Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

aprill 2018
E T K N R L P
« märts   mai »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

Esimene täispikk päev Minskis (üle 100 foto)

Kesknädalast laupäevani toimunud Valgevene reis andis TÜ Pärnu Väärikate ülikooli õppijatele hea võimaluse põgusalt tutvuda Minski ja noore riigi eluga, mis päris mitmel juhul üllatas kogu seltskonda.

Väärikate seltskond on jõudnud Minskisse Foto Urmas Saard

Väärikate seltskond on jõudnud Minskisse. Foto: Urmas Saard

Õhtupäikese valguses Minskile lähenedes paistsid valged kõrghooned nagu võimas purjelaevastik kaugusest

Pärnu ja Minski vahemaa on umbes 660 kilomeetrit, mille läbimise aeg sõltub piiri ületamisele kulutatud tundidest. Presto bussijuht Eduard Mihkelsoo on suurte kogemustega ja tema kindlat kätt koges bussirahvas terve teekonna kestel korduvalt. Eduard ütles, et Medininkai kaudu Leedu-Valgevene piiri ületades on tal tulnud bussiga oodata isegi kuus tundi. Meil vedas ja pääsesime minnes pea poole lühema ajaga. Tagasi tulles kulus aega kõigest tunnike.

Väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli teadis varem loetu põhjal üht-teist juba sõiduajal jutustada, et osata paremini seda maad märgata ja mõista. Mari tegi väärikatega viis aastat tagasi samuti reisi Valgevenesse, siis küll teiste inimestega.

Valgevenesse minnes ei ületanud me üksnes riigipiiri, vaid liikusime joone taha, kuhu meie maastikku nõnda iseloomulikult kujundanud jääaeg ei ulatunud. Loodus pakub enamvähem sama tasast maapinda nagu Eestiski, kuid metsavöönd näib tasapisi taanduvat, asudes üle minema metsastepivööndiks. Bussiaknast vaadates tundub haritud põllumaad olevat väga palju ja söötis põldusid ei märganud.

Ligemale 10 miljoni rahvaarvuga riigis elab viiendik elanikkonnast Minskis. Mari esitatud arvud elanikkonna koosseisu muutustest olid üllatavad. Selgus, et 1909. a moodustasid enamuse juudid, keda oli 43,3%, venelasi 34,8%, poolakaid 11,4% ja valgevenelasi kõigest 8,2%. Kui 1940. a oli elanikke umbes 300 000, siis pärast Teist maailmasõda vähenes Minskis elanike arv 50 000-ni, seega võrreldav praeguse Pärnuga. Tänaseks on Minsk kasvanud pea paari miljoni elanikuga suurlinnaks, kus valgevenelaste osakaal 85% ja juute kõigest 0,3%.

Õhtupäikese valguses Minskile lähenedes paistsid valged kõrghooned nagu võimas purjelaevastik kaugusest. Viimane sõda purustas 80% hoonestusest, mistõttu nägime valdavalt täiesti uut linna. Buss peatus kesklinna läbiva Pobediteley Avenue ääres asuva hotelli Yubileiny trepis, millest paarisaja meetri kaugusel voolab linna poolitav Berezina lisajõe Svislatši jõgi. Hotelli aknast võis näha Sõjamuuseumi Stalini liinidel kõrget kuplit ja selle juures kõrguvat obeliski. Lühikese jalutustee kaugusele jääb rahvuspoeedi Janka Kupala nimeline linnapark ja ülalinn. Sealsamas lähedal asub ka Oktjabrskaja metroojaam, kus väike mälestusmärk tuletab meelde Minski metrooplahvatuse toimumist seitse aastat tagasi 11. aprillil.

Miljonilinn üllatas suhtelise vaikusega. Paar aastat tagasi Brüsselit külastades jäi meelde lakkamatu operatiivautode sireenitamine.

