Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

juuli 2016
E T K N R L P
« juuni   aug »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Külapillimeeste kokkutulekul võis nautida muusikat ja meeldivat seltskonda

Eile toimus Pärnus Nooruse maja suveaias üleriigilise külapillimeeste kokkutuleku galakontsert “Laulame-mängime koos”.

Mary-Helena Veerits ja Henno Sepp, üks noorimaid ja kõige vanem Külapillimeeste kokkutulekul osaleijaid Foto Urmas Saard

Mary-Helena Veerits ja Henno Sepp, üks noorimaid ja kõige vanem Külapillimeeste kokkutulekul osaleijaid. Foto: Urmas Saard

Nädalavahetuse kahele päevale kavandatud üheteistkümnes külapillimeeste kokkutulek algas eile keskpäeval Nooruse maja suveaias proovidega. Kolm tundi hiljem anti pea kella seitsmeni kestnud kontserti, mida kuulas üle paarisaja inimese. Õhtu jätkus simmaniga, tantsuks mängisid Rotiküla vanamehed.

Henno Sepp juhatas muusika ja inimeste juurde

Eestimaal on loendamatu hulk iseõppinud pillimehi, keda peetakse kõhklematult kohaliku rahvakultuuri kandjateks. Pärnus toimuv suvine kokkutulek võimaldab kuulata teisi ja õppida üksteiselt. Kontserdile saabudes oli esimesena vastas Henno Sepp, kes olnud aastate eest külapillimeeste kokku kutsumise mõtte algataja. „Siin on üle riigi peaaegu kõigist maakondadest pillimehi. Ainult Ida-Virumaalt pole kedagi näha,“ rääkis Sepp ja tundis erilist head meelt päris noorte esinemistest. Näiteks Ääsmäelt, Harju maakonnast, 9- ja 11-aastased poiss ja tüdruk. Lihulast tulid vanaemaga 10- ja 13-aastased õde-venda. Põhiliselt on kõik Eestist, aga üksikud ka Saksamaalt, Soomest ja Rootsist.“ Repertuaar oli läbinisti valdavalt vanadest lugudest. Sepp nimetas ühe põhjusena raha vähesust, mis ei võimaldavat uuemate lugude eest nõutavat autoritasu maksta.

Külapillimehed mängivad ilma noodita, mõned ei tunnegi nooti. Tase on ühtlaselt hea, aga Sepp ütles, et mõned on ikka päris professionaalid ja juhtis tähelepanu parasjagu esinevale duole, kes sel hetkel mängis Raimond Valgret, „Mu meeles veel meloodia“. Kui Ulvi Esko ja Hurmi Jürjens mängu lõpetasid, astus Sepp pika sammuga nende juurde, tänas ja surus mõlema kätt. „Kust kandist olete? Kas olete pikalt kokkumängimist harjutanud?“ uuris vanahärra. „Türilt. Oleme Paide lastemuusikakooli vilistlased, kohtusime üle mitme aasta Oisu rahvamajas. Alustasime 2014. aasta jaanuaris. Otsustasime duona valmistuda Türi linna sünnipäeval peetava kohvikutepäeva esinemiseks. Läks hästi ja sattusime koguni TV3 helilõiku,“ tutvustas Ulvi vähem kui kolme aasta pikkust ühistegevust.

Lähem tutvus Erhard Ohlhoff”iga

Ka Sepp ise istus mitmel korral akordionit mängima. Üks etteaste oli koos sakslasega, kes elab Kiilis. Erhard Ohlhoff on suur Eesti sõber juba mitmed aastakümned, õppinud eesti keele selgeks ja käesoleval suvel veedab Pärnus paar kuud järjest. Publikule mängiti ühe saksa ja ühe rootsi loo.

Külapillimeeste kokkutulek Pärnus Foto Urmas Saard

Külapillimeeste kokkutulek Pärnus. Foto: Urmas Saard

Pärast esinemist leidsime vaiksema koha tema autos, kus saime segamatult pisut vestelda. Esmakordselt külastas Erhard Eestit 1983. aastal. Ta saabus suure delegatsiooniga, linnapea ja erinevate ansamblitega, esimestele Kiili päevadele Tallinna. „Mina mängin ansamblis Schmelztiegel, mis tegutseb juba aastast 1974.“ Esinemised kõlavad üsna Kukerpillide sarnaselt. „Eesti oli minu jaoks tundmatu maa, aga kõik olid sõbralikud, kõikjal nägin tantsijaid, pillimehi. Ütlesin, et kõik on huvitav ja OK, oktoobris tulen tagasi. Ja läks nii, et hakkasin igal aastal korra või kaks Eestit külastama. Alguses rääkisin inglise keelt, tsut-tsut vene keelt, mõnikord ka saksa keelt. Siis oli Brežnevi aeg, lubati ainult Tallinna ja hotelli. Igasugune privaatne kodu oli rangelt keelatud,“ rääkis Erhard minuga üksnes eesti keeles. Ta ütles, et hiljem läks lihtsamaks ja külastas ka Viljandit. Nüüd lubas Viljandi folgi päevadel esineda koos Margus Põldsepaga. Kolmel viimasel aastal on ta õpetanud Kihnu pillilaagris. Praegu õpetab Hawaii kõige populaarsemat instrumenti ukuleelet.

