Tartu rahu 98. aastapäeval toimus Sindi gümnaasiumis koostöös Paikuse põhikooliga õpilaskonverents, kus peaesinejana rääkis diplomaat Mait Martinson.
Sindi gümnaasiumi õpilasesinduse president Eliise Kull ütles Tartu rahule pühendatud konverentsi sissejuhatades, et erinevalt eelmistel aastatel toimunud õpilaste ettekannetele esinevad tänavu Sindi gümnaasiumi vilistlased. Kordamööda said kõnepuldis sõna vilistlased Mait Lind, Taavi-Toomas Tärk ja Lisette Kandima.
Peaettekandega esines diplomaat Mait Martinson. Kull tutvustas oma kooli vilistlast kogemustega suursaadikuna, kes on esindanud Eesti Vabariiki Hiinas, Iirimaal ja Valgevenes. Martinson töötab välisministeeriumi julgeolekupoliitika ja transatlantiliste suhete büroo nõunikuna, asudes riigi strateegilise kaubakomisjoni liikmena esimehe ülesannetes.
Esmalt andis Martinson Sindi gümnaasiumile kingituseks toodud sinimustvalge laualipu ühele kooliaulas istuvale neiule hoida. Mõniaeg hiljem palus ta selle lipu õpilase enda valikul asetada kuhugile kõige sobivamale kohale. Õpilane pidas kõige paremaks asukohaks Vabadussõjas langenute mälestustahvlit aula seinal, mille ette ta lipu asetas.
Martinson jutustas Tartu rahulepingu originaali pikast teekonnast koju tagasi jõudmisel. Neljakümnendate keerulistel aegadel pakkis Eesti Välisministeerium neli kasti oluliste dokumentidega kokku ja saatis märtsis 1940 Eesti saatkonda Stockholmi. Juba sama aasta juulis saadeti need kastid Nõukogude võimu nõudel tagasi. Aga suurte toimetamiste kestel ei märgatud, et üks kast oli lahti võetud ega Tartu rahulepingu originaali puudumist. Lepingu originaal jõudis Eestisse tagasi 2002. a.
„Ega Eesti läbirääkimised ei lõppenud Tartu rahuga. Aastatel 1993 ja 1994 toimus Lohusalus mingis mõttes kordus. Eesti poolelt oli Jüri Luik, kes mõneti meenutas Jaan Poskat. Ta jalutas Vene delegatsiooni juhiga kalda peal. Nad rüüpasid teed ja Tartu rahu oli meil nö laual,“ meenutas Martinson. Toona ei näidanud Eesti oma sõjalist võimsust, aga „salarelvaks“ oli 1993. a laptop. Sel ajal oli sülearvuti kõva sõna ja selle klõbistamine Vene delegatsioonile muljetavaldav, sest nemad kasutasid veel endiselt paberit ja pliiatsit märkmete tegemiseks. Nii pidasid venelased tõenäoliseks, et eestlased peavad laptopi abil otseühendust oma lääne liitlastega – USA, Suur Britannia ja teistega. See oli siis meie diplomaatiline nipp,“ selgitas Martinson.
Veel rääkis Martinson sellest, et diplomaadina on oluline iga päev olla ühes osas eestlane ja sellest kõnelda. „Kui sa asud kohas nimega Hiina, siis tuleb tõesti rääkida, et meie maalapi iga kivi – olgu siis Tallinna Raekoja platsil või Sindi gümnaasiumi seinas – on väärt tuhandet kivi Hiina müüris. Kui julged seda öelda, siis õnnestub vahel jõuda heade tulemusteni.”
Urmas Saard
Samal teemal:
Sindi ja Paikuse koolinoored tähistavad Tartu rahu ühise konverentsiga