Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

veebruar 2019
E T K N R L P
« jaan    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728  

Annely Akkermann: mul on väga tore naabrinaine

Arvukalt fotosid talvisest Kihnust ja selle saare elanikest, piltuudist täiendavad sõnalised selgitused.

Õed ettevõtjad - Annely Akkermann ja Elly Karjam. Foto Urmas Saard

Õed ettevõtjad – Annely Akkermann ja Elly Karjam. Foto: Urmas Saard

see oli siiski väga nappide sekundite kestel toimunud etendus, mida rohkem Nurr ei korranud

Teisipäeva hommikul astusime Munalaiu sadamast reisiparvlaeva Kihnu Virve pardale, et esimese reisiga läbi jää Kihnu murda. Kapteni sillal oli jälle Kihnu laevaliinide kõige staažikam kapten Vladimir Zenjov, keda AS Kihnu Veeteed asutaja ja kunagine juht Annely Akkermann usaldab ning austab. Annely oligi Külauudiste infoveski inimeste võõrustaja tema kodusaarel, kus üks külalistest peatus viimati täpselt kaks aastat ja neli kuud tagasi ja teine käis kihnlastele rahvatantsudega esinemas arvatavalt 50 aasta eest.

Et samal päeval õigeks ajaks tagasiminekule jõuda ja päevast viimast võtta, selle eest kandis Annely täiel määral hoolt ja meil polnud vaja ajagraafikut jälgida. Esmalt viis lahke Saare talu perenaine uudiste otsijad saare teises otsas asuvasse häärberisse.

Kurase poe juures sai tehtud väike peatus, sest pole mõtet suurest linnast tulles kõike kaasa vedada. Kurase on teel sadamast koju Annely jaoks meelepärane ostlemise koht. Võibolla just seepärast, et omal ajal kuulus äri temale.

Saare talusse pärale jõudes ja kõrgetele sildadele tõstetud maasturi pealt maha hüpates tervitas meid vali kassi kräunumine. Kohe ei saanudki aru, millisest suunast heli kostab. Viimaks märkasid silmad halli kiisut kõrgel taeva all, kus pehmed käpakesed kergelt katuseharja puudutasid. Kiisu nimi on Nurr. Perenaise saabumine näis teda väga rõõmustavat, seda võis lisaks häälitsuste kuulmisele näha kummalistes kehalistes liigutustes. Esikäpad liibusid täies pikkuses vastu katuseharja ja pea asetus nende vahele, samas upitas Nurr keha tagumise poole sirgetel jalgadel nii kõrgele kui andis ning ajas saba lipumastina vertikaali. Taibates, et sellest võib perenaise tähelepanu pälvimiseks väheseks jääda, võttis viivuks koha sisse veelgi kõrgemal, korstna otsas. Kõik see oli siiski väga nappide sekundite kestel toimunud etendus, mida rohkem Nurr ei korranud.

Õu oli kenasti lumest puhtaks lükatud, nagu oleks robotlabidas perenaise kodust eemal oldud ööl tublisti tööd teinud. „Ei, ei, nii see ei ole,” naeris Annely. „Mul on väga tore naabrinaine, kes läheb teinekord lume lükkamisega nii hoogu, et teeb lisaks oma teedele möödaminnes ka minu õue lumest puhtaks.” Naabrite vaheline abi paistab olevat vastastikune, see sai ilmsiks juba varsti pärast tuppa minekut.

Ema kõrval hakkas ta saia valmistama juba kümneselt

Koju jõudes võttis Annely esimese asjana käsile saia küpsetamise. “Ema kõrval hakkasin iseseisvalt saia valmistama vist juba kümneselt,” lausus Annely, kellel on oma retsept ja taigna tegemise viis, mis erineb mõneti harjumuspärastest võtetest. Ta ei sõtku vaid klopib puidust lusikaga taigna vahuliseks, et saiapäts õhulisem tuleks. Jättes taigna kerkima, ruttas Annely suure ahju juurde. Ahi oli alles eelmisest kütmisest soe, aga saiade küpsetamiseks pidi uue tule alla tegema. Tuhk välja, puud asemele ning tuli külge. Ja uuesti kööki taigna kerkimist vaatama.

