Roosa õpetaja roosas klassis

„Helluse, osavõtlikkuse, armastuse värv. Nii koolitusel sellest teada sain, kui koolitaja mind üleni roosana nägi,“ selgitab Eneli, Sindi gümnaasiumi algklasside õpilastele õpetaja Eneli Arusaar, keda tegelikult jätkub kuni gümnaasiumi astme viimase klassini ja isegi vilistlaste jaoks.

Eneli Arusaar Foto Urmas Saard
Eneli Arusaar. Foto: Urmas Saard

Täna on koolipäev läbi, aga reedene päev ei tähenda veel Enelile töönädala lõppemist. Tuleb veel tegeleda õpilasteatri näitemängu tekstidega. Tekstide kirjutamist ja lugemist peab Eneli võrdväärselt väga tähtsaks tegevuseks, mida nõuab äärmise rangusega nii endalt kui õpilastelt.

Viin tema mõtted varem kokkulepitud külastusega töiselt tegevuselt kõrvale. Poetan end pisut kartlikult ukse vahelt klassiruumi, paberisse pakitud buketi varred on vist liiga pikaks jäänud. Ehmatan hetkeks, kui tajun pakendi puudutust vastu põrandat. Ei, see ei ole luud. Mitte ka sauna viht, nagu tuttav vene mees Kooli tänavat pidi vastu tulles ekslikult arvas, kui küsis kas sauna? Alles klassi jõudes taipan, et lillekimbu pidanuks paberist vabastama juba ukse taga. Aga nüüd on hilja. Niipea, kui esimesed suured õied nähtavale ilmuvad, hüüatab Eneli, et Star liilia on tema lemmiklilli. Saan esimest korda teada, et olemas on ka Star liilia, veel vähem võisin aimata, et tegu tema lemmikuga. Taas juhatas juhus. Enam ei saa aru, kas tema kaunis nägu muutub pisarmärjaks või hingelist liigutust peegeldavaks peegelpildiks. Kingitud lilled pole ainsad. Suur hulk erinevaid lilli on leidnud sobiva koha pikal aknalaual, roosade kardinate vahel.

Loe edasi: Roosa õpetaja roosas klassis

Tunnike kirjaniku ja kirjastajaga

„Lood ja tegelased elavad mu peas, arenevad, tekivad tegevusliinid. Ja kui see kõik paberile kirja ei saa, siis lähen lõhki,“ kirjutab Heli Künnapas oma raamatus „Minu ilus elu maal“ ja tunnistab, et iga endast välja saadetud looga saab tõesti sisemus selgemaks.

Heli Künnapas Foto Urmas Saard
Heli Künnapas. Foto: Urmas Saard

Kindlasti köidab autori selgus ka lugejat, kes tunneb kiiresti ära, kas kirjanik teab või ei tea, millest ta räägib. Heli teadmine ei tekita kahtlust. Hea vestluskaaslasena teab ta vastata küsimustele ka siis, kui küsijal puudub piisav selgus küsimuse sõnastamiseks. Meie jutuajamine toimus Pärnus Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmanda korruse Piano kohvikus vabalt kulgeva vestlusena, ilma usutluseks ettevalmistatud küsimuste ja vastuste vooruta.

Urmas: „Ma ei tunne ennast kolmekümne viie aastasena väga vanana…,“ ütleb sinu tegelane sarja „Mõni õhtu romantikat“ teise raamatu esimeses loos. Oled kohe saamas oma jutustuse minategelasega samaealiseks. Kuidas tunned sina ennast selles teadmises?

Heli: Ma ei tunne, et oleksin vanem kui olin kahekümneviieselt. Loomulikult kümne aasta tagustele aegadele mõeldes olen nüüdseks targem ja kogenum. Tegutsemisrõõmu ja võimalusi on aga nüüdseks hulga rohkem, sest olen kogu aeg liikunud selle poole, mis tõesti silma särama paneb ja millega tegeleda tahaks.

Loe edasi: Tunnike kirjaniku ja kirjastajaga