Kaks särava olemisega noort giidi Maria Koroljova ja Oksana Mastok

Minskis saatsid meid kaks särava olemisega noort giidi Maria Koroljova ja Oksana Mastok. Hotelli juurest teed alustades torkasid silma tänava äärt kaunistavad rohked skulptuurid. Saime teada, et Minskis on 26 suurt parki. Võrdluseks, et Sindis on 25 parki. Muidugi on linnade suurused omavahel võrreldamatud, aga huvitav kõrvutamine ikkagi.

Ülalinnas domineerib tänavaga ühel joonel ja mõlemalt poolt majadega kinni ehitatud kahe torniga Neitsi Maarja kirik, mille õnnistas sisse 1710. aastal Leedu piiskop. Pühakoda on külastanud ka Rootsi kuningas Karl XII. Teises maailmasõjas sai kirik palju kahjustatud ja hiljem ehitati hoone ümber spordiseltsi tarbeks. Kui 1993. aastal pühakoda usklikele tagastati, sai hoone Poola ja Valgevene restauraatorite töö tulemusena uuesti oma esialgse väljanägemise. Ka Pärnus on ühe sakraalhoonega olnud umbes sarnane lugu. Nõukogude võimu ajal võeti sakraalhoone usklike käest ära ja anti linnale spordisaalina kasutada. Alles Eeti Vabariigi de facto taastamisega saadi asuda ka pühakoda taastama.

Minskis on palju olnud mõttetuid hoonete hävitamisi. Nüüd on neid taastatud nö makettidena, mis ajaloolist arhitektuurilist väärtust ei oma, aga on ikkagi silmale kaunid vaadata. Näiteks taastati aastatel 2009-2011 Pühavaimu kirik kunagisel vundamendil ja esialgsel kujul. Nüüd asub selles kirikuhoones lastefilharmoonia „Ülalinn“ kontsertsaal.

Oksana liikus peamiselt meie neljakümneliikmelise ekskursiooni grupi lõpus, et keegi maha ei jääks ja vastas paljudele küsimustele, mis mõnda inimest rohkem süvitsi huvitas. Tema kinnitusel puuduvad Valgevenes etnilised ja usulised vastandumised. Rahumeelselt elavad koos nii õigeusklikud, katoliiklased, protestandid (luterlased, baptistid jne), judaistid, moslemid. Enamik Valgevene usklikest on kristlased. Islam levis Valgevenesse 14.-16. sajandil, aga moslemid on olulises vähemuses. Oksana imetles väärikate seltskonna erilist huvi kõige vastu. Tema sõnul polevatki selline kõrgendatud huvi ja oskuslikud küsimused päris igapäevane. Mari kostis seepeale muheledes, et tegemist ju ikkagi üliõpilastega, pealegi eakate ja elukogemustega.

1851. aastal otsustas linnaduuma toomkirikut varjava raekoja lammutada. Tänapäeva arheoloogid ja ajaloolased võtsid käsile hiiglasliku ülesande, hankida täpsed andmed hoone välisilme kirjeldamiseks. Sellel eesmärgil uuriti Minski, Vilniuse, Varssavi ja Peterburi arhiive, tutvuti arheoloogiliste väljakaevamiste tulemustega. Taastamistöödega alustati ajaloolisel kohal 2002. a ja järgmisel aastal võeti hoone kasutusele.

Linna raekoja vastas seisab ootevalmilt hoburakend

Linna raekoja vastas seisab ootevalmilt hoburakend, mis on siiski 2007. aastal Minski linna päevaks Vabaduse väljakule paigaldatud skulptuur. Kuulsa valgevene skulptori Vladimir Žbanovi loodud „Kuberner Zahari Kornejevi hoburakend“ meenutab Minski esimest kuberneri, kes määrati oma tööpostile 1796. aastal. Maria sõnul on ajalooliste dokumentide põhjal teada, et kuberner rajas kaks riikliku aeda ja panustas üldisesse linna heakorda. Nüüd ei oota enam tühi kaless raekojast väljuvat kuberneri tähtsaid asju ajama, aga linna külastajad on rõõmsad, et kedagi ei keelata viivuks sellele istuma. Ka meie väärikad soovisid ennast kalessis istudes pildistada.