Parajasti järjekordse kloppimise ajal astus naabrinaine Marika sisse ja palus abi nutitelefoni seadistamiseks. Naistel läks kohe pikemaks jutlemiseks, mis ei seganud samal ajal teevett keema panna ja soolapekki lõikuda. „Laevalt ja külma tuule käest tulles on praetud pekk väga tervislik, energiat taastav ja igati mõnus suutäis,” kiitis Annely peki headust. Kuum meliss joodud ja praepekk leivakõrvasena hampsatud, võis kerkinud taigna kolmele pannile ära jagada, sest selleks ajaks oli ka ahi küdenud. Pannid kuumade süte keskele ja uus töö näppude vahele.

“Sada põlle või rohkem

„Kihnu Virve sai 91, pole veel jõudnud talle kingitust viia,” ütles Annely, kui teise korruse trepist alla tuli, õmblusmasin süles. „Kihnu põllesid tohib alati kinkida, neid võib vahetada iga päev. Mida rohkem, seda uhkem. Sada põlle või rohkem pole mingi haruldus Kihnu naise rõivakirstus,” selgitas rätsepmeistri ametitki tundev Annely, kes kasutas rätsepa mõõdulindi asemel ehitusmeeste vägevat raudset mõõdulinti. „Sellega on palju parem riidele mõõtusid märkida,” oli Annely oma tavapärases asjalikkuses nüüdki väga praktilise meelega.

Värsked saiad ja põll kotti ning teele.

Järgmise peatuse tegime rootsi punasega võõbatud elamu juures. Kõrvalhoone nurgale kinnitatud Kihnu rahvuslike värvitriipudega kaunistatud postkast, sellele kirjutatud Urga, kõrval rippuv laevakell ja sinist kala kujutavale viidale kantud reklaam „Elly käsitöö seebid” andsid võõrastele selgesõnaliselt mõista, et olime jõudnud tempokal käigul Annely õe Elly Karjami kodulävele.

Kihnlased pidasidki Ellyt puaegivahi ametikohale kõige sobivamaks

Kui mälu ei eksita, siis viimati kohtusime Ellyga tunamullu jõulukuu keskpaigas Port Arturi kaubanduskeskuse suures aatriumis. Elly müüs Kihnu leiba ja saia. Müümise kõrvalt kasutas aega kudumiseks. Toona oli tal käsil 113. Kihnu troi. Ei tulnud pähe küsida, kas nüüd hakkab tal valmiskootud kihnlaste rahvuslike kampsunite koguarv lähenema juba paarisajale? Aga Elly pole üksnes virk kuduja. Mitmekülgse inimesena on Elly edukalt toimetanud ka kodumajutajana, giidina ja muidugi seebimeistrina, aga samuti maitsvaid jäätiseid valmistanud. Mullu kandideeris elupõline kihnlane 30 inimese hulgas Kihnu majakavahiks. Kihnlased pidasidki Ellyt puaegivahi (kihnu keeles) ametikohale kõige sobivamaks, sest töö eeldab ühtlasi ka head suhtlemisoskust, saare elu-olu tundmist, ettevõtlikku ja rõõmsat meelt – nagu Annely teadis selgitavalt juurde lisada. Väga rõõmsapalgeline on Elly tõepoolest. Selles ei saa mitte ükski külaline kahelda. Varem, enne kui 1. mail uude ametisse asus, töötas Elly kaheksa viimast aastat vanemmadrusena Taltechi laeval. Lahkudes poetasime oma tagasihoidliku palve, et majakavaht leiaks võimaluse erandkorras majaka raudse ukse avada.

