Eesti ulmekirjanik Tiit Tarlap (13. november 1954 – 24. veebruar 2017) oli kahtlematult üks tähelepanuväärsemaid Sindi kodanikke, kes eelistas Karja tänaval asuvas vanemate eramus rohkem eraklikku olemist ilma suurema välise tähelepanuta.
Vähestel on õnnestunud teda avalikul esinemisel kuulda. „Põhimõtteliselt ma ei käi kunagi kusagil kohtumistel,“ selgitas Tiit ainsal Sindi rahvaga kohtumisel 2010. aasta sügispäeval ja sedagi nõustus ta tegema osaliselt seepärast, et olevat olnud oma kunagise kirjandusõpetaja Leili Liidemaa ees veel keskkooli ajast vanad võlgnevused tasumata. „Siin ma nüüd higistan! Kui raamatud mind ei esinda, siis ei suuda ma ka ise seda teha,“ rääkis Tarlap toona vabandades.
Väga sügavmõtteliselt sõnu valides rääkis ta meile kirjutamise soovi väljendumisest midagi kogedes ja tahtmises seda tunnet teisele inimesele jagades edasi anda. „Kui tunned, et keegi mõistab sinu tunnet, siis toimub justnagu vabanemine. Eks ma siis püüangi nõnda vabaneda oma painetest.“ Tarlapi sõnul on kõige parem leida mingisugune ühine nimetaja ja kirjutada midagi niisugust, mis tekitaks samaväärse tunde nii kirjutajas endas kui ka selles, kes loeb.