Sindi ajalooklubi kaheksanda hooaja esimesel kogunemisel kõneldi täna 60 aastat tagasi alanud Ungari ülestõusust, mille Nõukogude Liit veriselt mahasurus.
Kolmapäeval, 19. oktoobril esinesid Sindi ajaloohuvilistele põhjalikult ettevalmistatud ettekannetega ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe ning harrastusajaloolane Marko Šorin. Mõlemad rääkisid erinevaid allikaid kasutades, aga faktide võrdluses täiesti usaldusväärselt ühest ja samast sündmustikust.
Šorin oli läbi lugenud täpselt viis aastat tagasi trükist ilmunud eesti keelde tõlgitud raamatu “35 päeva”, mille tõlkija oli Hedda Maurer, toimetaja Paul Kokla ja avaldaja kirjastus Tänapäev. Lootust andvalt alanud, kuid koletuslikult lõppenud 1956. a oktoobri- ja novembripäevadest kirjutab Austria põgenikelaagris vahetult pärast toimunut Budapesti Tehnikaülikooli üliõpilane Béla Lipták, kes toona oli kõigest kahekümnene. Kuna mälestusteraamatus kirjeldatakse äärmiselt isikliku kogemuse põhjal ülikiirest lootuse vahetumisest lootusetuse vastu, siis julgeb Šorin seda lugu väga soojalt ka kõigile teistele soovitada.
Alates 23. oktoobrist
Ülestõusuni kanduvad sündmused algavad Buda Tehnika ülikooli koosolekul, kus keegi palub sõna Poolas toimuva toetuseks. Pärast sama inimese sõnavõttu muutub tavapärane kommunistide rutiinipärane koosolek trastiliselt teistsuguseks. Sarnaselt teiste Ida-Euroopa rahvastega lootsid ka ungarlased suuresti USA abile, et vabaneda venelaste kontrolli alt. Nagu ajalugu näidanud, jäi seegi kord abi tulemata. „Kui Ungaril oleks naftat, küll siis oleks USA appi tulnud,“ kommenteerib raamatu autori vend 1956. a olukorda.
Lipták kirjeldab tundeid, kui ta sai rahvusvärvides lindi käele. Uhkustundes ei võta ta linti kordagi enne lõppsündmusi ära. Inimesed vaatavad tänaval härdustundega. Etteruttavalt öeldes vaadatakse hiljem sama käelinti hirmu ja põlgusega. Ilmselt süüdistasid need pilgud üliõpilasi ohvrite eest, mida ungarlastel tuli kanda.
[pullquote]Juba esimesel päeval võetakse maha vihatud Stalini kuju, mille püstitamiseks olid kommunistid sellel kohal seisnud katoliku kooli lammutanud.[/pullquote]Juba esimesel päeval võetakse maha vihatud Stalini kuju, mille püstitamiseks olid kommunistid sellel kohal seisnud katoliku kooli lammutanud. Kohe esimestel päevadel toimub ka tulevahetusi. Julgeoleku töötajad toovad lisajõude kiirabiautodega, valged kitlid seljas. Kuid rahvas süütab need autod põlema. Ungari sõdurid loovutavad oma relvad rahvale või tulevad rahva poolele üle. Öösel hangitakse relvi, ka raamatuautor saab relva. Ta kirjeldab mitmeid endale usaldatud ülesandeid, Ülikoolis juhib neid endine riigikaitse õppejõud, soovides moodustada üliõpilaste rahvuskaardi. Hommikul ehitatakse barrikaade. Mitmel pool on tankide tulistamisi. Valitsus pakub „vaherahu“, et karistust kartmata kella 14:00ks relvad loovutataks. Mingeid rüüstamisi ei toimu, poodide vaateaknad püsivad terved. Eesmärgiks on maailmale demonstreerida võitlust vabaduse eest.
Mitmel juhul kirjeldatakse tänaval leiduvatest kastidest, mis juba raha täis, aga inimesed toovad aina juurde. Ka Lipták annetab enamuse stipist, jättes endale üksnes piletite raha lubaduses viia pruut samal päeval kinno. Paraku nad ei kohtugi.
Šorini sõnul kirjeldab autor vahvalt vahejuhtumit, kus külamehe vankril vaat verega. Ta oli külas kuulnud, et AB grupi verd pidi puudu olema. Nii otsustati külameestega tuua linna verd. Verepuudust suudetakse leevendada Viinist saadavate varudega, mille Lipták ise kohale toob.
Räägitakse venelastest, kes ungarlastega sõbrustavad. Oli teada, et neid võidi julmalt karistada. Ülestõusu ajal kasutatud vene tankidel on kütusepaak soomustamata, mille tõttu saab neid üsna kergesti vigastada. Buda poolel on esialgu rahulikum, kui Pesti poolel. Sõjaväeakadeemiast saavad ülestõusnud lausa granaate ja leegiheitjaid. Ka tanke ja isegi õhutõrjekahureid!
