud Kurese sumbküla endise peatänava ääres olevad paekivist piirdeaiad on samuti tema ettevõtmisel ja Euroopa Maaeluarengu Põllumajandusfondi rahastamise toetusel uuendatud. Eelmisel aastal rassis kiviaedike ladumisel kümmekond töölist.
Äksi Jääaja Keskus on terves Baltikumis ainulaadne elamusi tekitav õppekeskkond, kus saab tutvuda aastatuhandete kestel kujunenud maailma ja Eesti looduse, elusuuruses eelajalooliste loomade ja palju muu huvipakkuvaga.
[pullquote]Päris viimasest jääajast on möödas umbes kümme tuhat aastat, aga seegi polevat veel päriselt lõppenud[/pullquote]Möödunud nädala kolmapäeval vuras taas suur buss Pärnust Äksi alevikku. Reisijateks TÜ Pärnu Väärikate ülikooli tudengid, kellest enamik külastas Vooremaa keskmes asuva Saadjärve kaldal paiknevat jääaja elamuskeskust esmakordselt. Mõned sõitsid Jääaja Keskuse õppematerjalidega tutvuma juba teist korda, sest 2200 ruutmeetri suurusel näitusepinnal jätkub vaatamist ja teadasaamisi sootuks rohkem kui tunni-paari või koguni terve päevaga suudaks haarata.
Samas iga giid on oma jutustamise tahkude poolest erinev ja iga järgmine huviseltskond võib paluda vastuseid küsimustele, mida varem pole osatud küsida. Nii pole korduvad külastused igavad varem kogetud kohtumised, vaid alati uudsed ning põnevad.
Katoliku Kirik Eestis teatab oma Facebooki lehel, et täna öösel lahkus oma Taevase Isa koju prelaat isa Vello Salo.
Mullu septembris jõudis Eesti kinodesse Jaan Tootseni dokfilm „Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, mis jutustab vanaks saamise ilust, lugu vanast targast mehest, kes teeb ettevalmistusi siinsest ilmast lahkumiseks. Ja nüüd ongi ta läinud – mees, kelle kohta filmi tutvustavalt öeldi lihtsate kuid tabavate sõnadega: „Kellel on omad kiiksud ja vigurid, elukogemust ja avarat vaimu, tarkust, mida ta on kogunud ja hoidnud, meie aega välja vedanud.”
Vaikse laupäeva öösel vastu ülestõusmisepüha hommikut surnud vaimulik, ajaloolane ja kirjastaja Salo sündis 1925. a 5. novembril Viljandimaal Lalsis kooliõpetajate perekonda.
Sõjakeerises otsustas ta juba gümnasistina minna 1943. aastal Soome sõjaväkke. Edasised elu keerdkäigud viisid ta Itaaliasse. Säästmaks kodumaal elavaid lähedasi nõukogude repressioonidest võttis ta 1945. aastal endale uue nime, Vello Salo (vikipeedia andmeil oli ta varem Endel Vaher). Vene okupatsiooni ajal oli ta välisilmas ajakirjaniku, tõlkija ja kirjastajana innukas eestluse hoidja. Aastatel 1948–1953 ja 1961–1965 töötas ta Vatikani Raadio eestikeelsete saadete toimetajana. Vaatamata tugevale raadiolainete segamisele püüti Eestis ikkagi tema sõnumeid kuulata. Paljude ajalooliste uurimuste seas võiks näiteks nimetada “Eesti inimkaotused 1940. a. juunist 1941. a. augustini”.
Tagasi kodumaale jõudis Salo 1993. aastal. Esmalt pidas ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas külalisprofessorina loenguid Vana Testamendi eksegeesist. Aastast 2001 sai Salost Pirita kloostri preester. Mitmete tegevuste kõrval toimetas ta ka Piibli uut tõlget.
Salo on olnud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
Aastal 2017 nimetas Helsingi Ülikool Salo oma audoktoriks.
Ta on tõlkinud itaalia keelde eesti luuletajate värsse ja oma emakeelde Piibli vanadest algtekstidest valitud vaimulikku luulet. Teabekirjanduse vallas ilmutas Salo uurimuslikke artikleid eesti kultuuriloost, samuti koostas ülevaateid okupatsioonivõimude ülekohtust kodumaa pinnal.
Salost sai Eesti Kirjanike Liidu liige aastal 1998. Samuti oli ta Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane ja Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimees, osaledes veel mitmetes kultuuriühingutes. Aktiivse kodanikuühiskonna liikmena võttis ta osa 2014. aasta oktoobris SAPTK korraldatud meeleavaldusest Tallinnas Lossi platsil. Tookord hoidis ta käes plakatit sõnadega: „Riik olen mina – L’etat c’est moi”. Ja tsiteeris Henrik Visnapuu raamatut „Maarjamaa laulud”.
