Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

september 2016
E T K N R L P
« aug   okt »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Sügisräimepüügil Tibriku madalal

Sain näha selle aasta sügisräime suurhetke, kui räimevõrgud olid paksult räime täis ja Kihnu tublid mehed jaksasid seda püüki veel tegemas käia.

Sügisräime püük Kihnu madalal Foto Urmas Saard

Sügisräime püük Kihnu madalal. Foto: Urmas Saard

Kaluri päev algab varajasest hommiktunnist palju varem ja tööpäev võib kesta ettearvamatult pikalt. Kui Rannametsa talus elav Valdo Palu, harrastuskalurid Pille Tuvik ja Arne Saluste Kihnu sadamasse jõudsid, seisid Tõnni talu Tõnis Köster ja Uustalu Jaanus Kott juba väljasõidu ootel. Astusin viimasena paati. Aega viitmata käivitas Valdo kakuamipaadi mootori ja alus päästeti köidikutest valla. Kell näitas 4:45. Suur valgustus kustutati, põlema jäi üksnes kaptenisilla kohal olev tuluke. Merepind läikis tavatult peaaegu peegelsiledana ja lainetust tekitasid üksnes sõukruvi pöörded. Sadama akvatooriumilt väljumisel pöördus paat paremale ja liikus enamvähem paralleelselt saare rannikuga Kihnu lõunatipu suunal. Eemal vilkusid meremärgid ja üle parema poordi vaadates võis näha rannikuudu kohal hõljuvat Kihnu saare tumedat viirgu, aga pisut pead laeva ahtri suunda pöörates ka vaevu aimatavat päikese kuma. Päikese tõusuni oli jäänud veel veidi alla paari tunni.

Aga juba aovalguses, kui päike asus allpool silmapiiri, jõuti Tibriku madalal esimese lipukeseni, mis tähistas võrgu asukohta. Tibriku madala asukohta võib ligilähedaselt määratleda mõtteliselt Kihnu lõunatipu ja Ruhnu vahelisel joonel nii umbes 10 – 12 km kaugusel saarest. Madal tähendab sügavust kohati ca 5 meetrit. Laeva kiilu alla jääb seega paar meetrit või vähemgi. Valdo ütles, et on ka päris madalaid ja kitsukesi läbisõidu kohti. Midagi hullu polevat. Kajalood näitab väga täpselt, kuidas paadikiil kahe madaliku vahelt läbi libiseb. Sedakorda seda teed siiski ei kasutatud.

Kakuamipaat peatus vasaku küljega võrgu kohal. Vööris seisnud Jaanus tõstis lipuga varda ja seda paigal hoidva ankru veest välja. Samal ajal jäi kätte võrgu külgmine nöör, mis visati pardarullile. Tõnis heitis ka võrgu teise serva nööri rullile. Võrgu vedamine üle pardarulli teeb kalade kättesaamise oluliselt lihtsamaks. Kolmandana haaras võrgu otsast kinni Arne. Ka Valdo tuli paaditüüri juurest ära meestele appi võrku sikutama. Tema ülesandeks oli pidev pardarulli käivitamine. Neljakesi sopsiti hoogsate liigutustega võrku, et nõnda kalad võrgusilmadest vabanedes paadi põhja potsataksid. Mõned lendasid selle tulemusena ka vette tagasi või maandusid kusagil kaugemal laevalael. Aga see kadu polnud suur. Valdo selgitas, et enne pardarulli kasutusele võtmist oli kadu palju suurem ja töö oluliselt raskem, sest mehed pidid võrgu üksnes oma käterammuga paati sikutama ja alles hiljem täiendava tööna võtma käsile võrgust kalade välja raputamise.

Võrgul on 40 meetrit pikkust ja kõrgust 5 meetrit. Erinevalt kakuamist jäetakse võrgu ja merepõhja vahele umbes 60 cm lahtist osa. Seepärast satub harva mõni muu kala võrku. Kevadisel kakuamiga püügil tõmmatakse välja palju tuulehaugisid ja kõikvõimalikke teisi kalu, aga nüüd polnud peaaegu üldsegi muid isendeid näha. Üksnes üksikud mudilad.