Ronisime taas kõrgetel sildadel maasturile ja imetlesime Annely osavat roolihoidmist kohati üsna libedatel teelõikudel. Kohe siiski suunda majakale ei võtnud. Kitsa metsatee servas põletati suures lõkkes metsaprahti. Kui teised tegid keset tööpäeva tõsist tööd, siis meie sõitsime sünnipäevale. Siiski mitte päris pidusse. Kodanikunimega Virve-Elfriide Kösteri uus palkmaja on väliselt silmale vaatamiseks sama soe nagu rahvalaulik ise oma külalislahkusega. Koeradki olid majja sisenejaid saatmas sõbraliku sabaliputamisega. Kiire võõraste tutvustamine ja selgitus, mispärast rõõmsate põskedega laulikut külastatakse, kingitusena põlle üle andmine, mõned lühikesed mõttevahetused ja pikalt aega viitmata taas teele.

Rootsikülas asuv valge majakas on üks saare sümbolitest ja tähtis maamärk. Annely ja Elly loobusid torni tippu ronimisest. „Mina olen mõnel päeval ekskursioonidega tervelt kolm kuni neli korda üles läinud,” ütles Annely. Infoveski uudistajad võtsid siiski selle vaevarikka teekonna ette ja ei kahetsenud – kuigi jäine tuul puhus armutult näkku ja riiete vahele. Kaunis vaade korvas kõik muud katsumused. Laternaruumi ja rõduga valge malmtorni kõrgus jalamist on 28 meetrit, meie asusime mõned meetrid madalamal asuval vaaterõdul. Kihnu tuletorn kõrgub Liivi lahe suurima saare lõunatipus – Pitkänä neemel. Majakas on meresõitjatele teed näidanud juba alates 19. sajandi keskpaigast. Eelmise aasta 1. augustil läks tuletorn rekonstrueerimisele, mistõttu jäi majakas ekskursioonidele suletuks kuni käesoleva aasta suveni.

mõjuv põhjus minna

Jaanuari lõpus sai teatavaks hea uudis. SA Kihnu Kultuuriruumi juhataja Mare Mätas pälvis presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi. See oli mõjuv põhjus minna ka Rootsikülas asuvasse Uiõ-Matu kodutallu. Siinkohal pikemalt rohkem muljeid ei vahendaks, sest juba mõned päevad varem ilmus ka Külauudistes vastava sisuline uudisnupuke. Meeliülendavalt meeldejääv oli kohtumine kolmepäevase musta utetallega, mis väärib veelkord mäletamist.

Annely on Kihnu Majanduse OÜ nõukogu esimees. Enne laevale naasmist tegi ta peatuse sellele osaühngule kuuluvate lammaste aediku kõrval. Ettevõttel on praegu mõnikümmend lammast, kes kogunesid ootevalmilt meie lähedusse. Esmalt pakkusime leivaviile ükshaaval. Hiljem lennutas Annely mõned peotäied kaugemalt vaatavatele lammastele. Ka seal oli vastsündinud talleke.

Tavapäraselt kestab Kihnu Virve reis saare ja Munalaiu vahel ligikaudu 1 tund ja 5 minutit, jääolud pikendasid seda kümmekond minutit kauemaks. Tunniga muutus ilm Hiina sea-aasta saabumise päeval tugevaks tuisuks. Kihnust laevale minnes varitses oht, et jääolud võivad reisi hoopis ära jätta, ometi seda ei juhtunud ja päev lõppes plaanitud kava kohaselt. Infoveski tänab Annelyd, Ellyt, Kihnu Virvet ja Maret, kellega kohtumine tegi päeva eriliseks.

Urmas Saard & Kärt Saard

Samal teemal:

Mare Mätas, Uiõ-Matu talu perenanine kolmepäevase utetallega. Foto Urmas Saard

 

 

 

Seto kuningriigi aukonsul Kihnus pälvis presidendilt teenetemärgi

Kihnu Virve Munalaiu sadamas Foto Urmas Saard

 

 

 

Aasta Kihnu Virvega

Sügisräime püük Kihnu madalal Foto Urmas Saard

 

 

 

Sügisräimepüügil Tibriku madalal

Leave a Reply

  

  

  

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>