Ena „Inimhetked ja kohtumisretked“ sõnaga sõnas

Erinevates ilmakaartes rännanud teejuht Ena Mets peatus 8. veebruari õhtul Sindi linnaraamatukogusse kogunenud väikese hulga inimestega, kellest igale ühele kinkis maailmarändur kolm sõna.

Ena Mets Sindi linnaraamatukogus Foto Urmas Saard
Ena Mets Sindi linnaraamatukogus. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Ta usub, et lood omavad jõudu andvat ja tervendavat väge.[/pullquote]Pisut enam kui poolteist tosinat inimest istus Sindi linnaraamatukogu lugemissaalis kaarjalt paigutatud toolidel. Raamaturiiulite vahele veetud pesunööril rippusid fotod vaheldumisi tekstidega, mida on erinevatel aegadel sõnastanud Stanislaw Jerzy Lec, Ema Teresa, Saint Exupery ja teised isiksused. Laual ja põrandal süüdatud tulukesed lisasid ruumile õdusust ning tillukesed muusikariistad tekitasid teatavat põnevust. Väikese seltskonna ette istus Ena Mets, kes võtnud nõuks asuda küünlakuul rännakule mööda Eestimaad. Oma retke alustas ta Võrust ja loodab lõpetada Ruhnus 3. märtsil, peatudes seitsmeteistkümnes saja aasta vanuse riigi asurkonnas.

Mõistmaks pisut sügavamalt inimese olemust ja maailma loogikat, on raamatuautor, maailmarändur ja giid alustanud rännakuid kaugetes maades juba üsna varajases nooruses – viibinud Prantsusmaal, Brasiilias, Kolumbias, Mongoolias. Ena silmaringi on avardanud õpingud psühholoogia, klassika ja prantsuse filoloogia, teatriteaduse, hüpnoteraapia valdkondades. Aga kõige selle kõrval imetleb ta oma kõrgesse ikka jõudnud vanaema elukogemust. Ena sõnul pole tema vanaema kordagi välismaal käinud, aga mõistab selletagi inimese olemust ja maailma suurepärases tarkuses.

[pullquote]Meie elule annavad väärtuse teised elud, keda teel kohtame[/pullquote]Päris jutustamise alguses küsis Ena, et miks on inimese nina ja suu vahel väike lohuke? Teadjamad püüdsid asja selgitada teaduslike selgitustega. Ena naeratas ja ütles, et see lohuke olevat igal inimesel märk ingli puudutusest. „Mõnede rahvaste juures jutustatakse seda. Legend ütleb, et enne sündi viib kaitseingel meid retkele. Ingel teadvat ka kõiki meie kohtumisi,“ rääkis Ena. „Meie elule annavad väärtuse teised elud, keda teel kohtame,“ lähtub Ena oma lugude valikul Maupassant’i mõttest. Seepärast ka jutuõhtute pealkiri hästi riimuvalt: „Inimhetked ja kohtumisretked“.

Ena lapsepõlveunistuseks oli kirjanikuks saamine. Esimese raamatu ilmumisaasta oli 2015. Pea pooletuhande leheküljeline „Naeratava kuu inimesed“ kannab lugejat läbi seitsme peategelase reaalsete, unenäoliste või ette kujutatud eluhetkede inimese olemuseni. Enamvähem sama eesmärki peab silmas ka käimasolev jututuur. Siiski on lugemine ja jutustuse kuulamine kaks eripalgelist tegelastega kohtumist isegi ühe ja sama sündmuse puhul. Kasvõi juba seepärast, et jutustamise mõttepauside ajal saab kuulata kalimba või sansula pillikeelte mahedaid helisid, mida Ena sõrmed aegajalt esile kutsuvad. Meeleolu loob ka laste mänguasjade hulgast leitud merelaine trumm.

Jutulõnga harutamisel võivad abi osutada ka Ena käes olevad Dixit kaardid. Talle on eeskujuks suurte kogemustega jutuvestja Dan Yashinsky, kes samuti kirjanik ja esinenud maailma erinevates kohtades. Ena ütles, et uruguai kirjaniku Eduardo Galeano sõnul „koosneb maailm lugudest“, mitte aatomitest ja rõhutas seejuures korduvalt sõnas peituvat väge. Nii tegutseb Ena jutuvestmisega oma giidi-, terapeudi- ja väeretketööde raames. Ta usub, et lood omavad jõudu andvat ja tervendavat väge.

Paari tunni pikkuse kohtumise lõpus kinkis Ena igale kuulajale kolm sõna koduteele kaasa. Kas oli seegi ingli puudutusest või juhitud juhusest, et just minu näppu hakkas esimesena lipikule kirjutatud sõna ‘sõna’. See pani tõepoolest mõtlema.

Urmas Saard