Kihnus tegelevad sügisräime püügiga ainult Valdo, Tõnis ja Jaanus.

Pille ja Arne pole üksnes harrastuskalurid, vaid ka räime elu vastu erilist huvi tundvad harrastusuurijad, kellelt saab räimepüügi kohta olulist teavet. Sain teada, et sügisräim on märgatavalt suurem võrreldes kevadise räimega, väga rasvane. Tööstused sügisräime kokku ei osta ja kala läheb otse müüki. Võetaks võibolla üksnes kalajahu tootmiseks, aga selle eest makstav 10 senti kilogrammi eest ei kataks kaugeltki tehtud kulutusi, rääkimata töötasust või kasumist. Kihnus tegelevad sügisräime püügiga ainult Valdo, Tõnis ja Jaanus. Kakuamipaat kuulub nimeliselt küll Valdole, aga tegelikult on see muretsetud ühisomandisse kaheksa mehega. „Ma ei ole üksinda paadi omanik ega kapten,“ naeris Valdo ja ütles, et vastavalt vajadusele võivad ka teised seda alust juhtida. „Meie meeskonnas pole ülemust ega alluvaid töötajaid. Oleme kõik registreerunud fiedena. Kuna sügisräime püük on raske ja vähetasuv, siis paljud ei taha sellega tegeleda,“ rääkis Valdo.

Esimeses kohas oli võrgu jada peaaegu tühi. Meri oli äärmiselt vaikne, millel üksnes kerge lainetus. „Millegipärast ongi nii, et vaikse ilmaga jääb saak sageli väiksemaks kui suurema tuule ja lainetusega,“ rääkis Valdo oma kogemustest. „Muidugi on kümnemeetrise tuule ja kuni paari meetrise lainetusega kalapüük üsna raske.“ Ometi ei käitu meri päris kindlate reeglipärasuste järgi. Valdo osutas käega kaugusesse, kus tiirutasid suured kajakate parved. „Seal paistab olevat rohkelt kalu võrgus,“ tähendas vana kalur. Kalade rohkuse üle ei otsustata üksnes madallennul tiirutavate lindude hulga järgi. Paadil kasutatav kajalood näitab pidevalt vee sügavuse muutumist ja kalade olemasolu. Järgmises asukohas tõotas laienenud punane triip juba suuremat saaki. Kalad rippusid peadpidi võrgu silmustesse kinnitunult tihedalt üksteise kõrval. Pardarull vedas küll „kalavaiba“ laeva, aga mehed pidid seda vaipa hästi jõuliste liigutustega raputama, et räimed välja kukuksid. Kalasoomused lendasid mitte üksnes kummiülikondadele vaid katsid ka tiheda koorikuna meeste nägusid. Vett oli aega näkku loopida alles siis, kui kogu võrk sai välja veetud.

Sellist saaki polevat viimase viie aasta jooksul nähtud.

Kolmas võrk osutus juba väga tõsiseks katsumuseks ka palju näinud kalurite jaoks. Sellist saaki polevat viimase viie aasta jooksul nähtud. Ka räime kvaliteet oli paljude teiste aastate võrdluses hoopis parem. Pille sõnul oli räim rammus ja ei olnud veel marja heitnud. Kui palju täpselt välja sikutati, ei osatud väga täpselt silmaga hinnata. Valdo ütles, et seda saab teada pärast kalade müüki raha üle lugedes.

Poole kümne paiku peeti vajalikuks esimese lastiga suunduda Munalaiu sadamasse, et pärast müüki uuesti merele tagasi minna. Kala ei või kauaks võrkudesse jätta, rikneb. Seepärast tuleb eelmisel päeval kõik sissepandud võrgud tühjendada.