Salot on autasustatud Valgetähe II klassi teenetemärgiga, Eesti Taassünni Auhinnaga ja Riigivapi II klassi teenetemärgiga. Ta on Pirita aasta inimene 2009.
Eesti Ornitoloogiaühing soovitab nii suurtel kui väikestel linnuhuvilistel veeta nädalavahetuse koduaias või looduses ringi liikudes ja rändlinde vaadeldes.
Iga-aastastel lihavõtte linnuvaatluspäevadel juhib ornitoloogiaühing inimeste tähelepanu saabuvatele rändlindudele. „Osalemine on jõukohane kõikidele huvilistele: pane kirja 20. ja 21. aprillil nähtud linnuliigid ja hinda ligikaudselt ka nähtud lindude arvukust. Lindude määramisabi saab jooksvalt küsida Eesti Ornitoloogiaühingu Facebooki grupist,” selgitab Eva-Liisa Orula, Eesti Ornitoloogiaühingu teavituskoordinaator.
Vaatlusandmed tuleb edastada ornitoloogiaühingule ühel viisil järgmistest: sisestades vaatlused andmebaasi PlutoF, rakenduse Legulus või 5D Visioni loodud veebivormi kaudu. Kellel puudub võimalus arvutit või nutiseadet kasutada, võib andmed saata tavapostiga Eesti Ornitoloogiaühingu aadressile Veski 4, Tartu linn 51005. Ornitoloogiaühing palub vaatlustulemuste esitamiseks valida ainult ühe kanali, et andmebaasi ei tekiks topeltkirjeid.
Eesti Ornitoloogiaühing korraldab lihavõtte linnuvaatluspäevi alates aastast 1998. Mullu loendas 335 vaatlejat kokku 53 000 lindu 130 liigist.
Tänavu on oma osalemisest teatanud taaskordselt ka Sindi gümnaasium. „Laupäeval, 20. aprilli hommikul kell 8 koguneme Sindi raekoja ette. Sealt liigume parkidesse ja Pärnu jõe äärde,” ütleb retke korraldaja Sindi gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Eedi Lelov, kes ootab rohket osavõttu ja soovib head vaatlusilma. Võimaluse korral binokkel kaasa! „Selliste ürituste kauaaegse läbiviijana julgen väita, et alati on osavõtjad jäänud jalutuskäiguga rahule ja saanud palju uut lindudest teada,” räägib Lelov.
TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli rahvas on korduvalt Tartus asuva Teaduskeskuse Ahhaa põnevaid atraktsioone ja huviväärseid leiutisi käinud uudistamas. Lustlik reisisaatja Aive ahvatles kõige uudishimulikemaid väärikaid proovima sõiduauto ja keharaskuse vahel toimivat jõuõlga.
Lihtsalt ära seletades võimaldab Ahhaa keskuse ees asuv kangmehhanismi süsteem kanda üle täiendatavat jõudu tõstmiseks. Remondis ja laiendamisel olnud keskus on taas ligemale kaks kuud külastajate päralt ja seda võimalust mindigi kesknädalal ära kasutama. Elektriautot sai lennutada ka aastaid enne remonti. Aga kes polnud varem oma käega proovinud, need võisid ootamatu kerguse tõttu koheselt tasakaalu kaotada ja leida ennast järgmisel silmapilgul upakil või täies pikkuses lausa siruli maas lebamas. Kõik see valmistas väärikatele ütlemata suurt lõbu ja nalja.
Kahes jaos käidi planetaariumis, sest poolsada inimest korraga hoone katusel paiknevasse hõbedase läikega kerasse ei mahu. Terves ilmas ainsana leiduv kerakujuline planetaarium võimaldab vaadelda taevalaotust nii peakohal kui jalge all. Teaduskeskuse planetaariumi giid selgitas, et tolle kera sisemuses kasutatava optilise projektori autor on Jaapani leiutaja. Projektori nimi on Megastar ja tolle seeria projektorid on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui ilmamaa kõige täherikkamad.
Täna toimus TÜ Pärnu kolledžis järjekordne Pärnumaa parima õpilasfirma võistlus, millega innustati koolinoori osalema ettevõtlusõppes ja omandama praktilisi kogemusi õpilasfirma tegevuse kaudu.
