Poseidoni staadioni rajamine edeneb paljude abiliste osavõtul silmnähtavalt jõudsalt

Lõppeva nädalavahetuse kahel päeval korraldas Pärnu JK Poseidon taas Sinti rajataval jalgpallistaadionil suured talgud, kus praegu on kujunenud üheks peamisemaks ülesandeks välja kividest puhastamine.

Germo Karro läheb teo käigul liikuvat traktorit peatama, et kivide noppijad järele jõuaks Foto Urmas Saard
Germo Karro läheb teo käigul liikuvat traktorit peatama, et kivide noppijad järele jõuaks. Foto: Urmas Saard

Eile alustati talgutega poole viiest ja rabati tööd teha neli tundi, täna nopiti kive alates keskpäevast kuni kuueni. Laupäeval vedas traktor enne talguliste tulekut viimased suured kivid ja asfalditükid minema ning käis kogu ala randaaliga üle. Talgulistele jäi väiksemate kivide korjamine, millest saigi käesoleva nädalavahetuse põhiline töö. Eile oli kivikorjajaid 15 inimese ümber, täna kuni paarkümmend. Traktor liikus teo kiirusel ilma juhita. Mitte seepärast, et 1959. aasta väljalaskega traktor poleks suutnud ka nobedamalt veereda, vaid seepärast, et jätkuks aega kivisid järelhaagise platvormile loopida või päris peent kildu ämbrist kummutada. Kõige töömahukam ongi väikeste kivikeste kogumine. Martin Kuldmägi ütles tööpäeva lõppedes, et praeguseks on puhastatud umbes kümnendik kogu alast. „Seega on tööd veel meeletult. Korjajateks olid Poseidoni mängijad ja toetajad, kohalikud lapsevanemad, linnapea.“

Kuldmägi rääkis edaspidisest plaanistki ja pidas mõistlikuks teha vahepeal veidi pikem vahe sisse, et siis uuesti suurte jõududega jätkata. „Kuna järgmisel nädalal elab Pärnu ja selle lähiümbrus tõenäoliselt Weekendi festivali rütmis, siis on ilmselt raske abilisi sel ajal leida,“ arutles Kuldmägi.

Loe edasi: Poseidoni staadioni rajamine edeneb paljude abiliste osavõtul silmnähtavalt jõudsalt

Morpho liblika müstiline puudutus Viljandi ordulinnuse varemete kohal

Jaak Känd Viljandi Lossimägedes muinasjuttu vestmas Foto Urmas Saard
Jaak Känd Viljandi Lossimägedes muinasjuttu vestmas. Foto: Urmas Saard

Viljandi pärimusmuusika festivali üheks loomulikuks osaks on tänavamuusikud, kelle jalge ees pillikohver, peakate või lihtsalt karbike raha vastu võtmiseks. Samuti näeb raha eest trikitamisi, näiteks vaskses rüüs liikumatut kuju ikkagi ootamatuid liigutusi sooritamas ja muud sarnast. Seepärast näis üsna tavatuna, et pärnakas Jaak Känd pakkus midagi päris ilma rahata. Ta jalutas Lossimägedes, väike pambuke kaenla all. Aegajalt peatus, võttis kotist lahtikäiva tooli välja ja istus sellele jalga puhkama. Aga mitte sihitult.

Muinasjutuvestja valis üheks peatuspaigaks järsu nõlvaga kõrge künka serva. Tema seljataga avanes kaunis vaade Viljandi järvele, veel sõitvatele alustele ja taeva all liikuvatele pilvedele. Ta avas suu ja lubas sedakorda rääkida lühidalt, aga jutt sai pikem ja sedavõrd huvitavam. Teel jalutavad inimesed peatusid, jäid üllatunult kuulama.

See oli Amasoonase kallastel elavate tucuna-indiaanlaste muinasjutt “Sinised tiivad”. Lugu räägib indiaanitüdrukust Chimiduyest, kes kauni Morpho liblika järele joostes eksib metsa, kus ta õpib tundma metsa imepäraseid saladusi ja moondumisi. Koju jõudes on tunda saanud metsa ürgset müstilist puudutust.

Loe edasi: Morpho liblika müstiline puudutus Viljandi ordulinnuse varemete kohal