Sõidu ajal ühe võrgu juurest teise juurde ja teel sadamasse tegid mehed tööd võrgu puhastamise ja lappamisega ning kalade kühveldamisega termokastidesse. Käed rüpes ei istunud ka Pille ja abistas mehi. Igasse kasti puistati jääd. Termokastides säilivat kala kuni 70 tundi. See on aeg, mille jooksul pole veel jää ära sulanud. Tegelikkuses realiseeritakse räim juba väheste tundide möödudes. Peamised müügikohad on Kihnu ja Munalaiu sadamad. Pärnusse kihnu kalurid üldiselt paadiga räime ei vii. Mõnel juhul siis autoga. Kogu tee Tibrikult Manilaiule helistas Valdo tuttavatele, et keskpäevaks jõuavad räimed sadamasse. Tegelikult jõuti pool tundi varem, aga inimesed ootasid juba aegsasti kastide ja ämbritega saabuvat kalalasti.

Räime müüakse ämbrimõõduga, hinnaks 10 eurot. Pärnu turul pidavat makstama kilogrammi eest 1,6 eurot. Osta saab ka pooliku ämbri mõõdus. Pille ütles, et väiksemate kottide või nõudega pole mõtet tulla. „Räim on nii suur, et väiksematesse nõudesse mahub mõni üksik räim. See sarnaneks kassile kala ostmisega ja võrduks kaluri narrimisega. 100 g jääb poes ostmise koguseks, mitte kaluri käest,“ selgitas Pille.

Mõnedki ei pidanud paljuks tulla Pärnust ca 30 km kaugusel asuvasse Munalaiu sadamasse sügisräime ostma. Kohale sõitsid ka Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi Pärnu välibaasis kalavarude süstemaatilise uurimisega tegelevad inimesed. Nende huviks polnud üksnes räimerooga valmistada. Valdo teeb mereinstituudiga koostööd ja leiab aega merel olles ka teaduslike uurimuste küsimustele vastuste andmiseks. Kuna Liivi laht jäi vene okupatsiooni ajal suures osas sisemereks, sai Pärnusse asutada teadustööks vajaliku kalavarusid uuriva välibaasi, millega alustati juba neljakümneseitsmendal. Pärnu välibaasis on kalavarude süstemaatilise uurimisega tegeldud siiani, kõige järjepidevamalt aga uuritud Eestile rahvuslikult tähtsat kohta omavat räime.

Aastate pikkune kogemus näitab, et parim sügisräime näkkamise aeg kestab septembri algusest kusagil kuu keskpaigani.

Munalaiust suunduti tagasi sinna, kus töö pooleli jäi. Valdo taskus oli pikk nimekiri kihnlastelt, kes kõik jäid esimesest lastist ilma või soovisid lisa ja panid nimed kirja eeltellimuse vormistamiseks. Aastate pikkune kogemus näitab, et parim sügisräime näkkamise aeg kestab septembri algusest kusagil kuu keskpaigani. Kihnus prooviti tänavu esimest korda sügisräime püüda 22.augustil.

Sain näha selle aasta sügisräime suurhetke, kui räimevõrgud olid paksult räime täis ja Kihnu tublid mehed jaksasid seda püüki veel tegemas käia. Asutasin koduteele ühes lahkelt abivalmite Eda ja Unoga, keda igal sõidul saadab nende neljajalgne sõber Tipi. Uno on ka ise üle 20 aasta ränkrasket kaluritööd rassinud. Räim on nende kodus piduroog, ilma selleta ei kujuta nad peolauda ette. Silgusousti valmistamisel eelistab Eda hapukoort. Sibul ja singikuubikud annavad täiendava hõrgu maitse. Mõnikord pannakse kartul ja silk ühte patta üheaegselt keema.

Urmas Saard

Samal teemal:

Serbaku abil tõstetakse räimed kakuami kastist laevale Foto Urmas Saard

 

 

 

Võiste kakuamid Liivi lahel

Näitus Port Arturis kodune räimepüügi oskus kakuamidega pärineb Jaapanist Foto Urmas Saard

 

 

 

Kodune räimepüügi oskus kakuamidega pärineb Jaapanist

Comments are closed.