[pullquote]Kõige rohkem aga needsin ma iseennast, et ma olin selle tüdruku ja paljud teised pannud uskuma, et õiglus on olemas, et me võime võita, et vabadus on väärt rohkem kui elu, ehkki tegelikult ei olnud ma teinud muud kui ajanud neid enesetapule.[/pullquote]Viiendal päeval teatatakse venelaste asumisest koostööle. Julgeolekuorganisatsioon oli lagunenud. Tekib lootus ja arvamus, et paari päeva pärast on ka valitsus revolutsiooni meelsete käes ning seda hakkaks juhtima Imre Nagy. Siis ei oleks hilisem relvakonflikt enam revolutsioon, vaid sõda kahe sotsialistliku riigi vahel. Ungarlased arvavad, et võideldakse ideede ja tankide vahelises kokkupõrkes.
Maailma tähelepanu keskendub mujale
29.oktoobril algab sõda Iisraeli ja Egiptuse vahel Suessi kanali pärast. Nüüd pöördub Briti ja Prantsusmaa tähelepanu sinna piirkonda ja sellega saab Egiptuse liitlane Nõukogude Liit Ungaris vabad käed. Ungarlaste juhid muutuvad seda mõistes murelikuks. Kolm või neli endist julgeoleku meest hukatakse rahva poolt. Vähemalt üks jalgupidi ülespoodud. USAs käivad presidendi valimiste viimased päevad. Avaldatakse soovi Varssavi paktist väljuda ja saada neutraalseks riigiks. Neutraalsus lubaks enda kaitseks abi kutsuda.
Levib sõnum, et julgeoleku mehed olid tulistanud 1000 pealist meeleavaldajate hulka. Sadakond inimest hukkunud, seal hulgas naisi ja lapsi. Kõrvalmärkusena ütles Šorin, et Nõukogude Liidu suursaadik oli sel ajal Juri Andropov, tulevane riigijuht, kes oli peamine ülestõusjate mahasurumise eestvedaja. Üle Rumeenia piiri siseneb Ungarisse 26 tankidiviisi: 2500 tanki ja 1000 muud sõjaväesõidukit. See on suurim venelaste soomustehnika kontsentratsioon peale Kurski lahingut, kus osales 2400 tanki. Ungarlaste silme ees virvendab vaid surm. Võita sellist vastast pole võimalik. Paljud inimesed lahkuvad ülikooli juurest. Ka sõjakooli kadetid, jättes maha tankid. Endine eufooria asendub hetkega jõuetuseks ja hirmuks. Vähemalt Liptáki nägemuses. Rahva suhtumine muutub etteheitvaks.
Nõukogude Liidu vägi siseneb Pesti kaudu. Õhtuks paljud majad juba leegitsevad. Lahing toimub neljandal novembril vastu viiendat. USA presidendi valimised lahingujärgsel päeval.
Purunenud unistused
Lipták võetakse küll punavägede poolt kinni, kuid kuna temal ja ka mõnel kaaslasel on seljas valged kitlid, siis „mängitakse“ vastuhakkajate asemel medvendi. Neid hoitakse kinni ülikooli auditooriumis. Kuna valvurid leiavad, ilmselt mõnest professori kabinetist, alkohooli, siis jäävad purjutamise järel magama. Noormehed kasutavad võimalust jalga laskmiseks. Mõne aja viibib Väikevend, Liptáki hüüdnimi, veel Ungaris, aga kuna julgeolek on tema rollist teadlik, peab kodumaalt põgenema.
Lahingutes osales 15 000 ungarlast, neist 2 700 suri kangelassurma, 289 poodi. Kasahstani deporteeriti 40 000. Läände põgenes 250 000. Mitmed ungarlased olid väljapool kodumaad edukad. Näiteks Andy Grove asutas firma Intel.
Oma ettekande lõpetas Šorin raamatu autorit tsiteerides leheküljelt 154: „Mul tõusis süda kurku. Ma ei teadnud, mida öelda või teha. Minu üle võttis võimust meeletu raev ja meelekibedus. Hea oleks olnud nutta, nutta oma väikese õekese ja purunenud unistuste pärast, miljonite inimeste pärast, kes olid ohverdanud kõik oma unistuste nimel – aga ma ei suutnud. Ei suutnud endas pulbitsevat viha pärast. Ma tahtsin, et Jumal nuhtleks alatuid punamõrtsukaid, ÜRO saamatuid bürokraate ja rahaahneid naftamagnaate, kes olid valla päästnud Suessi kriisi. Ma needsin maapõhja lääneriikide rikkad ja südametud juhid ning valeliku Ameerika presidendi. Kõige rohkem aga needsin ma iseennast, et ma olin selle tüdruku ja paljud teised pannud uskuma, et õiglus on olemas, et me võime võita, et vabadus on väärt rohkem kui elu, ehkki tegelikult ei olnud ma teinud muud kui ajanud neid enesetapule.“
Raamatu ilmumist toetasid Ungari Suursaatkond, Ungari Instituut, Mihály Munkácsy nimeline Eestimaa Ungarlaste Ühendus ja Hollandi Ungarlaste Ühendus.
Urmas Saard