Samblaloomad näitavad ennast Sindi muuseumis

Kuni 12. novembrini näeb Sindi muuseumis vahtkummist mänguasjade näitust „Mida me kogume?“. Tiina Palmaru 111 mänguasja pärinevad seitsme- ja kaheksakümnendatest aastatest.

Tiina Palmaru kogusse kuuluvad Polümeeri Miška ja Vigri peatuvad Sindi muuseumis Foto Urmas Saard
Tiina Palmaru kogusse kuuluvad Polümeeri Miška ja Vigri peatuvad Sindi muuseumis. Foto: Urmas Saard

Muuseumi klaasvitriini uste taga troonivad aukohal ühed tuntumad samblaloomad: 1980. aasta Moskva olümpiamängude maskott karupoeg Miška ja Tallinnas peetud purjeregati maskott hülgepoiss Vigri. Neid on mitu ja erinevas suuruses. „Omaaegse Tootmiskoondise Polümeer kunstnikud nimetasid kõiki neid tegelasi samblaloomadeks mänguasjade karvastatud pealispinnase tõttu,“ selgitas Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend.

Tiina Palmaru ütles, et töötab Pärnu lasteaias Pöialpoiss ujumisõpetajana ja seepärast tegi ta esimese näituse juba mitu aastat tagasi oma töökohal. Näitus tekitas elevust eelkõige vanematele inimestele, kellele meenus üks ajajärk nende noorusmaalt. Hiljuti oli näitus vaadata Paikuse raamatukogus ja nüüd jõudis järjega Sindi rahva juurde. Polümeerseid karvaelukaid ostis Palmaru ka siis, kui õppis ülikoolis. Need ei olnud üksnes pisikeste laste mänguasjad, vaid pakkusid suurt huvi täiskasvanutelegi .

„Viimane polümeerist kummiloom valmistati 1993. aastal, sest aastatel 1993–1995 müüs erastamisagentuur RAS Polümeeri osadena maha. Polümeer asutati kummitoodetevabriku Tegur ja Kunstsarvetehaste liitmisena 1974. aastal. Aga mänguasjade valmistamisele panid uues ettevõttes aluse just aastast 1947 tegutsenud Teguri kogemused ja tootmisvahendid,“ teadis Vellend. Kuuekümnendate teisel poolel alustati Teguris Polümeeri tuntuimate mänguasjade – vahtkummist lelude valmistamist. Suures mahus hakati siiski tootma seitsmekümnendatel. Lelude valik oli mitmekülgne, kuid valdavalt toodeti linnu- ja looma figuure, millest annab tunnistust ka Palmaru väljapanek. „Kuid lisaks koduloomadele, metsloomadele ja loomaaia loomadele tehti samuti muinasjutu tegelasi – Potsatajat, Karlsoni, merineitsit, vetevana, draakonit, näärivanasid, päkapikke jt, keda samuti näitusel näeb.“ rääkis Vellend.

Palmaru kahtleb, kas kõik siiski ikkagi on Polümeeri valmistatud. Välimuse järgi hinnates peab ta mingit osa Leedu või Venemaa toodeteks. Veel ütles ta, et kõik näitusele toodud samblaelukad on olnud tema enda omad ja kogu pole hiljem teistelt saadud leludega täiendatud.

Näituse pealkiri „Mida me kogume?“ peaks Vellendi arvates juhtima näitust külastavate õpilaste tähelepanu sellele, et nemadki mõtleksid mõne põneva kogumisega tegelemisele. Koguda võib väga erinevaid ja huvitavaid asju.

Urmas Saard