Heldor Kääratsiga kohvilauas

„Sa pole nii vanagi,“ ütles Seljametsa muuseumi juhataja Annika Põltsam kahtlustavalt kuid rohkem siiski naljatleval toonil Heldor Kääratsile, kes teatas ajaloosõpradega kohvilauas vesteldes, et alustas kohtunikuna 68 aastat tagasi.

Heldor Käärats Seljametsa muuseumis Foto Urmas Saard
Heldor Käärats Seljametsa muuseumis. Foto: Urmas Saard

Täna kogunes tunnustatud spordiajaloo huvilise ja teeneka tõstespordikohtuniku Heldor Kääratsi kutsel Seljametsa muuseumisse seltskond inimesi, et õnnitleda kõrges eas vanahärrat ja kuulata huvitavaid pajatusi käidud eluteelt.

[pullquote]Hetkelise kõhkluse järel heitnud Jüri naabrimehe enda turjale ning jooksnud sakslaste pidevast tulest hoolimata üle pika Koiva jõe silla[/pullquote]„Sündisin samal aastal, kui Mikhail Mikhailovich Gromov püstitas kestuslennus tolle aja maailmarekordi, läbides üle 12 000 kilomeetri ja püsides ühtejärge 75 tundi õhus,“ jutustas Heldor Venemaa esimesest raskekaalu tõstjast, professorist ja NSV Liidu kangelasest, kelle kätt õnnestus tal suruda 40 aastat hiljem. Sportlase ja kohtunikuna sai Heldor palju reisida mööda omaaegset Nõukogudemaad ja kohtuda erinevate inimestega. „Valgevenes, Gomelis peeti 1974. a meistrivõistluseid, kui ühtäkki sattusin koos teistega pikalt looklevasse õnnitlejate järjekorda. Sain kätelda 24. veebruaril sündinud kuulsat meest.“

Teine näide aastast 1975: „Nõukogude Liidu kohtunike kogu sekretär kutsus spordiinstituuti uudistama. Roman Pavlovits sai raadiosõnumiga kutse valvelauda, kus teda ootas Ameerika raskejõustiku isa Bop Hoffman. Läksime siis ühiselt Pavlovitsi, Hoffmani ja tõlgiga uuele jalutusringile. Tutvumisring lõppes instituudi saunas ja sellele järgnevas kohvilauas vestlemisega,“ meenutas Heldor planeerimatuid kohtumisi tuntud inimestega.

Aga Heldor hindab ka lapsepõlves toimunud kohtumisi lihtsate inimestega, kes on kujundanud mehe hoiakuid kogu eluks. Ta rääkis oma isa koolivenna lugu. „Olin kaheksane ja hoidsin kodus lambaid. Mulle tuli seltsiliseks 46-aastane Jüri, kes elas isa majas üürnikuna. Noorena oli mees harjutanud Lurichi tegusid. Vabadussõjas ei võidetud kõiki lahinguid ja Landesweri eest taganedes karati Koivasse, kus Jüri oma küla sõdur sai jalast haavata. Vigastatu küsinud Jürilt, kas jätab ta maha? Hetkelise kõhkluse järel heitnud Jüri naabrimehe enda turjale ning jooksnud sakslaste pidevast tulest hoolimata üle pika Koiva jõe silla. Kuulid neid ei tabanud.“

[pullquote]Vabadusristi ega talukohta Jürile vapruse eest ei antud[/pullquote]Vabadusristi ega talukohta Jürile vapruse eest ei antud. Tükikese maad sai kangelane neljakümnendal uuelt võimult. Järgmisel aastal saabunud sakslased tõstsid aga kirikumõisast uusmaa saaja oma kodust välja. Nii ta Heldori isa majas ulualust leidiski.

Heldor meenutas kolme maakonna kergejõustiku matskohtumist Pärnus. „Külalisvõistlejatena osalesid kõvad tegijad Aleksandra Kukk, Georg Gilde, Harri Vallmann, Heino Lipp. Tahtsin neid kõiki näha. Koolist tulles kott nurka ning kand ja varvas Pärnusse. Enne seda oli juba edasi-tagasi 10 km kooli ja kodu vahet kõmbitud. Õhtul sama pikk tee, 20 km, linnast koju tagasi. Järgmisel hommikul jälle 20 linna ja sama teed uuesti tagasi.“ Heldor ei mäletanud väsimust.

Heldori hoiakuid suunas kodune kasvatus. Sinimustvalge lipp lehvis tähtpäevadel koduõue lipumastis. „Käisin esimeses klassis, kui tulime neljakesi 23. veebruari õhtul Jõõpre kooli internaadist 5 km jalgsi koju, et tähistada vabariigi aastapäeva. Igal mehehakatisel pidi relv olema, olgu või susspüss, millega pauku teha,“ rääkis Heldor, kes ei jätnud mainimata sedagi, et tema sünnipäev on Jaan Poskaga samal kuupäeval.

Urmas Saard