Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Nädala foto

Päikeseloojang Männikul

Vaata teisi nädala fotosid!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

märts 2017
E T K N R L P
« veebr   apr »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

In memoriam Tiit Tarlap

Eesti ulmekirjanik Tiit Tarlap (13. november 1954 – 24. veebruar 2017) oli kahtlematult üks tähelepanuväärsemaid Sindi kodanikke, kes eelistas Karja tänaval asuvas vanemate eramus rohkem eraklikku olemist ilma suurema välise tähelepanuta.

Tiit Tarlap Sindi linnaraamatukogus Foto Urmas Saard

Tiit Tarlap Sindi linnaraamatukogus. Foto: Urmas Saard

Vähestel on õnnestunud teda avalikul esinemisel kuulda. „Põhimõtteliselt ma ei käi kunagi kusagil kohtumistel,“ selgitas Tiit ainsal Sindi rahvaga kohtumisel 2010. aasta sügispäeval ja sedagi nõustus ta tegema osaliselt seepärast, et olevat olnud oma kunagise kirjandusõpetaja Leili Liidemaa ees veel keskkooli ajast vanad võlgnevused tasumata. „Siin ma nüüd higistan! Kui raamatud mind ei esinda, siis ei suuda ma ka ise seda teha,“ rääkis Tarlap toona vabandades.

Väga sügavmõtteliselt sõnu valides rääkis ta meile kirjutamise soovi väljendumisest midagi kogedes ja tahtmises seda tunnet teisele inimesele jagades edasi anda. „Kui tunned, et keegi mõistab sinu tunnet, siis toimub justnagu vabanemine. Eks ma siis püüangi nõnda vabaneda oma painetest.“ Tarlapi sõnul on kõige parem leida mingisugune ühine nimetaja ja kirjutada midagi niisugust, mis tekitaks samaväärse tunde nii kirjutajas endas kui ka selles, kes loeb.

„Esimese kirjutamise katsetuse tegin juba 2. klassis. Suutsin siis vaevalt tähti maalida. Vaatasin tolleaegseid diafilme projektoriga, mille nupust sai pilte edasi keerata. Kaadrite all olev tekst oli vene keeles, millest ma tol ajal mitte sõnagi aru ei saanud. Otsustasin neid pilte vaadates panna teksti kokku selliselt, mida need mulle näisid jutustavat,“ kangastuvad nüüd tema jutustused taas värskeina silme ette ja kõrvus kumiseb äärmiselt intelligentselt kõneleva mehe hääl.

„Põhimõtteliselt on nii, et enne 30 aastat kirjutama ei hakata – kui sa ei ole just suur erand nagu näiteks Mihhail Lermontov, kes selleks ajaks juba surnud oli.“ Tollel kohtumisel küsis veidi kühmus istunud mees iseendalt: „Miks ma kirjutan ulmet?“ Ja vastas: „Ulme on tegelikult kõige vanem kirjandusliik, sest ta on vanem kui kirjandus ise. Räägitud unistused ja muinasjutud olid ju põhimõtteliselt esialgne ulme.“ Ta tõi näiteks hästi tuntud Jonathan Swift’i “Culliveri reisid“. „Need on mõistujutud, kus kasutatakse ulmet kui meetodit. Mina kasutan samuti ulmet mitte eesmärgina vaid meetodina, mis annab võimaluse viia asjad lõpuni ja panna olukord just niisugustesse raamidesse nagu vaja on, et mõte ise välja tuleks.“

Tarlap ütles, et tema kirjutamine põhineb mingisugusel algfilosoofial. „Millestki peab inimene lähtuma, kui ta maailma vaatab. On palju ebaharilikke tundmusi, mida ei oska kokku panna, aga pika elu jooksul hakkavad asjad mingiks ühiseks süsteemiks kujunema.“ Tarlapi elu oli küll oma loomingu teostamiseks piisavalt pikk, aga siiski ka mitte nii pikk, kui tema talendi austajad tahtnuks näha.

Keegi küsis, kuidas mõtted tulevad? „Tean ainult seda millest tahan kirjutada ja kuidas pihta hakata, samuti esimest peatükki. Olemasolev tekst peab inspireerima seda, mis järele tuleb. Kui ei inspireeri, peab olema tekstis mingi viga. Viga ilmneb kohe järgmise osa juurde asumisel. Algust ei saa kunagi muuta.“

Meenutuseks, et ulmelised lood on toonud Tiit Tarlapile kirjandusauhindu. Lühiromaanid „Vihkamise suund“ ja „Kaduviku paladiinid” võitsid 1998. aastal Eesti ulmeauhinna Stalkeri, mida kirjanik on hiljem veel viie töö eest saanud.

Tema sulest on ilmunud lühijutte ja romaane, laulusõnu ning järjejutte. Meenutused Tšernobõli päevadest on tõlgitud nii inglise kui ka jaapani keelde. Tarlap ei pidanud ennast kirjanikuks ja ütles, et kirjutab vähestele sõpradele ja tuttavatele. “Ma ei saa teisiti, kui pean kirjutama!”

Eesti ulmekirjanduse ekspert Raul Sulbi on aastate eest öelnud, et Tiit Tarlap on Eesti ulmepõllul Indrek Hargla kõrval ainus kirjanik, kelle enamvähem suvalise teose võid kätte võtta just siis, kui tahad eesti kirjandusele nii ebaomast mõnusat ja süümepiinadeta kirja pandud kiirestijooksvat lugu lugeda, kui tahad intelligentset ajaviitekirjandust.

Tema viimaseks raamatuks jäi möödunud aastal ilmunud „Rajake tähetolmus“. Kindlasti on lauasahtlis, mida tema enam ei ava, mõni käsikiri ka pooleli, sest ilma raamatute lugemise ja kirjutamiseta Tiit oma elu ette ei kujutanud.

Langetame pea

Sindi linnaraamatukogu koos oma lugejatega
Sindi ajalooklubi
Sindi gümnaasium

Comments are closed.