Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

oktoober 2017
E T K N R L P
« sept   nov »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

„Vahtrake“ koondab endas Sindi gümnaasiumi vaimuvara

„Vahtrake“ on Sindi gümnaasiumi almanahh, mis viie aasta möödumise järel taas ennast ilmutab. Põhjust selleks annab Sindi kooli 180. sünnipäev.

Vahtrake 2017 Foto Urmas Saard

Vahtrake 2017. Foto: Urmas Saard

Seitsmekümne ja enama leheküljeline A3 formaadis raamat jätkab eelkäijaga enamvähem samas mahus, aga mustvalged illustratsioonid on asendunud värvilistega. Kui 2012. aastal koondati kaante vahele üksnes õpilaste looming, siis nüüd saavad sõna ka mitmed õpetajad.

„Esimene asi, mida märkad, on ajale jalgu jäänud punased tellised, millest peahoone ehitatud on. Need kivid on küll räsitud, kuid õhkavad turvalisust,“ kirjutab 8. klassi õpilane Ege-Rea Jantson, kelle tähelepanek on asetatud lugudest kohe päris raamatu algusesse.

Aga Sindi kooli ajalugu ei alga 117 aastat tagasi valminud punastest tellistest hoonega. Marko Šorin, Sindi gümnaasiumi vilistlane ja endine Sindi linnapea, kirjutab kokkuvõtvalt kolmel leheküljel ja kümne fotoga kaunistatult oma kooli ajaloost, mis algas 1837. a 1. jaanuaril. Sindi vabriku omanik Johann Christoph Wöhrmann avas välismaalastest töötajate lastele elementaarkooli, millele sai 20. aprillil haridusministeeriumi kinnituse.

Esimesel aastal õppis koolis 73 õpilast, kelle sünnikohtadeks oli Varssavi, Kiiev, Riia jne. Kooli arengulugu on huvitav lugeda, sest Šorin tõstab esile kõik olulised etapid talle omase täpsusega. Siiski jätab ka palju uurinud ajaloohuviline mõnelegi palju huvi pakkuvale küsimusele vastamata. Aga ta on märgatavalt uhke paljude kuulsate vilistlaste üle. Ta ütleb, et koolile sümbolväärtuse andnud punase vahtra lähedale kavatsetakse püstitada mälestusmärk Sindi kooli vilistlasele Julius Friedrch Seljamaale. Lipu seltsi liikmena tunneb ta head meelt nii nagu kogu koolipere esinduslikust riigilipust, mis kingiti 2014. a Sindi gümnaasiumile Riigikogu ja MTÜ Eesti Lipu Seltsi poolt.

Mis sundis meie esiemasid nägema nii palju vaeva ja tegema seesugust peent käsitööd?

Bioloogiõpetaja Eedi Lelov kirjutab hobist, mis annab talle hingekosutust. „Minu hobiks on alates varasest noorusest olnud loodus – eelkõige linnud,“ selgitab Lelov. Kunsti- ja käsitööõpetaja Maia Agar küsib arutlevalt: „Mis sundis meie esiemasid nägema nii palju vaeva ja tegema seesugust peent käsitööd?“ Eesti keele õpetaja Raili Juss esitleb oma värsside varamut: kolm toredat luuletust. Neist ühes ütleb ta: „Jagan naeratuse helgust, / neelab mind helide spiraal.“

Gümnaasiumi lõpuklassis õppiv Eliise Kull kirjutas eelmisel õppeaastal õpetaja Eneli Arusaarest portreeloo. Eliise on käinud tosin aastat Eneli juhendatud näiteringis ja oskab seepärast temast kirjutada sedagi, mida paljud teised pole teadnud või osanud märgata. Väga soovituslik lugemine.

Sindi õpilasmalevast jutustab Jõõpre põhikooli direktor Mati Sutt, kes samuti Sindi gümnaasiumi vilistlane. Kõigel ei jõua peatuda ja see polegi almanahhi tutvustamise eesmärk. Kõik almanahhi koondatud autorid on ühtviisi kiitmist väärt. Ka kümme aastat Sindi gümnaasiumit juhtinud Ain Keerup, kes kõneleb sellest, kuidas õpilased direktori kalalkäigu ära rikkusid. „Mulle meeldivad jätkuvalt nii õpilased kui ka minu töö, aga sellest ajast eelistan ma kalal käia Soomaal. Ikka selleks, et rahu ja vaikust nautida. Et olla kahekesi – mina ja ürgne loodus,“ kirjutab Keerup ariklit lõetades.

eelmisest almanahhist meelde jäänud nimed korduvad ka käesolevas almanahhis

Õpilaste luuletusi ja miniatuure lugedes võib tunda head meelt, et eelmisest almanahhist meelde jäänud nimed korduvad ka käesolevas almanahhis. Üksikud lood on olnud avaldatud seoses Sindi gümnaasiumi 180. sünnipäevaga ka Külauudiste portaalis.

Ülevaadet lõpetades jään lootma, et Roode-Marie Proover kirjutab kindlasti jätkuvalt ka edaspidi. Lasteraamatu „Miisu ja Nunnu“ kirjutas ta 7. klassis. Esmakordselt kohtusin Roode-Mariega viis aastat tagasi Sindi linnaraamatukogus, kui kirjanik Renita Metsalu oli oma raamatu tutvustamise lõpetanud ja teise klassi tüdruk tõstis käe püsti, tõusis toolilt üles ja teatas, et on juba kirjutanud neli raamatut. „“Roosiaed“, siis veel luuletusi, näidendi ja ühe raamatu pealkirja ma ei mäleta,“ rääkis Roode-Marie tookord. Õpetaja Eneli Arusaar kinnitas, et ta tõepoolest kirjutab sõna otseses mõttes ja joonistab samuti. Kui Metsalu küsis, kas ta tahabki kirjanikuks saada, vastas Roode-Marie: „Ma ei tea.“. Roode-Marie luges seejärel ühe enda loodud naljaka haiku. Seejärel luges peast veel mitu päris pikka luuletust. „Tore kui luuletus on ilus, aga veel parem kui selles leidub ka väike krutski või midagi naljakat,“ arvustas kirjanik väikest värsimeistrit hea sõnaga.

Urmas Saard

Comments are closed.