Vanaemad ja vanaisad on vajalikud

Eilsel TÜ Pärnu kolledži väärikate ülikooli loengul rääkis Valter Parve vanavanemate suunanäitaja rollist 21. sajandisse jõudnud ühiskonnale.

Valter Parve esineb Pärnu Tervise konverentsisaalis väärikate ülikooli kuulajatele Foto Urmas Saard
Valter Parve esineb Pärnu Tervise konverentsisaalis väärikate ülikooli kuulajatele. Foto: Urmas Saard

Noppeid esineja kohta

Esinejale sõna andes palus väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli kõigepealt esinejal ennast tutvustada. Kuna jutt kaldus ilma vähemagi enesetutvustuseta kohe teema keskmesse, siis olgu hakatuseks mujalt üles nopitud teated siiski üksikute viidetena ära märgitud.

Valter Parve sündis 1945. a Pärnumaal Voltvetis. Pärnakas sai temast 1981. a suvel. Ta on Pärnu kolledži sotsiaaltöö lektor, Pärnu linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni ning sotsiaalkomisjoni liige.

Enamik aega oma tööelust on ta pühendanud lastele ja noortele. Seda tegevust on väärtustatud Tartu ülikooli kuldmärgiga. Tema tööpaigas Pärnu kolledžis ripuvad seinal UNICEF-i Eesti rahvuskomitee tänutäht ja ESTA aunimetus „Elutöö tegija sotsiaalvaldkonnas”, juba kümmekond aastat on ta ka Valgetähe viienda klassi ordeni omanik.

Ajakirjanduses ilmutatud arvamuslugusid võib Parvel olla saja ümber, kuigi pole üritanud neid kordagi kokku lugeda. Esimesed lood omaaegsele satiiriajakirjale Pikker saatnud ta umbes 37 aastat tagasi. Paar aastat tagasi väljus trükikojast pilalugude kogumik „Euroopalik väärtus ja naljamehed eestlased“”. Samast ajast on mees ka MTÜ Selts Raeküla ja Gori Sõprade Seltsi liige.

Omades kolme tütart ja viit lapselast võib abielu kogemustega vanahärra mõndagi oma eluteel märgatud tähelepanekutest teistega jagada. Kõige esimesena ja üldisemas plaanis rõhutas Parve vajadust säilitada eesti keelt ja kultuuri. See on vanavanemate ülesanne, millega päevast päeva tegeleda oma võsukestega suhtlemisel. Aga ta rääkis veel paarikümnest olulisest asjast, millele tuleks suuremat tähelepanu pöörata. Allpool ei peatu küll kõigel, millest juttu oli, aga valikuliselt siiski üksikud näited ja kokkuvõtvad mõtted üle tunni kestnud loengust ning küsimustele vastamisest.

Lauluga ühiste väärtuste juurde

Räägitakse ühistest väärtustest, aga Parve sõnul kõlavad need sõnad järjest ähmasemalt. Raskusi on tervitamisega ja hoopis vähe kuuleb töömehele jõudu soovimisest. Samas võiksid ju ühe küla inimesed, näiteks Raeküla rahvas, tõepoolest öelda jõudu tööle, kui keegi kuuldeulatuses muru niidab, luuaga töötab või midagi seesugust.

[pullquote]Seda pole vist veel kordagi juhtunud, et väärikate ülikooli auditooriumis oleks kõlanud ühislaulmine.[/pullquote]Teisena nimetas ta järjest rohkem süvenevat harjumust suhelda arvutis või nutiseadmetes, mis muudab murettekitavalt väheseks omavahelise mõnusa suhtlemise. „Et tunda ühiselt elamisest rõõmu! Üks asi, mis annab koosolemisele ühise sisu, on ühine laulmine,“ ja Parve astus kõnepuldi tagant välja, poodiumi äärele, rahvale lähemale ning võttis laulujupikese üles. „Lapsed tuppa, tali tuleb…,“ laulis rahvas kaasa. Seda pole vist veel kordagi juhtunud, et väärikate ülikooli auditooriumis oleks kõlanud ühislaulmine. „Mõni aeg tagasi viibisin ühes väga tublis koolis ja proovisin õpilastega sama korraldada, mitte keegi ei laulnud kaasa. Meie, vanavanemate, asi oleks oma lapsi juhatada tagasi vanade ära proovitud väärtuste juurde.“

