Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

märts 2018
E T K N R L P
« veebr   apr »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Artur Talvik: tuleb aju kohe õiges suunas tööle panna

Artur Talvik rääkis kogukondade rolli vajalikkusest igapäevases elus, oma filmideprodutsendi tööst, Gorbatšovi teisiku leidmisest ja mitmest muust asjast, mis on teda õpetanud võimalikult palju välistama võimatuid olukordi.

Artur Talvik esineb TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajatele Foto Urmas Saard

Artur Talvik esineb TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajatele. Foto: Urmas Saard

Eelmise nädala kolmapäeval pidas TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajatele loengu riigikogu maaelukomisjoni liige Artur Talvik.

Teleperest filme tegema

Täna olen 53 aastane. Minu kolmeaastane laps hoiab mind nooruslikuna. Üldse on mul naisega kahepeale kuus last.

Telepildi loomine oli mul juba väga väiksena selge. Mängisin telestuudios diktori puldi kõrval põrandal. Minu ema ja isa on teleinimesed. Läksin lavakateedri 12. lendu, mille võttis vastu hiljuti lahkunud Arne Üksküla. Aga pidin minema Nõukogude Armeesse Kaliningradi oblastisse. Tagasi tulles asusin õppima Kalju Komissarovi 13. lendu, mida peetakse läbi aegade üheks tugevamaks, võrdväärselt 7. lennuga. Raivo E. Tamm, Dajan Ahmet, Andres Dvinjaninov, Hendrik Toompere jt. Üsna pea sai mulle selgeks, et ma ei taha esitleda kedagi teist ja mulle ei meeldinud, et keegi režisöör ütleb mismoodi mina peaksin laval olema. Aga kool mulle väga meeldis, sest kool andis hästi kõva mahvi. Pidin vaimselt ja füüsiliselt väga heas vormis olema.

Minu filmikarjäär algas Soome režissöör Ilkka Järvilaturiga , kes tegi Eesti näitlejatega filmi “Tallinn pimeduses”. Läksin assistendina tööle. Režisöör oma nõudlikkusega andis tõelise elukooli. Mina pidin otsima näitlejaid. Ühel hommikul ütles ta, et kulla röövijate jõugu pealik peab olema Gorbatšovi nägu. Otsisin kõik Eesti näitlejad välja ja minu meelest oli Eros Priit päris Gorbatšovi nägu, aga režissöör polnud rahul ja saatis mind Moskvasse Gorbatšovi tooma. Järgmisel päeval sõitsin Moskvasse. Mõtlesin, kus kurat ma selle Gorbatšovi leian. Mõned sõbrad soovitasid agentuuri, kus pidi kõike leiduma: Michael Jackson, Madonna ja isegi Gorbatšov. Aga sellist raha agentuurile maksta polnud. Nägin silmanurgast Gorbatšovi numbrit ja helistasin ilma vahendajata talle otse. Kohtusime kohvikus ja pidin ära minestama. Ta oli Moskva lähedal elektrijaamas elektriinsener. Siis hakkasingi mõtlema, et kui oma latti liiga kõrgele ei sea, siis ongi asjad võimalikud. Viisin selle mehe Eestisse ja kõik olid üllatunud. Mees oli õppinud väga Gorbatšovi moodi rääkima, aga näitlemises jäi kehvaks. Esimesel väga raskel võttepäeval selgus siiski, et häälest jääb väheks, kui näitlemise oskus puudub ja mees saadeti Moskvasse tagasi. Sain uue ülesandena tuua võtetele Enn Klooren, kes täitis oma rolli suurepäraselt. See film andis režissööri erakordse nõudlikusega erakordselt kasuliku elukooli. Hiljem, saades ise filmiprodutsendiks, välistasin mõiste, et see ei ole võimalik.

Kui hakkad rääkima millegi võimatusest, siis  sinu aju on juba viis sekundit mõelnud vales suunas

Kui hakkad rääkima millegi võimatusest, siis see tähendabki, et sinu aju on juba viis sekundit mõelnud vales suunas. Isegi kui hiljem hakkadki mõtlema, et võibolla ikkagi on võimalik, siis oled juba palju aega ära raisanud. Aga meil on vaja kiireid otsuseid ja kiiret tegutsemist ja selleks tuleb aju kohe õiges suunas tööle panna.

Kui hiljem minu töös inimene ütles kaks või kolm korda, et see ei ole võimalik, siis näitasin talle ust. Murdosa sekundite jooksul tuleb mõelda võimalustele, mitte tagurpidi. Peab leidma väga hea lahenduse.

Bullerby lapsena tagasi Jumindale

Ehitasin maja Juminda poolsaarele, kus ma olin lapsepõlvest saati koos vanematega suvitanud. Kuni nõukaaja lõpuni olime kellegi juures üüril, aga veel enne erastamisi ostsime ühe mõttelise osa sealsest elamisest ära. Pärast selgus, et meil oli vedanud, kuna sellel maal polnudki õigusjärgseid omanikke. Astrid Lindgreni Bullerby laste raamat jutustab väikese Rootsi küla laste seiklustest ja elust. See ongi see tulem, mis inimese uuesti lapsepõlve maale tagasi toob. Minu jaoks on see koht Juminda poolsaar, mis mind vanemas eas sinna tagasi tõi. Uue aastatuhande saabudes saigi minust pool maakas. Mäletan, et see küla oli juba nõukaajal aktiivne, korraldati jaanipäevi ja teisi ühiseid ettevõtmisi.

