Georgia reisi kuuendal päeval olime lähenemas ette võetud kauge teekonna ühele peamisele sihtpunktile, mille külastamist kõige rohkem oodati. Ootamatus tabas meid siis, kui teejuht eelistas mõningat teavet jagades jääda anonüümseks. Kõigest rääkides ei soovinud mõnel juhul teisedki inimesed oma nimega esineda, millega Külauudiste reporter ka sõnapidajana arvestab.
Inimröövid lunaraha küsimiseks
Tbilisi ja Gori vaheline ligemale 100 km pikkune maantee on riigi ida- ja lääneosa ühendav ainuke maantee, pealegi tipptee, kiirtee, valgustatud tee. Enne Eestist lennukile minekut lugesin Välisministeeriumi soovitust säilitada Georgias kõrgendatud ettevaatlikus, eriti maantee M27 läheduses, kuhu Vene lennukid 2008. aastal toimunud sõjaretkel pomme pillutasid. Lugedes ministeeriumi kodulehelt, et lahingutegevuse tagajärjel kannatanud aladelt (lõuna-Osseetia, Gori linna ümbrus ning Abhaasia kontrolljoon) on leitud miine ja teisi lõhkekehi, jääb mulje nagu olekski just need peamised ettevaatlikusele manitsemise põhjused.
Teejuht näitas käega Lõuna-Osseetia kontrolljoone suunas. Maanteest kõigest kiviheite kaugusel näeb terasemal vaatamisel venelaste kontrollposte. Aga see pole veel kõige hirmuäratavam. Maantee ja kontrolljoone vahel asuvad grusiinide põllumaad. Teejuhi sõnul pole harvad juhtumid, kui sealtpoolt kontrolljoont tullakse inimesi pantvangi võtma. Vabaks lastakse lunaraha tasumisel. Välismaalaste puhul pidavat hind kõrgem olema, ajakirjanikelt võidakse küsida veelgi soolasemat tasu. Tundus uskumatuna, aga polnud ka vähimatki alust kahelda jutustajate sõnades. Meenutame kasvõi meie juhtumit, kui Venemaa kõige kõrgemal riiklikul korraldusel rööviti tunamullu Eesti kaitsepolitseinik Eston Kohver ja viidi teisele poole demargatsioonijoont.
