Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

august 2018
E T K N R L P
« juuli   sept »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Konn piimapütis ja teised elamused Kuhjaveres Külateatrite festivalilt

Viljandimaal Põhja-Sakala vallas Kuhjaveres toimus kahel päeval traditsiooniline külateatrite festival, mis kauaaegse patrooni Kalju Komissarovi ettepanekul kandis motot „Eestlane naerab“.

Väike Mukk Foto Urve Mukk

Väike Mukk. Foto: Urve Mukk

Möödunud laupäeval ja pühapäeval, ehk siis 18. ja 19. augustil sai tajuda naeru nii klassikalistes kui ka tänapäevastes lugudes. Mõnigi trupp oli kaasa võtnud omaloomingu. Preemiaid jagasid publik ja sündmuse korraldaja Kuhjavere külaselts. Avasõnad lausus sündmuse maskott Väike Mukk, keda nagu alati kehastas Kuhjavere külavanem Romeo Mukk: „Meie festivali kordaminekus on vaja mitut osapoolt: näitetruppe, korraldajaid ja publikut. On rõõm, et kõike seda on jätkunud juba neliteist aastat“.

Konn piimapütis

Krabi külateater Võrumaalt osales Kuhjavere külateatrite festivalil esmakordselt 2008. aastal. Seekordne teema “Eestlane naerab” tekitas positiivse reageeringu. “Lõpuks ometi! Oleme teinud kogu aeg külajante, elu on niigi tõsine, miks mitte selle üle üheskoos naerda,” ütles juhendaja ja lavastaja Marje Mürk. Tema on ka esimesel päeval publikupreemia pälvinud etenduse “Piimäpukijutu” autor. “Loomulikult tekitas preemia väga häid emotsioone. Suurim kiitus on publiku mürisev naer etenduse ajal. Ehk nagu võru keeles öeldasse: “Meil om hää miil, et teil om hää miil,” toonitas Krabi Külateatri päälik.

“Publiku naerupahvakute järgi otsustades oli naljakaid kohti terve etenduse kestel, autorina pean ise kõige naljakamaks hetkeks konna piimapütti sattumist. Kuna etendus põhineb meie kandis päriselt juhtunud lugudel ja on võrukeelne, siis on selles mõnedki naljad, mis tõlkes kaotsi läheksid,” arvas Marje Mürk.

„Bettist netini“ ja parim naisnäitleja

Võhma Linna Teater Rassijad osales Kuhjavere Külateatrite festivalil esimest korda 2009. aastal. Juhendaja Olev Rassi juhendamisel pälviti teisel päeval publiku preemia. Parimaks naisnäitlejaks kuulutati aga võhmalane, Paistu kooli õpetajanna Luule Tiirmaa. Külauudised vestles temaga põhjalikumalt. „Meie trupist arvatakse pigem kui tõsiste, asjalike, klassikaliste näidendite mängijaist. Tegelikult on meilgi enamasti mängus näidendid, millele autor on pealkirja alla kirjutanud „komöödia“ ja mille tekst ise hoiab enamasti suu muigel. Minu mõte seoses teemaga „Eestlane naerab“ oli, et küllap kõik trupid valmistuvad nüüd võimalikult naljakaid etteasteid kokku seadma“.

Luule Tiirmaa sõnul leidsid Rassijad, et Eesti Vabariigi sajandal aastal peaks tekst kindlasti eestlase sulest olema. „Kui see on eesti meelega eesti keeles kirja pandud, on selles nähtavasti olemas ka see, mille üle eestlane naerda oskab. Nii esitasime festivali esimesel päeval Enn Vetemaa „Trellhotelli“ 2. vaatuse. Kõiki kahe päeva etendusi vaadanuna tundus aga, et ega rohkem nalja teha, kui seda igal aastal tehtud on, suurt võimalik olegi. Ja rõhk näis kalduvat pigem sõnale „eestlane“- eestlane erinevas ajas, kogu iseenese tarkusega“, lasus ta.