Ka lugude jutustamine on tähtis. „Võibolla leidub veel lapsi, kes pole lootusetult rikutud nutiseadmetest ja suudavad kuulata oma vanavanemate aegseid läbielamisi, tegemisi, kogemusi. Minu vanaema rääkis, kuidas ta käis turul mune müümas, saadud raha eest ostis jõulupuu ehteid. Mäletan nende riputamist jõulupuule ja milliseid tundeid selle meenutamine veel praegugi tekitab. Lugude jutustamine on lausa missioon.“

Ühisest hoolest tänaval

Tähtis ülesanne on Parve arvates ka terve kogukonna ühine hool selle eest, et hoida laste tegevustel silma peal. Ta tõi näite Postimehe uuriva ajakirjaniku Risto Berendsoni uudisest. Noormees varastas poest pudeli viina. Turvameeste tagaajamine tulemust ei andnud, kuid keegi kodanik pidas päti siiski kinni. Noormees pöördus seejärel arsti poole, kes väljastas naha marrastuse tekitamise kohta tõendi. Selle dokumendi alusel tegi huligaan politseile avalduse ja kohtunik mõistis pahateolt tabatud poisi peatajalt välja tolleaegses vääringus 15 000 krooni. „Millise sõnumi kohtunik taolistele poisikestele tegelikult andis? Tehke mida tahate, teie peale ükski seadusehammas ei hakka, võite täiesti karistamatult toimetada!“ Parve soovitas mitte mingil juhul ise sekkuda kurjategijate peatamiseks. Kutsuda üksnes politsei, olenemata sellest, kas sellest oleks abi või mitte.

Weekend festivali ajal nüpeldas keegi noormees oma tütarlast, kutsusin politsei. Kuni tema tulekuni seisin nähtaval kaugusel, et sellega peksjat veidi taltsutada, aga füüsiliselt nende vahele ei sekkunud. Tuleb kõigil juhtudel targalt ja seadusekuulekalt toimida.“

[pullquote]alles 51. jalakäija tõstis varem maha suunatud pilgu autojuhile ja tänas hetkelise käe lehvitamisega[/pullquote]Eeskujust liikluses, et lapsed ellu jääksid. Muidugi ka täiskasvanud. „Jalakäijad ja autojuhid peaksid vastastikku teineteist märkama ja olema viisakad. Eelmisel aastal hakkasin ühiselt oma üliõpilastega käima jälgimas jalakäijaid ja viisakamaid raamatutega premeerima.“ Parve käis ka Viljandis vaatamas, kui mitmes jalakäija oskab sebra ees peatunud auto juhile tänulikult käega viibata ja naeratada. „Tunni aja kestel alles 51. jalakäija tõstis varem maha suunatud pilgu autojuhile ja tänas hetkelise käe lehvitamisega tee andmise eest. Premeerisime teda kolmest valida antud raamatust ühe uudisteosega.“ Hiljem korrati sama ka Pärnus, kus 7., 19. ja umbes sarnase sagedusega esinev jalakäija märkas juhti tänada.

