Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

detsember 2017
E T K N R L P
« nov   jaan »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Kas Eesti lipp number kaks?

Eesti Rahva Muuseumis on aukohal Eesti lipu originaal, mille säilimise ja säilitamise üle on meil suur rõõm. Ka sama muuseumi sinimustvalgete kollektsioon on hindamatu väärtusega ja vene ajal nende säilitamiseks vajalik tuuldumapanek muuseumi siseõuel oli vaatepilt, mis lõi tummaks.

Hendrik Hiibuse sinimustvalge lipp Helmut Aasamäe isiklikus kogus

Hendrik Hiibuse sinimustvalge lipp Helmut Aasamäe isiklikus kogus

Mitte väiksem pole pärnakate rõõm selle üle, et 8. detsembril anti Pärnu muuseumile Eesti Vabariigi 100. aastapäevanäitusele üks haruldane kolmest puuvillasest sitsiriide laiust kokku õmmeldud sinimustvalge lipp mõõtmetega 1,90 X 1,20 m koos varda või nööri jaoks õmmeldud mõnesentimeetri laiuse tupega. Kui meie naanlased või teised kultuurirevolutsionäärid ei jõudnud neid hävitada, on 1917. aasta Petrogradi aprillirongkäigu või 1905. aasta sinimustvalgeid kindlasti kusagil hoiul, aga siin kõneks olnud lipu puhul on tegemist võibolla sinimustvalgega number 2. Nimelt lehvinud see 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri ees juubeldanud rahva hulgas kui kuulati Hugo Kuusneri loetud Eesti iseseisvusmanifesti, mille ametlik nimetus on „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Teadaolevalt korraldas selle trükkimise kirjastaja ja trükikojaomaniku Aleksander Jürvetsoni abikaasa Maria Pärnus Hospitali tn. 14.

Kõnealuse lipu olevat 23. veebruaril 1918 Endla juurde toonud Sauga koolmeister Hendrik Hiibus. Seda sajanditagust sündmust kajastanud fotodelt me ühtki sinimustvalget ei leia. Endla mastis lehvis Jahta klubi lipp, millel oli nurgas sinimustvalge kolmnurk.

On väheusutav, et Eesti ajaloo pöördelisel sündmusel päris rahvuslippu polnudki. Hiibuste-Aasamäede perekonnatraditsioon seda aga pajatab. Siin üleskutse kollektsionääridele – palun vaadake oma pildikogud üle ja toimetage võimalusel jõulukuu jooksul kõik seal leiduvad 1918. aasta 23. veebruarit käsitlevad fotod kopeerimiseks Pärnu muuseumi Aida tn. 3. Kui neil juhtub olema rahvuslipp, siis on tegemist pommuudisega ja meie isamaaline kirjutis saaks õnneliku lõpu!
Kindlasti on keegi püüdnud iseseisvusmanifesti ettelugemisega seotud rahvakogunemisest osavõtjaid nimepidi üles lugeda. Kui seal puudus Hendrik Hiibuse nimi, siis olgu ka tema seal ja kui lubate, siis veel Tori kihelkonnast Pärnu koolipoiss, hilisem ajalooprofessor Jaan Konks ja üks Pärnu-Jaagupi kihelkonnast pärit ajaloolase haridusega hilisem raamatukogutöötaja, aga siis samuti Pärnu koolipoiss Alo Tilk. Viimase kahe teate kohta märkus, et on tegu minevikus isiklikult saadud andmetega.

Endla teatrihoone Pärnu muusemile kuuluval fotol

Endla teatrihoone Pärnu muusemile kuuluval fotol

Kuivõrd kõnealuse lipu lugu on seotud Endla teatrimajaga, siis ei saa mainimata jätta, et tegemist oli ühe ilusaima juugendstiilis hoonega Eestis ja võib-olla kogu maailmas. Võõrvõim õiendas selle Eesti ajaloomälu pärliga arved 6. märtsil 1961, mil need majesteetlikud varemed õhku lasti. Eestlastel ärgu olgu midagi sellist, mis tuletaks meelde nende iseseisvusaega! See õigus on vaid valitud rahvastel! Ka ei saa jätta kordamata paljukõlanud soovunelmat, et Endla teatrihoone tuleks tema algses ilus ja kohas taastada, et seal Eestit ja eestlasi planeedil Maa ja tähiseid meist ääretus ilmaruumiski teistele rahvastele tutvustada. Kõigi oma saavutuste eest võlgneme tänu oma sajandilisele riigile, mis sai alguse just sellest majast!

Nüüd aga lipuloo juurde tagasi. Pärnu muuseumi käsutusse andis selle ajahamba poolt pisut puretud lipu tubli kodulooharrastajast rahvuslane Helmut Aasamäe (sünd. 1929). Lipu saatus oli selline, et kuni 1940. aastani oli see Hendrik Hiibuse valduses tema talus Nurmes Sauga vallas. Punasel 1940. aastal tõi ta selle harulduse varjule oma õetütre Ann ja tema abikaasa Hans Aasamäe (enne eestistamist Asberg) juurde Läänemaa Päärdu mõisa asunduse Sipelga tallu. Seal peitis Helmuti vend Evald Aasamäe (sünd 1918) selle talumaja laelaudade alla, kus see jäi ootama paremaid aegu. Vend Evald hukkus punaväelaste käe läbi 1941. aastal ja ta nimi on Vigala kiriku küljes kommunismiohvrite mälestustahvlil. Saksa ajal tõid Helmut ja tema vend Oskar Aasamäe (sünd. 1919) lipu peidikust välja ja see oli jälle kasutuses. 1944. Aasta sügisel lahkus Helmuti vanaonu (emapoolse vanaema vend) Hendrik Hiibus kodumaalt ja siis alanud uus okupatsioon nõudis lipu järjekordset peitmist, sedakorda Sipelga talu pööningule. Lipp oli Helmuti kodutalus aastaid. Kui ta asus 60 aastat tagasi elama Pärnusse, tõi ta lipu oma majja kaasa. Seal hoidis Helmut lippu kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal. Sellest peale on ta oma ajaloolise lipuga väljas olnud paljudel Pärnus ja mujal toimunud rahvuslikel üritustel, sealhulgas koolides õpilastele Eesti Vabadussõjast ja ajaloo teistest kangelaslikest sündmustest kõnelemas käies. Meil on heameel, et see rahvuslik aare ootab nüüd Pärnu muuseumis külastajaid järgmise aasta algul Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud näitusel! Helmut Aasamäel on meile tulevikus veel teisigi üllatusi, mida ta on kogunud aastakümneid!

Aldo Kals

Comments are closed.