Seda „näidendit“, mida Rassijad pühapäeval esitasid ei olnud reede keskpäevaks veel olemas. „Kuna meieni jõudsid kuuldused, et pühapäeva on jäänud auk trupist, kes kahjuks osaleda ei saa, mõtlesime pingsalt, kas meil on midagi, millega aidata. Kas meil on see midagi ja kas on inimesed selles päevas olemas, kes seda esitada saaksid. Kiirelt oma varasalve üle vaadates saime kokku kolm pisikest asja: Betti Alveri „Pirnipuu“ (Olev Rassi esitus), Jüri Tuuliku „Ülemuse hommik“ ja internetiavarustest leitud „21. sajandi privaatsus ehk head isu!“ (Luule Tiirmaa, Olev Rass). Kuna kõik nimetatud lood olid viimati esitatud poole kuni pooleteise aasta eest, tuli tekste veel pühapäeva hommikulgi üle vaadata. Seadsime need kolm järjestikku ja pealkirjastasime “Bettist netini“.

Jüri Tuuliku „Ülemuse hommikus“ olin sekretär, kes võõra asutuse võõrasse juhikabinetti eksinule tõtt ütlema peab. Panustasin vaid mõne lausega, kui Tarmo Suur eksinud ülemusena oma parajalt pika monoloogiga maha oli saamas. Olev Rassiga esitasime dialoogi. Nagu öeldud, pole sel autoritki, on vaid leiukoht – internet. Tekst on aga sedavõrd hea, et pingutada tuleb vaid selleks, et esitus võimalikult loomulik oleks“, ütles Tiirmaa.

„Sel päeval ei pingutanud me kindlasti nalja tegemise nimel. Me esitasime seda, mida meil oli tekkinud olukorras pakkuda. Nimetame seda oma kaapekakukeseks,” lisas näitlemishobiga pedagoog.

Hea pinna-alune huumor

„Piirideta naeru on vist ikka alati natuke vähem kui võiks. Eestlane naerab küll. Ehk mitte ka just läbi pisarate, aga õnneks piisavalt tihti selle üle, mis tegelikult hästi ei ole, mis peaks muutuma. Naerdes selliste asjade üle on need siiski ilmsiks toodud ja nendega on võimalik tegeleda. Kui vaikselt ja kurval meelel neist üksnes mööda käiksime, ei saaks isegi aru, mida asjadest arvame, kuidas end tunneme. Eestlane viljeleb head pinna-alust huumorit („läbi lillede“), selle märkamine ja sellest arusaamine nõuab taiplikku meelt – ju eestlastel seda siis on“, arutles Luule Tiirmaa teema üle eestlased ja naer.

Tänavuse festivali patroon Helena Kesonen avaldas arvamust, et tänu EV100 aastale oli truppides esituses näha palju taluelu-teemalisi lavastusi. Materjalide valikul oli vaadatud nii eesti näitekirjanduse 70. ja 80.aastatesse, kuid esitati ka trupiliikmete originaalloomingut. Samas oli kinni peetud festivali teemast ja domineerisid komöödiad.

Festivali kõrghetki otsimas

„Kindlasti on küsimus subjektiivne, kuid mis oli teie jaoks festivali kõrghetk, millal näiteks südamest naersite?“ sai Helenalt uuritud.

„Vastupidiselt väljakuulutatud teemale oli festivali kõrghetk hoopis Margus Mankini tumemeelne monolavastus “Elu pärast…”, mille on kirjutanud alustav näitekirjanik Annely R. Kallo. Tegemist on äärmiselt sügava tekstiga, mis nõuab palju empaatiat. Margus Mankin on nende kolme aastaga, mis ma Kuhjaveres käinud olen, kujunenud mu lemmikuks. Ta on äärmiselt hea kohaloluga ja detailitundlik näitleja.

Mõnusasti ajas naerma Krabi külateatri võrokeelne lavastus “Piimapukijutu´”. Olen ise Võro- ja Setomaa piirilt pärit ja hindan lõunaeestikeelset teatriloomingut. Kujutatud situatsioonid oli mullegi tuttavad, sest käisin vanaema õhutusel temaga piimapuki juurde kaasa, sest talle oli oluline, et laps saaks võimalikult palju liikuda. Mäletan neid pikki tunde, kui pidin külabaabade lora kannatlikult kuulama.”