Moodustasime küla seltsi ja hakkasime pidusid korraldama. Mõtlesime välja süsteemi, kuidas ilma vallalt raha küsimata ise hakkama saada. Oma inimestelt ja aktiivsetelt abilistelt me piletiraha ei küsinud, aga teistest küladest tulnud inimestele müüsime pileteid. Talguid korraldades jätkus meil oma vahendeid supi keetmiseks, tööriistade või töökinnaste muretsemiseks. Korraldasime muinastulede öid. Tahtsime tegevust veelgi laiendada, aga siis nägime, et 14 suitsuga küla ei kandnud seda kõike välja. Viimasel jaanitulel käis meil 1300 inimest. Peo ettevalmistamine võttis vähem energiat, kui pärastine peopaiga ja metsavahe koristamine. Ja siis me lõpetasime suurte pidude korraldamise ära.

Küla kinost raadiosaadetini

Mul oli suur kelder ja siis ma mõtlesin hakata kino tegema. Kohti polnud küll väga palju, aga 21 kohta oli küla kino jaoks piisav. Siis tegime veel rändkino. Rändkino juurde tegime ka autokino, mis tähendas raadiosaatja olemasolu. Autoga sõideti ekraani ette. Piletile märgiti FM lainepikkus, millelt kuulis täiesti tavalise raadio vahendusel heli.

Sain aru, et mingil hetkel võib jamaks minna

Sellest arenes edasi mõte küla raadio tegemiseks. Panin antenni püsti ja valisin ühe varem testitud lainepikkuse, millel Soome või mõnd muud kasutusriba polnud. Helistasin ühele naisterahvale, kelle info liikumise kiirus on seitse mutti minutis, palusin panna raadio valitud lainepikkusele. Ja naine kuuliski kogukonna raadio tervitust. Tegemist oli tol korral piraatraadioga, pidasime nädal aega vastu. Siis tuli vihmane ilm, helistati ja paluti soovikontserti. Läkski soovikontserdiks. Kui mõnel tuli külaline või sünnipäev, siis helistati samuti ja paluti mingil kindlal kellaajal soovitud lugu eetrisse lasta.

Sain aru, et mingil hetkel võib jamaks minna. Tuleb tehnilise järelvalve amet ja teeb piraka trahvi piraatraadio eest. Lõpetasin tegevuse ära, aga külarahvas ootas saadete jätkamist. Hakkasin taotlema ametlikku luba. Kogukonnaraadio, mille leviala ulatub umbes 15 km raadiusesse, nõudis tohutu bürokraatia läbimist. Mõtlesin, et käin selle kadalipu läbi, pean selle loa saama. Ja saingi kolmeks aastaks. Saime ka pikenduse, aga eelmine aasta lõpetasime ära. Minul polnud enam aega ja noorem abiline sai Pudisoo külavanemaks, mis tähendas ka tema ajalimiidi piiratust.

Küla raadiol puudub ideoloogiline mõte, aga olen mõistnud, et selline raadio tugevdab kogukonna tunnet.

Küla korravalvurid

Võime jälgida ja küsida viisakalt, kas saame abistada

Siis hakkasid meil mingil perioodil toimuma röövsissetungid, millest ühel hetkel sai kõrini. 2009. a mais asutasid poolsaare mehed MTÜ Juminda Poolsaare Korrakaitse, kellega ühines 36 liiget poolsaare kõigist üheksast külast. Selgitasime inimestele, et me ei ole politsei ega turvateenistus, kellelt võib nõuda minutite jooksul kohale jõudmist. Oleme vabatahtlikest koosnev ühendus ja soovime kokkuhoidvalt hoolitseda Juminda turvalisuse eest. Ühenduse peamine sõnum on piirkondliku identiteedi hoidmine ja mõtte kujundamine, et mitte keegi ei jääks kodus istudes arutlema, miks mittetulundusühing midagi ei tee. Juminda rahvas ise ongi see korda valvav patrullteenistus.

Seadusega pole meil kuigipalju õigusi. Võime jälgida ja küsida viisakalt, kas saame abistada. Halbade kavatsustega inimesele tekitab selline küsimus tõsise kimbatuse ja pätt peab targemaks sellest kohast eemale hoida.

Peamine eesmärk on anda kurikaeltele märku, et Juminda poolsaarel kohtab ebamugavat keskkonda, kus elavad tähelepanelikud inimesed. Alguses ennustati, et võibolla kolm kuud jätkub tahtmist. Kuid tegutseme tänaseni.

Korrakaitse jätkuna tegime vabatahtliku merepääste. Vajaliku koolituse on läbinud 35 liiget. Meie kogukond on võtnud enda kanda palju selliseid asju, mida sageli teistes kohtades peetakse näiteks vallamaja kohustuseks.

Kärt Saard ja Urmas Saard

Comments are closed.