Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

jaanuar 2017
E T K N R L P
« dets   veebr »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Jälle näeb Pärnus “Järelmängu”

Andrei Prozorov “Kolmest õest” ja Sonja Serebrjakova “Onu Vanjast” on Anton Tšehhovi kahe kuulsa näidendi tegelased, kes kohtuvad „Järelmängus“.

Illustratiivne pilt, kus Ivo Eesmäe ja Marju Aasma on 2014 a Sindi seltsimajas nelja maakonna provintsiteatripäeval  Foto Urmas Saard

Illustratiivne pilt, kus Ivo Eesmäe ja Marju Aasma on 2014. a Sindi seltsimajas nelja maakonna provintsiteatripäeval. Foto: Urmas Saard

Häädemeeste Huviteater esitleb 15. jaanuaril taaskordselt Pärnus Nooruse majas „Järelmängu“, mille alusteose autor on Iiri näitekirjanik Brian Friel. Eesti teatrikülastajad on seda etendust näinud juba tublisti üle kümne aasta mitmetes erinevates lavastustes. Häädemeeste Huviteatris on lavastajaks Aire Koop ja Andrei rolli mängib Ivo Eesmäe ning Sonjat Marju Aasma. Harrastusnäitlejate “Järelmäng” pälvis 2014. aastal Pärnumaa harrastusteatrite festivali Suure preemia ja pääses edasi Harrastusteatrite riigifestivalile, kus Aasma sai parima naisnäitleja preemia.

Küllap on Brian Friel sagedasele teatrikülastajale päris hästi tuttav, ka pärnakatele. Meenuvad „Lõikuspeo tantsud“, “Imearst”, „Aristokraadid“, „Tõlkijad“. „Järelmängu“ tõlkis inglise keelest eesti keelde Krista Kaer.

Tegevus kulgeb eelmise sajandi kahekümnendate alguse Moskva kõrvalises kohvikus, kus kohtuvad kaks üksildast inimest. Psühholoogiliselt imeliselt õrn pilt jutustab mehest ja naisest, kes unistavad, kurvastavad ja naeravad. Taustamuusikana kasutatakse etenduses Ciacomo Puccini fantaasiat ooperist „Tosca“.

Brian Friel ise märgib, et pani tükile nimeks “Järelmäng”, sest näidend pöördub tagasi kahe inimese, Andrei Prozorovi ja Sonja Serebrjakova juurde, kes eksisteerisid varem kahes erinevas lavateoses. Kuid mõlemad näidendid kirjutas seesama kirjanik Tšehhov sada aastat tagasi.

Autori selgitusel on kaks inimest väga erineva kirjandusliku tagapõhjaga ja me kohtume nendega uuesti ligikaudu paarkümmend aastat pärast nende eelmiste ilukirjanduslike elude lõppemist. Sonja oli tollel ajal üle kahekümne ja Andrei pisut üle kolmekümne. Nüüd, taaselustunult, on nad jõudnud keskikka. Muidugi ei suudeta oma päritolust vabaneda ja loojalt saadud kogemused jäävad nende elus endiselt määravaks. Andrei on osalt ikka veel ainus poiss peres, segaduses, ilma emata, kasvanud kolkalinnas võimuka isa ja kolme rahutu õe käe all. Sonja maadleb jätkuvalt raskustes mõisaga, olles ikka veel sügavalt ja niisama lootusetult armunud kohalikku arsti, nagu palju aastaid tagasi. Kuid vahepealse kahekümne aasta vältel on kogetud mõndagi uut. Autorit huvitaski, millised need kogemused võisid olla ja kuidas need said naise ning mehe varasematesse eludesse sulandudes kohanduda.

Teatrikriitik Margot Visnap ütles 2007. a 26. jaanuari Sirbis ilmunud arvustuses „Erand, mis kinnitab reeglit, et “Järelmängul” võib olla ka teatav psühhoteraapiline efekt – nii Sonja kui Andrei jõudsid pärast üksteise- või enesepetmist tegelikkuse ülestunnistuseni. Lahku minnakse pihtinult.

Urmas Saard

Comments are closed.