Pärast pikka töömahukat õppeaastat on ka õpetajatel vaja hetkeks puhata ja aeg maha võtta. Sindi gümnaasiumis peeti parimaks viisiks seda teha ühiselt oma töökaaslastega Soomaal.
Paarkümmend minutit bussisõitu ja juba juhataski Tori valla Rätsepa külas asuv teeviit Ritsu talu maile. Navesti jõe kaldale rajatud Soomaa kanuumatka- ja saunakeskuses võttis saabujaid vastu Heitti Sosi, kes pakkus enne tõsisemat katsumust kohvi ja võileibasid. Kehakinnitamise aega võis kasutada suurelt ekraanilt Soomaa loodusega tutvustamiseks.
Seejärel jagunes matkaseltskond kaheks. Muist seltskonnast suundus teejuhiga rabamatkale. Teine osa tõmbas päästevesti selga ja võttis mõla kätte. Laskusime kõrgelt kaldapealselt alla kitsale jõelammile, kus hulk kahe- ja kolmekohalisi kanuusid kummuli sõiduvalmilt järgmisi veematkajaid ootamas. Heitti soovitas kahekaupa istuda kolmekohalistesse kanuudesse, kuna need püsivat paremini veel. Ta soovitas minu kaaslannal istuda ette, minul endal asuda tagumisele istmele. Istusime mõlemad esimest korda kanuusse. Tagaistmel istuja ülesandeks oli aluse „roolimine“ ühe mõlaga. Eesistuja mõla tõmbed olid üksnes abistavad ja ei saanud oluliselt ega väga kiiresti sõidusuunda muuta. Viimased Heitti õpetussõnad jäid juba kuuldeulatusest väljapoole ja edasi pidi oma oidu appi võttes liikuma.
Lühikese sõidu järel hakkas tekkima tunnetus ja oskus kaaslasega arvestada. Kanuu kuuletus tõmmetele ja suuna hoidmine polnudki väga raske. Püsti tõusta polnud lubatud. See võinuks kanuu kummuli kallutada. Mõnel juhul oleks isegi tahtnud tõusta, et eesistujast kaugemale ja avaramalt eespool laiuvas vees peituvaid ohte hinnata. Üldiselt oli jõgi lai ja veest väljaulatuvaid kive üsna vähe. Need polnud nii ohtlikud ja ruumi kõrvalt mööda sõitmiseks piisavalt palju. Ettevaatusele manitsesid vee alla jäävad kivid.
Kuid kogu tähelepanu polnud pööratud üksnes ohtude vältimisele. Suurem osa ajast rändas pilk ikka loodusel. Vee peal õõtsusid vesiroosid ja kollased vesikupud. Vaade jõelt kaldapealsetele on huvitav ja pidevalt vahelduv.
[pullquote]Pikalt arupidamiseks lisaaega ei saanud ja järgmisel silmapilgul lendasime vetevoogudesse.[/pullquote]Järgmise väikese kärestikuni jõudmisel kuulsime eesliikujate kiljumisi, aga midagi hullu ei juhtunud. Pidasime omavahel nõu, millist kätt hoides oleks parem madalat laskumist läbida. Endale tundus minek ohutu kuni hetkeni, mil mõistsin, et kanuu on keset tugevat voolu peatunud. Püüdsin mõlaga tööd teha, korraks üritasin põhjast tõugata, aga siis sain aru, et põhi polegi nii lähedal käeulatuses. Teadsin ilma varasema kogemusetagi, et niipea, kui kanuu peaks pöörama vooluga risti, oleme kohe alusega kummuli. Kuidas kiire voolu puhul kanuud kivilt maha juhtida, selleks puudusid nii teadmised kui kogemus. Pikalt arupidamiseks lisaaega ei saanud ja järgmisel silmapilgul lendasime vetevoogudesse. Jalad põhja ei ulatunud. Püüdsin paadist haarata, et see minema ei tuhiseks, aga haare jäi lühikeseks. Teise käega üritasin ka eemalduvat aeru kätte saada, kuid asjatult. Vee jõuline vool tantsitas mind omatahtsi. Kaaslanna oli hea ujuja, seda tajusin päris ruttu. Lõpetasin mõttetu hulpimise ja üritasin samuti lähemal asuvale kaldale pääseda. Jalg kippus krampi minema. Seepärast proovisin iga natukese aja tagant, kas ulatan mõnele kivinukile toetuma nõnda, et peanupp jääks veepinnast kõrgemale. Varsti õnnestuski, surusin jala tugevalt vastu kivi ja kramp taganeski.
Ronisime pea püstloodis kaldajärsakust üles. Avastasin imestusega, et kallid päikeseprillid püsivad endiselt ninal. Meile kõige lähemal asuvalt kanuult hõigati, et ühe pläntu on veest välja püütud. Lõin käega ja ühmasin, et mida ühega ikka teha, lootmata teist leida. Aegunud mobla ja hiljuti odavat sorti muretsetud kompaktkaamera polnud vees siblimisega taskust välja pudenenud. Hoolimatusest olin jätnud need veekindlasse pakendisse pakendamata. Aga allkirja andsin enne veele minekut selle kohta küll, et kanuumatkade korraldaja taoliste tarvikute vette sattumise eest materjaalset vastutust ei kanna. Allkirja lehel oli loetletud veel muudki. Millele kõigele täpsemalt allkirja andsime, seda täpselt ei mäleta.
[pullquote]Külma ei tundnud, ainult kruusakivid polnud sokkides astumiseks kõige mõnusam jalgealune.[/pullquote]Pooleteist tunni pikkune sõit oli katkenud ja otsustasime järgmisse kohta jalgsi sammuda. Lahkelt „laevahukust“ pääsenuid tervitanud jõeäärse elamise perenaine näitas teeotsa kätte ja nii me jätkasime kahekesi poole kilomeetri pikkust teekonda Tori Jõesuu siidri- ja veinitallu, kus pidi toimuma tutvumine palju tuntust kogunud väikeettevõtlusega. Astusime rõõmsas meeleolus läbimärgades riietes. Külma ei tundnud, ainult kruusakivid polnud sokkides astumiseks kõige mõnusam jalgealune. Kaaslaselt ei märganud küsida, kas märjad riided talle ka kõledust tekitavad. Siiski poetasin poolel teel häbelikult vabandavad sõnad, et kanuu täpselt kivi otsa tüürisin. Tema ainult naeris. Väga sõbralik ja mõistev naine oli ennast pakkunud mulle paadikaaslaseks. Võõras teele saatja uuris, kas läheksin veel kord selle kanuuga veele. Vastasin saadud kogemuste põhjal jaatavalt.
Veinitallu jõudes võis juba õueköögis põleva kolde juures keha soojendada. Buss tõi sihtpunkti jõudnud kanuumatkajad ja varuks võetud kuivad riided mõni aeg hiljem veinitallu. Kuivad riided olid kaasas muidugi ettenägelikult tarkadel inimestel. Mina sedakorda nende hulka ei kuulunud. Küll aga kuulusin ütlemata toredasse seltskonda, kes kõik olid väga abivalmid. Sain kätte nii selle pläntu, millest alguses loobusin, kui ka teise, mis hiljem veest välja võeti. Ain laenas uhked valged riided selga.
Kuivad riided seljas, märgade riietega kott üle õla ja hommikune tugev nohu nagu vits vette kadunud, astusin terve nahaga pääsenult veel samal päeval üle koduläve. On, mida meenutada ja mõndagi jäävalt meeles pidada.
Urmas Saard