Abituse vältimiseks

Lastel on mured, mille ära kuulamiseks peab jätkuma alati aega. Ka kiitmiseks peab jätkuma piisavalt tähelepanelikkust. „Märgake lapsi nii nende muredes kui tubliduses!“

Väga oluline on õpetada oma lastelastele mitmesuguseid töid: puutööd, remontimisi ja muud seesugust. Nutiseadmetega ja virtuaalmaailmas võivad lapsed olla küll oma vanavanematest sada korda oskuslikumad, aga tavaelus toimetulekuga võib kergesti jääda üsna abituks. Haamer liigub paremini näpu ja otsmiku pihta, mitte ei taba naelapead. Saag ja kirves lõiguvad kätt või jalga jne. Parve on murelik tuleviku suhtes, kuigi tahab loota, et midagi katastroofilist ei sünni. Ometi oleks tema arvates hea, kui kasvatatakse koduõuel ja -aias esmaseid söögiks kõlblikke taimi. Pole paha, kui majapidamises on puudega köetav pliit ja ahi. „Me ei tea, mida toob lähitulevik, aga peaksime oskama ja olema suutelised ka esivanemate kombel toimetama,“ leidis Parve, kelle arvates võib senine tipptehnoloogia poolt pakutav mugavus hetkega lonkama hakata või täielikult kokku variseda ja siis pole enam abi ei interneti võimaluste tundmisest ega oskusest äppi näppida.

Valedelt tagasi lutelike juurteni

„Lugesin Marju Lauristin elulooraamatut, millest mõne lause teile ette loen, päris tõsine repliik Euroopa juhtide aadressil: „Euroopa on harjunud endale valetama ja probleemid maha vaikima. Ei ole juletud otsustada, et saabunud pagulastele tuleb ühised reeglid kehtestada … ning selgitada, mida see tähendab, et nad on tulnud Euroopasse.““ Parve seisukohalt peab Euroopa säilitama oma kultuuri juured ja põhiväärtused ka globaliseeruva maailma muutuste tuultes. Sellesse saavad jätkuvalt panustada ka meie vanavanemad, kelle elukogemustest oleks kõigest kolmekümne-aastastel poliitikutel põhjust paljugi õppida. „Nad ei peaks päris isepäiselt kõigi Eesti asjade üle otsustama,“ oli Parve mõnegi seaduse kehtestamise suhtes kriitiline.

Valter Parve loeb Pilkajast enda kirjutatud haikusid Foto Urmas Saard
Valter Parve loeb Pilkajast enda kirjutatud haikusid. Foto: Urmas Saard

„Meie oma Pärnu Postimees saab järgmisel aastal 160 aastat vanaks. Aasta tagasi oli selles lehes artikkel pealkirjaga „Jalaga munadesse“. Siis mul sai mõõt täis. Siis ma kirjutasin ühe luuletuse, mille ma teile ka ette loen. Ma ei ole luuletuste kirjutaja. Etteloetav koosneb lihtsalt kolmerealistest haikudest, mis ilmus mai kuu Pilkajas,“ rääkis Parve sellestki, kuidas ajakirjandus on muutumas ärilises plaanis järjest tulutoovamalt mõtlevamaks. Online väljaannetes maksab üha enam klikkide suurenev hulk ja sellest olenev reklaaamimüügi maht. Selle nähtuse kõrval peaksid vanavanemad samuti sõna sekka ütlema ja selgemalt väljendama oma arusaama ajakirjanduse ülesannetest meie järgnevate põlvkondade suunamisel.

Kui esimene laul oli sügisest, siis enne lõpetamist lauldi kevade laulu: „Juba linnukesed laulavad…“

Parve sooviks ja soovituseks on julgeda olla see, kes oled. Kogutud väärtused pole üksnes kopsakas rahasummas pangaarvel, maja, auto ja paljude uhkete tarbeesemete omamises. Jah, ka need on väärtused, mis kõnelevad siiski üksnes edukast majandamisest. Muidugi kulub seegi ära. Kuid palju enam peab ta silmas luterliku kultuuri pärimust, mille üheks osaks on saanud töökuse rõhutamine, aga mitte vähem tähtis, isegi olulisem väärtus on vaimse rikkuse pärandi omamine, mida vanavanematel on küllaga varrukast oma lastelastele raputada.

Urmas Saard