Võistlusel lubati osaleda Pärnumaa gümnaasiumite ja kutsekoolide õpilastel, kelle asutatud õpilasfirma on tegutsenud käesoleval õppeaastal ning on kantud Junior Achievement Eesti õpilasfirmade nimestikku. Võistlust korraldasid Majandusõpetajate ainesektsioon, MTÜ Ettevõtlusharidus Selts, TÜ Pärnu kolledž ja SA Pärnumaa Arenduskeskus. Võistlusel hinnati nii õpilasfirmade aruannet kui oma toote või teenuse suulist esitlemist publikule ja žüriile. Õpilasfirmade vahelise võistluse ühe peakorraldaja TÜ Pärnu kolledži projektijuhi Mari Suurvälja selgitusel on õpilasfirma peamine eesmärk tegevuse kaudu õppimine. „Ma arvan, et tänase päeva jooksul saite te teha oma aastapikkuse õpilasfirma tegevusest päris hea kokkuvõtte,” ütles Suurväli.
Kõik õpilasfirmad esitasid paberkandjal trükitud aruanded kahes eksemplaris züriile enne tänast stendiesitluse algust. Aruande maksimaalne pikkus oli koos kirjelduste, graafikute ja tabelitega tervelt jumalatosin A4 lehte. Aruanne pidi sisaldama muu hulgas toote või teenuse kirjeldust, finantstulemuste kokkuvõtet, üldhinnangut õpilasfirma tegevusele, raamatupidamise lõpparuannet.
Sindi gümnaasiumi tutipeol helistas abiturientidele viimast koolikella esimese klassi õpilane Loretta Olli. Gümnaasiumi lõpetajad istutasid maitsetaimi ja kastsid istikuid veepüstolitega.
[pullquote]Abituriendid panid kokku ka ühiskoori ja laulsid laulu „Elav legend – vabadus”.[/pullquote]Pärast tänast klassitundi oma esimeste õpetajatega (Naima Soosaar ja Ave Aaslaid) võtsid esimese klassi õpilased kaheteistkümnenda lõpetajatel koolimaja B-korpuse ülakorrusel käest kinni ja tõid oma eelkäijad Sindi gümnaasiumi aulasse. Rivi ees sammusid kolmekesi kätest kinni hoides Naima Soosaar, Ave Aaslaid ja Jelena Oleštšenko.
Piduliku tutipeo sissejuhatuseks laulsid esimesed klassid koolilaulu ja kaheteistkümnendike tervitamiseks võttis sõna 11. klassi õpilane Kristiina Anufrieva.
Päeva korraldajaks oli 10A koos huvijuhiga, sama gümnaasiumi vilistlane, kes tegid ühiselt oma koolivendade ja – õdede päeva lõbusamaks. Kordamööda astusid abituriendid lavalt alla, võtsid pimesi lipiku, millele oli kirjutatud õpetaja nimi ja siis tuli võtta abiks kõik oma pantomiimilised oskused, et nende klassikaaslased said õigesti mõeldud isiku ära arvata. Päris jänni ei jäädud kordagi, aga mõnel juhul tuli õige vastus juba esimesel hetkel.
Sirly Pihlak on töötanud sotsiaalpedagoogina enam kui kuus aastat Vändra gümnaasiumis, alates käesolevast kuust jätkab ta sama kutsumusega Sindis. Millised on laias laastus sotsiaalpedagoogi tööülesanded? Seda püüab Pihlak Külauudiste infoveski palvel lugejatega jagada. Aga esmalt räägib ta mõne sõnaga iseendast.
[pullquote]Seda kartust, et mul iga päev tööd ei jätkuks, ei ole[/pullquote]„Olen Vändras kasvanud, sealse gümnaasiumi lõpetanud ja samas koolis ka aastaid töötanud. Vändra on olnud kogu aeg koht, kus ma olen elanud,” ütleb meie esimese kohtumise jutuajamist alustades pidevalt rõõmsalt naeratav noor naine. „Peale gümnaasiumit ei olnudki mul mingit kindlat plaani, mida edasi tegema hakata. Mingi mõte siiski inimestega töötamiseks peas liikus. Kuid kindel suund, kas valida sotsiaalvaldkond või midagi muud, see arusaamine puudus. Pärnu kolledžist leidsin sotsiaaltöö korralduse ja arvasin, et selles võiks midagi minu jaoks olla. Aga ega ma täpselt ju veel ei teadnud ka, mis asi see on,” tunnistab Pihlak, kes lõpetas kolledži 2011. aastal. Õping kestis avatud ülikoolis neli aastat.
„Kooliajal mõtlesin, et lastega ma tegelema ei hakka. Aga erinevatel praktikatel käies nägin sotsiaaltöö erinevaid pooli. Olin lühemat aega Vändra alevis psüühiliste erivajadustega päevakeskuses, samuti vanadekodu poole peal ja puutusin kokku ka erihoolekandega. Ega see mulle väga ei sobinud.”
