Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

jaanuar 2018
E T K N R L P
« dets   veebr »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Lia Oras: tehku mis tahavad, lipp vardasse

Riigi sajas juubel tuletab inimestele meelde ka lähiajalugu, mida nüüd tahetakse meenutada ja teistega jagada. Kahetsetakse, et kohe pole märgatud olulisi sündmuseid kirja panna. Kui paljud täna veel teavad, kuidas Lia andis Sindi linnas sinimustvalge lipuga venelaste putši ajal märku de jure kestvast Eesti riigist?

Sinimustvalge Sindi raekoja tornimastis Foto Urmas Saard

Sinimustvalge Sindi raekoja tornimastis. Foto: Urmas Saard

Korraga oli suur maja inimestest tühi

Minu töölaual helises telefon ja tuttav hääl ütles, et teab Mihhail Škljari tublidust, aga küsis ikkagi juurde: „Miks teda legendaarseks meheks nimetatakse?“ Selgitasin, et Mihhail Škljar vahetab Sindi raekoja torni lipumastis lippu väga äärmuslikes tingimustes. Lipuvarras asub kitsa torni keskel, katus on väikese kallakuga ja valtsitud plekist. Mingeid piirdeid sellel ei ole. Mees on varustatud spetsiaalse turvavarustusega ja kinnitatud ohutult lipuvarda juures toimetamiseks. Seepeale küsis Agu Oras, kas ma tean, kuidas augustiputši ajal sinimustvalge lipp raekoja tornis lehvima pääses? Ei teadnud.

Agu andis telefoni Lia Orase kätte ja palus tal edasi rääkida. „Töötasin siis Sindi linnasekretärina, samas ruumis esimesel korrusel, kus praegu asub Tori vallavolikogu sekretäri tööpaik. Linnapea oli Liina Maaste, muidugi oli majas teisigi töötajaid. Sama hoone keldrikorrusel asusid ruumid ka kolmele politseinikule,“ alustas Lia juttu, mida ta pole enda mäletamist mööda varem mitte kellegile meenutanud.

„Korraga oli suur maja inimestest tühi, ma ei tea kuhu nad kadusid. Ka politsei lahkus. Üks kolmest politseinikust oli Avo Kask, keda nüüd enam meie hulgas ei ole. Tema kinnitas mulle pepu taha raadiosaatja. Seda juhuks, kui telefoniliinid läbi lõigatakse. Ma ei mäleta, kas oskasingi saatjat õigesti kasutada.“

Ja siis jutustas Lia, kuidas ta üksinda sellesse suurde majja jäetuna hakkas omapäi toimetama. „Tean selles majas iga nurgatagust. Kuni pensionile jäämiseni kulutasin raekoja uksi igal päeval ühtekokku 30 aastat. Neist kaheksa aastat oli see hoone ka minu lapsepõlve kodu.“ Lia rääkis, et on lapsena korduvalt istunud ka torni katusel oleva lipuvarda juures. Lia ütles, et kui oleks ise emana teadnud oma lapse üliohtlikus kohas viibimisest, võinuks ta murest ja hirmust hulluks minna. „Aga, kui ma ise seal kõrgusesse tõusval redelil kõlkusin ja lipuvarda juures istusin, ei tundnud vähimatki hirmu.“

Lia ei mäleta, et oleks ka putši päeval hirmu tundnud või osanud enda pärast muretseda. Aga võimalikku lähenevat ohtu tajus ta ilmselgelt. „Asusin linnavalitsuse ja volikogu dokumente kastidesse pakkima, kandsin need keldri peidupaikadesse.

Julge ja sitke mees ronis lipumasti tippu

Kusagilt leidis ta hoiul olnud sinimustvalge lipu. Kes lipu valmistas või kuidas see hangiti, Lia enam täpselt ei mäleta. „Aga sealsamas inimtühjas majas toimetades tuli pähe mõte enda kohalolekust märku anda. Tehku mis tahavad, lipp vardasse.“ Selleks oli tal abi vaja. Lia kutsus oma abikaasa töö juurde. Agu võttis endaga kaasa ka Ülo Luige, kellega koos tol ajal töötati Sindi vabrikus. Ka Ülot ei ole enam meie seas. Lipumastil puudus nöör, mille külge lippu kinnitada. Ülo ei näinud selles puuduses ületamatut takistust. Julge ja sitke mees ronis lipumasti tippu, vedas nööri läbi ülemise pilu ja lipp saigi heisatud.

Septembris hakkas lipp räbalduma. Kõrgele heisatavad lipud valmistatakse täiendavate tugevduste ja topeltõmblustega. See oli siis ilmselt üsna tavaline majalipp. Lia rääkis, et tõsiseks probleemiks kujunes lipu maha võtmine, sest nöör ei liikunud. „Kurtsime muret Kalju Joale, kes oli elektrik ja postide otsa ronimisega harjunud. Muret tegi teadmatus, kui läbi roostetanud mast on ja kas see viimati ronimise korral ei murdu. Lõikasime siis nööri lihtsalt läbi.“

Nagu meile on selgitatud, haaras isehakanud Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, seltskond NLKP Keskkomitee juhtkonda ja valitsusse kuulunud vandenõulasi 1991. a augustis ebaseaduslikult võimu ning mitte keegi ei osanud ette aimata, millega asi võib lõppeda. Seepärast küsisin Lialt, kas ta ei kartnud võimlikku järgnevat karistamist, kui tankid Tallinna teletorni juurest võinuks hargneda üle Eestimaa. Kõik oli siis väga ebaselge. Lia naeris ja ütles, et küllap see oli minu nooruse uljus, mille kõrvale palju muud ei mahtunud. „Pealegi olen sündinud Lõvi tähtkujus ja eks ma siis olin ikka alles väga noor,“ kuulsin Lialt, kelle sünniaasta on 1948, ikkagi 30 aastat Eesti vabariigist noorem.

Kuni 2009. a 1. maini oli lipumast ilma liputa. Priit Kask juhtis sellele korduvalt tähelepanu. Viimaks korraldas ta Sindi ajalooklubiga ülelinnalise rahakorjanduse ja kodanikualgatuse korras kingiti linnale esimene tornilipp, mis praegu asub Sindi muuseumis. Järgmine pidulik lipuheiskamine toimub Eesti Vabariigi juubeli hommikul kell 07:55.

Urmas Saard

Comments are closed.