Sindi eakad lustisid pool päeva Maria talus, imetlesid loodust, jõid kosutavat teed, sõitsid hobuvankril, sõid hernesuppi ja seajalga.
See oli kolmekuningapäeval, kui Sindi eakate seltskonnale esines Pärnu aianduse- ja mesinduse seltsi rahvamuusikaansambel Tõmba-Jüri vähemas koosseisus, nende hulgas ka Are mees Ants Tugedam. Siis arvatigi, et nüüdsest peaks Sindiga ühinevate valdadega kultuuri vallas rohkem otsesuhteid looma. Juta Velleste haaras mõttel sarvist. Ants mängib akordionit ja juhib bussi, just nii suurt, kui parajasti tarvis. Selline mees sobib hästi, leidis Juta. Sealsamas lepitigi kokku, et Remit Auto OÜ firma toreda olemisega roolikeeraja sõidutab huvilised Maria turismitalusse. Vahepeal omistas Sindi linnavalitsus Juta Vellestele Sindi 2016. aasta kultuuritegelase aunimetuse selle eest, et aitab eakatele meelepäraseid ettevõtmisi korraldada.
Täna külastas väike sõbralik seltskond kahe toreda inimese juhtimisel (üks bussi roolis ja teine korraldajana) Maria talu. Vahepeatus tehti Paikusel, kus tõsteti vastlakuklite karbid bussile. Vastlapäeva mindigi tähistama, kuigi rahvakalendrisse on tähtpäev märgitud veebruari viimase päevana. Miks siis varem? Pensionärdel pole tööpäevalgi võimatu seigelda? Aga seepärast, et Juta oli kindel, et just sellel päeval on värske lumi maas ja ilm kõige sobilikum.
Täpselt nii oligi.
Päike siras taevas, paar miinuskraadi tegid värskelt sadanud lume õhkõrnalt lendlevaks ja miljardid tillukesed helbed peegeldasid silmipimestavat valgust rõõmsate reisijate nägudele. Tee ääres kõrguva Kõpu Kolmainu Apostliku Õigeusu kiriku kuplid särasid selles valguses hõbedase kirkusega.
Maria talu madalad hooned keset talvist loodust on kutsuvalt sama rahulikud, nagu külalisi teenindav pererahvas. Jõuluvana korstna talu on osa Maria talust, asudes suure tee äärest veidi eemal. Sinna esmalt juhatatigi. Kõrges püstkojas oli aegsasti tuli maha tehtud ja suur katel auramas. Marlisse pakendatud nurmenukud ulpisid tulises vees. Tee maitses hästi.
Õuel ootas vankri ette rakendatud Mikson. Kutsariks oli Gunnar Märksoo. Lahke mees lubas hobusele leiba suhu pista. Mikson on vist külaliste kostitamisega päris harjunud. Aastaid pidavat tal juba olema 15 või 16. See pole veel eriti kõrge vanus ja hobune jaksab tööd teha ka kahekümneselt ja veelgi vanemalt. Kui ei jaksa enam, antakse truule loomale õigus vanadusepõlve pidada, puhata ja olla võrdväärne kõigi teiste pensionäridega.
[pullquote]Maria talus küpsetatud leiba ja leivategijat kiideti kõige rohkem. Leib oli tõesti hea, iseäranis soolavõiga, millele veidi tilli sisse segatud.[/pullquote]Gunnar ei pane hobusele liigset koormat. Vankrile saab korraga istuda kõige rohkem seitse hingelist. Istmed on kaetud lambanahkadega, et tagumik ikka soe püsiks. Talvine tee pakkus võimalust looduse imetlemiseks. Sai uuritud, kas metsaelanikud käivad koplis ka hobuseid kimbutamas? „Jah, tuleb ette,“ lausus kutsar. Kes siis metsas hulguvad ja talude lähedusse loomi ehmatama kipuvad? „Hundid, varem on neid isegi paar-kolm tükki olnud.“ See jutt tegi vankril sõitjad pisut murelikuks ja piiluti kitsal teel tihedamast metsast läbi sõites vasemale ning paremale. Et ega hallivatimees üllatamas seisa. Ei näinud. „Nii hull asi ka pole,“ rahustas Gunnar rahulikul vaiksel häälel. Ja siis said naised nagu säuhti külma vett krae vahele, kui kuulsid lisaks huntide jutule, et ka mesikäpal olevat metsas ruumi. Selle kõrval ei tundunudki enam ilvesest, rebasest ja teistest metsaelanikest kõnelemine mingi hirmutava jutuna.
Aga niipea, kui metsast välja jõuti, võeti poliitika jutuks. Räägiti presidendi riietusest, tema kõnest rahvale ja tema isiklikust elust ja vanusest. Kui teadmisi nappima hakkas, võeti nutitelefon appi. Juta pööras jutu poliitikalt asisematele asjadele. Meenutas kaheksa aastat tagasi Manilaiul käimist ja rahvamajas kontsaplekiga põrandalaudade vahele kinni jäämist ja muid lustlikke mälestusi Tõstamaa kandist. Jutaga igav ei hakka.
Vankrilt maha astudes sammusime kitsesid vaatama ja uuesti bussile, et mõni minut hiljem teises majas kaetud laua äärde istuda. Hernesupp ootas sööjaid ja suured seajalad vana kombe kohaselt närimist. Maria talus küpsetatud leiba ja leivategijat kiideti kõige rohkem. Leib oli tõesti hea, iseäranis soolavõiga, millele veidi tilli sisse segatud. Kõht sai täis. Mitmed kurtsid, et liigagi täis. Et soe tuba ja täis kõht uniseks ei teeks, selle eest kandis hoolt Ants. Avas pillikohvri, istus pingile ja vedas akordionile hääled sisse. Bussijuht mängis vanu rootsi ja soome rahvaviise, sekka eesti lugusid. Meeleolu tekitasid „Vanaisa polka“ ja „Saaremaa valss“. Kuid sedakorda eelistati valsi ajal siiski pingile istuma jääda. Nõnda mõtlikult kaunilt helisesid muusiku pillilood.
Urmas Saard