Pühapäeval, 14. aprillil toimunud 91. Rabajooksu kiireim mees oli Raido Mitt ja kiireim naine Laura Maasik. Rabajooks on kaks korda aastas – kevadel ja sügisel – korraldatav rahvaspordiüritus, mida on korraldatud juba 45 aastat.
[pullquote]pikkade traditsioonidega rahvaspordiüritus muutub iga korraga järjest populaarsemaks[/pullquote]Nõmme linnaosa vanema Grete Šillise sõnul purustati 91. Rabajooksul kõigi aegade osalusrekord. „Esimene jooks toimus 1974. aasta aprillis, millel osales 71 inimest. 91. Rabajooksust võttis osa 2379 registreerimislehe täitnud jooksusõpra. Teeb rõõmu, et pikkade traditsioonidega rahvaspordiüritus muutub iga korraga järjest populaarsemaks. Üle kahe tuhande osavõtja oli ka kahel eelmise aasta jooksul,“ rääkis Šillis.
Rabajooks on kõikidele osavõtjatele tasuta. Naiste, meeste, tüdrukute ja poiste (sünd 2007. a või hiljem) esikolmikuid autasustati kinkekottidega, mille panid välja Rabajooksu koostööpartnerid. Esimesed 2000 lõpetanut said täidetud osavõtjakaardi vastu traditsioonilise vimpli.
Tallinna Linnatranspordi AS jätkab läinud aastal alanud muusikatrammide projekti ja saadab kolmapäeval, 17. aprillil kell 13.00, Kadrioru luigetiigi lähistel asuvalt rööbasteelt liinile legendaarse laululooja Raimond Valgre mälestuseks nimetatud trammi.
Tallinna Linnatranspordi AS juhatuse esimehe Deniss Boroditši sõnul on Valgre looming oma lihtsuses ja rahvalikkuses mõistetav ja oluline mitme põlvkonna inimestele. „Valgre loomingus on igatsust, lootust ja armastust, see aitab üle saada eluraskustest ning jääda alati inimlikuks. Just sellepärast köitis tema looming kuulajaid nii esimese iseseisvuse ajal, rasketel sõja-aastatel, kui ka sellele järgnenud keerulistel aegadel. Valgre lummus kestab tänaseni ja sellepärast otsustasime selle keerulise saatusega andeka helilooja mälestuse jäädvustada nimelise trammiga,“ lisas Boroditš.
TLT AS Trammiteenistuse direktor Andres Vään ütles, et ettepanek ühele muusikatrammidest Valgre nimi anda, tuli tema loomingu tulistelt austajatelt. „Valgre laulud ei jäta kedagi külmaks. Need on muutunud rahvalauludeks, mida iga inimene suudab kaasa laulda,“ ütles Vään.
Reedel, 12. aprillil, videviku saabudes ja öötundidel vastu laupäeva läksid naiskodukaitse juhid Väike-Maarjas esimesele öörännakule. Jumalatosin kolmeliikmelist võistkonda pidid lahendama kõikvõimalikke ülesandeid, kus tuli esmaabi anda või ajapeale torni ronida ja voolikuotstest pika toru kokku panema. Selles ja muust jutustab Ave Rallmann, Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna Pärnu jaoskonna esinaine.
Kes Pärnumaa naiskodukaitse juhtidest öörännakul osalesid?
Ave Rallmann: Pärnumaad esindasid Margit Velston Pärnu jaoskonna aseesinaine, Marje Arumäe Ülejõe jaoskonna juhatuse liige ja mina kui Pärnu jaoskonna esinaine.
Loetud märge Facebookis: meid nähes läksid kohalikud mehed näost halliks, kukkusid kummuli ja ajasid hullu juttu. Palun lause või paariga lähemat selgitust?
Ave Rallmann: Tegelikult oli tegemist esmaabi punktiga, kus tuli lahendada situatsioonülesanne. Ebavere Tervisespordikeskuse taga ootas meid verine nuga, näost hall šokis meesterahvas, kellel oli noahaav jalas ja kes avaldas soovi ujuma minna või kiiresti tööle tagasi ning lämbumistunnustega naine. Naisterahvast oli tabanud astmahoog ning me pidime aru saama, et tahab saada oma kotist kätte inhalaatorit. Noahaavaga meest mängis Väike-Maarja vallavanem Indrek Keskküla. Saime oma tegevusele kannatanutega positiivse tagasiside koos kommentaaridega, et ehk oleks võinud rõhkside haaval olla tugevam ja suhtlemist šokis mehega rohkem.