Vastavalt „Magdeburgi õigusele“ ning Euroopa meetermõõdustiku etalonile lubati paigaldada Minskisse linna kaal, kus kodanikud saaksid kaupu kaaluda. 1499. aastal väljastatud linnaõiguste privileegi meenutab raekoja lähedal asuv kaaluga skulptuurikompositsioon.

2015. aastal valmis Vabaduse väljaku servas metallist Oginski pink, mis meenutab Oginski suguvõsa vappi. Pingile istudes pidavat tulema kuuldavale helilooja Oginski looming. Mitmed väärikad proovisid istuda, et kuulda melanhoolseid ja meloodilisi palasid, samuti poloneesid, mis olnud populaarsed ka väljapool Poolat. Aga meie külastuskäigu ajal ei õnnestunud istumisega ühtegi viisijuppi välja võluda.

Giidid tõid väärikad ka Pisarate saarele, kus kõrgub leinavate emade kujutistega mälestusmärk. Seintele on kirjutatud loendamatu hulk Afganistanis langenud sõdurite nimesid. Raha korjasid monumendi jaoks leinavad emad.

Esimese päeva pealelõunal külastasime bussisõidul Iseseisvuse prospekti (Праспект Незалежнасці), mis on viis kilomeetrit pikk ja mille ääres asub viis väljakut. Tänaval liiguvad autod ühes suunas neljal real ja vastassuunas sama palju. Ka kõnniteed on väga laiad. Enamik maju on kaheksakorruselised stalinistlikus stiilis ehitised. Iseseisvuse väljakul väljusime bussist ja tegime pikema jalutuskäigu huvitava linnaruumiga tutvumiseks. Väljaku ääres kõrgub pedagoogilise ülikooli hoone. Selle juurest liikusime seitsme meetri kõrguse Lenini pronksivalule lähemale. Varem kandiski väljak Lenini nime, aga 1991. a septembris sai Nõukogude liiduvabariigist Valgevene Vabariik ja väljak muudeti Iseseisvumise väljakuks.

Et hiigla suure väljaku all asub kolmekorruseline (kui ei eksinud korruste lugemisega) väga suur kaubanduspind, seda saime teada alles hiljem, kui giidid juhatasid meid tõeliselt maitsvaid Valgevene kompvekke ostma.

Edasi suundusime tosin aastat tagasi avatud Minski suurepärasesse raamatukokku, mis asub kesklinnast eemal asuvas uues linnaosas, Uschod. Raamatukogu lähedal käib vilgas uuselamute ehitus. Valgevene Rahvusraamatukogu hoone püstitati sinna aastatel 2002 kuni 2006. Muide raamatukogu ehitust toetas poole miljoni dollariga ka Şaddām Ḩusayn.

Tasast rabinat kuuldavale toovad pisikesed raamatuid transportivad konteinerid liikusid riiulite ja laenutusleti vahet

Õigustatult valgevenelaste rahvuslikuks uhkuseks saanud omapärase arhitektuuriga briljanti meenutav kõrghoone mahutab ligikaudu 10 miljonit raamatut. Lugemissaale jätkub umbes paarile tuhandele lugejale. Raamatud toimetatakse lugejateni vastavat arvutiprogrammi kasutades. Kõrges aatriumis nägime liugteid, mida mööda tasast rabinat kuuldavale toovad pisikesed raamatuid transportivad konteinerid liikusid riiulite ja laenutusleti vahet. Kogu raamatute leidmise ja kohale toimetamise tipptehnoloogia tundus harjumatu ulmelisusena. Liftiga tõusime rahvusraamatukogu 23. korrusele ja käisime ära katusel asuval vaateplatvormil. Raamatukogu on arvatud maailma poolesaja TOP ehitiste hulka.

Urmas Saard & Kärt Saard

Comments are closed.