Jõudu tööle, Sindi käsitööring

Sindi käsitööringi 60 tegevusaasta täitumisele pühendatud näitusele tere tulemast öeldes kasutas Sindi linnaraamatukogu direktor Ene Michelis oma avasõnades Juhan Viidingu luuletust „Soov”.

Sindi käsitööringi tähtpäeva torti lõikavad Vaike Vill, Liia Piile ja Sirje Ristikivi Foto Urmas Saard
Sindi käsitööringi tähtpäeva torti lõikavad Vaike Vill, Liia Piile ja Sirje Ristikivi. Foto: Urmas Saard

Jõudu tööle see on igivana soov
Jõudu tööle see on imeline soov
Selle soovi sees on hää ja sügav hool
Lase kõlada sel soovil Meistri pool

Jõudu tarvis see on igivana vastus
Jõudu tarvis see on ainuline vastus
See on töö ja vaeva tasakaalukeel
Lase kõlada tal veel ja veel ja veel

Kuidas teisiti pidigi 3. detsembril Sindi linnaraamatukogus käsitöömeistrite näppude osavuse väljapanekut avama, kui ikka kirjanduslikult kauni viimistlusega sõnu ritta ladudes. Ene Michelis on varemgi raamatukogu pindadel näituseid avades olnud kirjanduslike tekstide valikul tabavalt leidlik. Tema on ka Sindi käsitööringi kroonik, kes talletanud kõike olulist suure kogumiku kaante vahele. Tulevaste põlvede tarvis kogub ta kõike tähtsat juba 2010-st aastast saadik.

Michelis ütles, et mitte igal hobiringil pole nii pikka ajalugu. 1958. a 17. jaanuaril alustatud kroonikas seisab kirjas: „Tööd alustas Sindi 1. Detsembri nimelise vabriku klubi käsitööring.”

Esimeseks juhendajaks oli Sindi keskkooli käsitööõpetaja Aino Pärn. Liikmeid oli algusaastail 17. Koos käidi tolleaegses vabriku klubis. Vestlustest kauaaegsete liikmetega selgus, et ringi kasutada on olnud aastate kestel palju erinevaid ruume – kasarmutoast klubini.

Kuigi Sindi käsitööhuvilised tähistavad tänavu oma tegevuse 60. aastat, viitab ajaloolane Aadu Must oma raamatus „Sindi linn ja 1. Detsembri nimeline vabrik“ hoopis varajasemale ajale. Raamatus märgib Must, et 1949. aastal organiseerisid naised endale juurdelõikamiskursused ja käsitööringi: „Sindi kodusid hakkasid „vallutama“ nn torketehnikas valmistatud padjakatted ja vaibad.“

Alates 1986. a sügisest asus ringi juhendama Minna Uuk. Praegu jätkab juhendamist Sirje Ristikivi, kes võttis ülesande enda kanda aastal 1988. Tollel ajal kuulus ringi sadakond liiget. Nii arvukat huviliste kasvu mõjutas ilmselt eelkõige ringi liikmetele loodud võimalus, mis lubas vabrikust soodsamalt lõnga osta. Kuid naisi, kes tegelikult näputööd tegemas käisid, oli keskeltläbi ikkagi ainult paari-kolmekümne ümber.

Kangastelgedel kudumist on hästi kaua õpetanud Leida Jaanuste, kes on nüüdseks elavate maalt lahkunud. Sindi klubi teisel korrusel kootud lausa öötundidelgi. Kaheksakümnendatest säilinud märkmed teatavad, et kõrvuti käsitööringiga tegutses Aili Muskati käe all ka õmblusring.

Alates 1968. aastast korraldati näituseid igal aastal. Käesoleva sajandi algul piirduti ülevaatenäitustega iga viie aasta tagant. „Jõudumööda oleme nüüd jälle hakanud igal hooajal näituseid üles seadma,” rääkis Michelis. Kooskäimised toimuvad kord nädalas Sindi linnaraamatukogu ruumides.

Oma teadmisi ei hoia kunagi vaka all ka Vaike Vill, kes jagab alati oma oskuseid teistega.

Käesolevale näitusele tõid oma tööd 15 käsitöömeistrit. Silma hakkavad suured vaibad, mitmesugused kudumid ja heegeldamise tööd. Laudadele on laotatud sokke, kindaid, susse, pleede ja muud.

Meisterkondiiter Alla Metsmaa valmistatud tähtpäeva torti lõikasid Sirje Ristikivi, Vaike Vill ja Liia Piile, kes on ringi liikmetest praegu üks vanemaid.

Urmas Saard