Kadri Hinrikus külastas jälle Sindi lapsi

Pea seitse aastat tagasi kohtus Kadri Hinrikus Sindi gümnaasiumi nooremate õpilastega Sindi linnaraamatukogus, nüüd kuulasid terase meelega algklasside õpilased lastekirjaniku raamatute esitlust Sindi gümnaasiumi aulas.

Kadri Hinrikus loeb oma loomingut Sindi gümnaasiumi aulasse kogunenud algklasside õpilastele Foto Urmas Saard
Kadri Hinrikus loeb oma loomingut Sindi gümnaasiumi aulasse kogunenud algklasside õpilastele. Foto: Urmas Saard

Kirjanik ladus püstises asetuses kõik oma üheksa raamatut lauale, et uudishimulikud silmapaarid näeksid kogu tema kirjanduslikku loomingut ainsa silmapilguga.

[pullquote]Kas te olete ise hakanud ka naerma, kui oma lugu kirjutate?[/pullquote]„Minu vend on minust kolm aastat vanem. Tema kõrvalt õppisin lugema. Mina lugesin Sipsikut, Astrid Lindgreni lugusid ja teisi lasteraamatuid, mis minu lapsepõlves olid kättesaadavad,“ alustas Hinrikus.

„Et ei unustaks ära, kuidas meie vanavanemad kunagi elasid, kogusin lugusid juba kümme aastat tagasi. Ema ja isa mälestustest sündisidki kaks esimest raamatut.“ Esimesena valminud raamat “Miia ja Friida” jõudis lugejateni 2008. aastal. Kuidas kohtusid raamatus kaks pisikest tüdrukut? Oma ema, isa ja tädi lapsepõlve jutustustustele kirjutas ta juurde mõne loo ka enda mälestustest ja täiendas seda fantaasia killukestega.

„Tegin kooliajal näitemängu ja lavastasin „Karupoeg Puhhi“. “Taaniel Teine” teeb samuti näitemängu,“ ja Hinrikus luges sellest raamatust ühe osa ette. Lastele lugu meeldis. Korduvad naerupursked ei jätnud selles kahtlust.

Lastel oli kirjanikule väga palju küsimusi. Esimesena küsis hästi kelmika olemisega noorhärra: „Kas te olete ise hakanud ka naerma, kui oma lugu kirjutate?“ Hinrikus kiitis küsijat ja tunnistas, et seda ei ole veel mitte keegi temalt küsinud. „Sisse elades on võimalik, et naeran ka ise südamest kaasa.“

[pullquote]Tanieli raamat on tõlgitud ka vene keelde[/pullquote]Keegi tütarlaps tahtis teada, kuidas kirjanik saab neid raamatuid nii palju müüki panna? Hinrikus vastas pikema selgitusega, kuidas raamatud üldse valmivad – alates kirjutamise algmõttest kuni trükikojast raamatupoe letile jõudmiseni. „Võtame näiteks viimasena ilmunud “Katariina ja herned” ja räägime kuidas raamat sünnib.“

„Kas teil endal on ka lapsi, kes oleks neist raamatutest huvitatud?“ Hinrikus vastas, et last ei ole, aga tal on sugulasi ja tuttavaid ümberringi väga palju, kellelt saada oma loometöö kohta arvamusi veel enne raamatute trükki minekut.

Küsiti, milline on olnud kirjaniku jaoks kõige huvitavam raamat? „Võibolla on see kõige viimane raamat – nii kauaks, kuni ilmub uus raamat. Võibolla “Katariina ja herned”. Pean ütlema, et kõik raamatud on mulle omamoodi armsad.“

„Kas kirjutate kõik oma raamatud eesti keeles?“

„Jah. Taanieli raamat on tõlgitud ka vene keelde.“

Hinrikus rääkis ka kümnenda raamatu ilmumisest: „Kunstnikul on piltide tegemised käsil. Raamat ilmub kas kevadel või septembris. Raamat on muinasjutulisem ja tegevus toimub looduses. Kõike ei taha ära rääkida. Tegelased on teistmoodi kui tavalised lapsed.“

Urmas Saard