Narva ja Paikuse noored Sindi muuseumis

Pühapäevast tänaseni tegutsesid Narva Laste Loomemaja õpilased ühiselt Paikuse noortega meie prügivaba maailma nimel, harjutati vastastikku eesti ja vene keele kasutamist ning külastati Sindi muuseumit, kus enne käsitöö juurde asumist tutvuti Sindi ja Narva linna ajalooliste sarnasustega.

Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend ja Narva Laste Loomemaja käsitööõpetaja Žanna Pantelejeva Foto Urmas Saard
Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend ja Narva Laste Loomemaja käsitööõpetaja Žanna Pantelejeva. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Ühisel algatusel sündis Erasmus+ raames projekt “Meie prügivaba maailm”, mille haare osutus pealkirja sõnastusest märksa ulatuslikumaks.[/pullquote]Narva Laste Loomemaja käsitööõpetaja Žanna Pantelejeva rääkis, et kõik sai alguse tänavu jaanuaris ühelt Tallinnas toimunud koolituselt, kus ta kohtus kahe Paikuse põhikooli õpetajaga: Eve Tannebaum on vene keele õpetaja ja Kadri Jõgi annab õpilastele käsitöötunde. Ühisel algatusel sündis Erasmus+ raames projekt “Meie prügivaba maailm”, mille haare osutus pealkirja sõnastusest märksa ulatuslikumaks. Kuid keskseks teemaks kujunes ikkgagi nuputamine, kuidas saaks prügiks määratud asjade materjale võtta taaskasutusse ja neist midagi täiesti uut luua.

Esmalt külastasid Paikuse noored Narvat, kus tutvuti linna vaatamisväärsustega ja arendati käelist tegevust taaskasutuses olevat materjali tarvitades.

Pantelejeval on selles vallas head kogemused olemas. „Narva Laste Loomemajas oleme tegutsenud neljas meistriklassis. Alusmaterjaliks tarvitasime paberit,“ selgitas Narva õpetaja. Õpilased on meistertanud põimtehnikas topsikuid, ajalehtedest valmistanud dekoratiivseid lilli ja puid, uute postkaartide kujundelemendina kasutanud vanu fotosid, papist loonud loomafiguure ja teinud mobiili aluseid.

Materjali taaskasutusega jätkati käsitööd Paikusel, kus kahasse narvakatega osales 15 noort, vanuses 12 kuni 16 aastat. Noormehed olid küll olulises vähemuses, aga nemadki töötasid märkimisväärse püüdlikkusega. Vahelduse saamiseks külastati  Sindi muuseumit, kus mäluasutus omab õpilaste käeliste tegevuste harjutamises väga paljude aastate kogemusi.

Kuid Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellendi jutustus rikastas noorte uudistajate teadmisi kahe linna ajalooliste sarnasuste pinnal. Narvakat teavad, et Eesti esimene kalevivabrik hakkas tööle kümmekond aastat enne Sindit, töötades väga lühikest aega aastatel 1821 kuni 1822. Seejärel asutati Georgi saarele teine kalevivabrik, mis tegutses 9 aastat. Veel töötas ka sitsivabrik, 1830-1850. Kuulsa Kreenholmi manufaktuuri avamiseni jõuti siiski alles 1857. a. Tööliste arv kasvas selles 10 aastaga 4500-ni.

Johann Christoph Wöhrmanni asutatud Sindi kalevivabriku algusaastateks on 1832/1833. Sarnase suurettevõttena oli Wöhrmanni kalevivabrik Eestis ja lähiümbruskonnas esimene ning suurim, samas ka parima tolleaegse tehnilise seadistusega. Mõlemate, nii Narva kui Sindi kalevivabrikute üks peamisi ülesandeid oli tsaariarmee varustamine villase riidega. Midagi endisaegse suurtööstuse rajatisest nägid noored läbi muuseumi akna, aga parema ülevaate saadi siiski museaalide nägemise ja Vellendi selgituste põhjal.

[pullquote]Korraga sedavõrd suure hulga prügi nägemine innustas noori veelgi enam loominguliselt mõtlema[/pullquote]Pantelejeva sõnul oli noortele väga suurt elamust pakkuv ka Paikre prügila külastamine. Sealne iseloomulik hais polnud küll meelepärane, aga põnev olnud näha prügi sorteerimist ja töötlemist. Paikuse valla territooriumil asuv prügimägi võtab jäätmeid vastu kaugemaltki kui üksnes Pärnumaalt. Korraga sedavõrd suure hulga prügi nägemine innustas noori veelgi enam loominguliselt mõtlema sellele, kuidas minema visatavat materjali keskkonda säästvalt rohkem uuesti taaskasutusse võtta.

Pantelejeva hindas nädalast noorte vahelist koosolemist ka keelekümbluse seisukohalt väga tulemuslikuks. Teel Pärnumaale külastasid narvakad Viljandi Ugalas mängitud satiirilist etendust „Tasujad“. Pantelejeva sõnul polnud musta huumoriga vürtsitatud pilav noortelavastus kõigile päris hästi mõistetav, aga oli neidki, kes õpetaja arvates valdasid riigi keelt suurepäraselt. Neile jõudis ka kogu etenduse mõte täies mahus pärale. Keelebarjääri aitas kõigil päevadel ületada ka ühine tegevus Paikuse noortega. Vellend ütles, et muuseumiski jätkus õpitud keele kinnistamine. Selleks paigutusid noored käsitöö laudade äärde vastavalt loosi valikule. Nii ei jäänud võimalust valida seltskonnas naabreid keelelise sobivuse järgi.

Tööde valmimise järel istuti ühisesse lauda teed jooma ja karaskit sööma. Jõgi küpsetatud karask osutus sedavõrd maitsvaks, et lauakatjatele-jagajatele jäänud üksnes näpud – nagu eestlaste vanasõna ütleb. Aga noorte valmistatud töödest avatud näitust saab Paikuse põhikoolis vaadata terve kuu.

Urmas Saard