Kesoneni sõnul elavdab külateater külaelu ja parandab kogukonna elukvaliteeti. „Usun, et paljud külateatritruppide liikmed löövad kaasa ka festivalide pärast, mida üsnagi sagedasti korraldatakse. See tähendab väljasõitu teise Eesti otsa, festivalisaginat, väikest konkurentsi, õhtust simmanit ja kohtumist vanade tuttavatega – seega päris hea vaheldus igapäevarutiinile.

Mida arvanuks Kommissarov?

Kas festivaliga jäänuks rahule ka tema õppeõud, sündmuse kauaaegne patroon, teatrilegend Kalju Kommissarov? Helena Kesonen : „Ma usun, et Kaljule oleks festival väga meeldinud, sest mõnusat talupojahuumorit sai kapaga. Lisaks on trupid iga aastaga tehniliselt paremaks muutunud. Taustaks ütlen nii palju, et enamus truppe on juba Kuhjavere püsitrupid ja tulevad igal aastal uue lavastusega festivalile, see tähendab, et nad on pidevas arengus.“

Korraldajate vaatevinklist

Kuhjavere külaseltsi juhatuse liige Urve Mukk ütles, et korraldajad leidsid aeg kõikide etenduste vaatamiseks: „Naerupahvakuid oli pidevalt. Mõne etenduse aeg peaaegu katkematult, näiteks Krabi külateatri, Alburahva Teatri, Pärsti Mõisa Teatri, Avinurme suveteatri ja mitme teise etteaste kestel. Kui elu tundub vahel karm ja tõsine, siis oodatakse vahelduseks, et lavalaudadel toimuva üle naerda saaks – vahel on see naer läbi pisarate või naer iseenda üle. Mõnusa huumori ja hea sõnaseadjana jääb meelde Küllike Veede poolt kirjutatud lood, mida mängisid Pärsti Mõisa Teater („Võõras mees majas“) ja Alburahva Teater („Sangadega saunamees“), kus autor ise ka kaasa mängib.”

Tulevikus veelgi preemiaid

Korraldajad jagasid ka preemiaid. „Tegime valiku põhiselt selle järgi, mis endale meeldis ja keda publik küll mainis, kuid ei kogunud kõige rohkem hääli. Üldiselt läheb publiku ja korraldajate arvamus kokku ja nii saab rohkem tegijaid tunnustatud. Kuna publiku poolt valitakse alati lemmiktrupp, mees- ja naisosatäitja, siis korraldajad lisavad kostüümi, kõrvalosatäitja, lavakujunduse, lavastaja preemiaid. Tulevikus lisaksime preemiaid veelgi, sest sel korral juba torkas silma, et väga palju oli vaeva nähtud ja leidlikke ideid rakendatud rekvisiitide soetamisel. Tunnustuse saajad saavad taldriku, millele kirjutatud, millal ja mille eest saadud. See on ka meie festivali traditsioon, et ise kirjutame peale. Kõik osalejad saavad tänukirja ja väikese kinkekoti.
„Ikka paratamatult saab üles korjatud mõtted, mida öeldakse ja mida teinekord võiks arvestada. Truppide juhid annavad ka tagasisidet ja pakuvad ideid. Kuigi põhiplaan jääb samaks, võiks uuendusi või üllatusmomente lisanduda. Tõsisem arutelu veel tuleb, sest kavas on korraldajate kokkuvõttev ja festivali analüüsiv seminar“, lasusid pikaajalise harrastusteatrite sündmuse ellu kutsujad ja teoks tegijad Külauudistele sündmuse tulevikku silmas pidades.

Festivali korraldajad avaldasid tänu ka osakonnajuhataja Kalevi Kaurile ja kultuurispetsialist Evelyn Härmile Põhja-Sakala vallavalitsusest, kõikidele teistele abistajatele ja korraldajatele. Põhirahastus saadi rahandusministeeriumi haldusala kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest.

Jaan Lukas

Comments are closed.