Pärnus käib Erhard juba paarkümmend aastat. Rahvamuusik Raido Koppel on talle üks paremaid kaaslaseid. „Kaks aastat tagasi ostsin korteri Kastani-põik tänavasse, jõe äärde. See on minu esimene või teine kodu, ei oska öelda. Tunde järgi olen eesti mees, kuigi rahvus on sakslane.“ Audrus mängib ta tuubat Ats Kirsi käe all, puhkpilliorkestris Õnn tuli õuele. Tuuba kinkis talle 10 aastat tagasi Kukerpillidest tuntud Aarne Aasma. „Ülehomme mängime Lottemaal.“ Veel mängib ta Lõõtspillihaigete seltsis ja ütles, et ka Pärnu poisid on tema bänd. Aga Sütevaka humanitaargümnaasiumis juhatab segakoori. „Umbes 25 inimest laulavad vene, soome, itaalia, hispaania ja kindlasti ka saksa keeles, aga mitte eesti keeles.“

Erhard ütles, et selline on tema pensionäri elu, täpselt see, mida vajab. Teleri ees istumine oleks tema jaoks liiga igav. Ta mängib pilli või laulab iga päev. Päris noodi järgi mängijaks ennast ei pea ja eelistab kuulmise järgi musitseerimist. „Siin on nii palju tegemist. Olen meremees ja sõidan kummipaadiga Reiu jõel. Kodus on mul mingi jaht.“

Päris noored külapillimehed

Mary-Helena Veerits (10) ja Audri Lobjakas (13) tulid Lihulast külapillimeeste kokkutulekule vanaemaga, kelle nimi Anne Vatter.

Mairo Muidre ja Kirsi-Iti Reinu Foto Urmas Saard

Mairo Muidre ja Kirsi-Iti Reinu. Foto: Urmas Saard

Ääsmäe kooli õpilased Kirsi-Iti Reinu (9) ja Mairo Muidre (11) tulid Ääsmäe koolist. Õpilastega oli ühes folkloori õpetaja Tiina Selke, kellega arenes pärast esinemist päris pikk ja huvitav vestlus. Kokkutulekul on ta üheksandat aastat. „Külapillimeeste arv väheneb. Eks siin on mitmeid põhjuseid. Akordion on seltskonna pill, aga noored ei laula enam seltskonnas nii palju. Sellega on akordioni osa vähenenud. Küll on samal ajal lõõtspilli populaarsus kasvanud. Mõtlesingi siis folkloori õpetajana võtta eelmisest aastast endale eesmärgiks õpetada lastele selliseid seltskonna laule, mida laulsid meie vanavanemad. No näiteks: „Saaremaa“, „Muhumaa“ ja mõned seltskondlikud laulud veel. Hakkasin ise neid saatma akordioniga. Lapsed ütlesid, et neil on ka kodus akordionid, mis seisavad nurgas ja mida keegi ei mängivat. Palusin tuua akordionid kooli ja ühel päeval oligi mul koolis kolm akordionit lisaks. Mängu õppimise tahtjaid oli alguses rohkem, aga ega siis kõigil jätku kannatlikkust pikemaks ajaks, muidugi mõjutab osalemist ka mitmes erinevas ringis tegutsemine,“ rääkis Selke.

Värviliste mudelite ja ilma nootideta

Ta ei seadnud endale eesmärgiks õpetamist sarnaselt muusikakooliga. Eesmärgiks oli laulu saatmine ja sellepärast alustati esmalt bassidega saatmisest. Alustas viis, järele jäi kaks. „Ühele oli probleemiks kakskeelsest perest tulek, sest temale olid kõik meie traditsioonilised seltskonna laulud võõrad. Vene perekonnas ei laulda ju eesti laule ja „Johnyboy“ või mõned teised polnud omased. Ta jäi kõrvale, kuigi vanemad oleksid väga soovinud jätkamist,“ rääkis Selke paratamatusest.

„Siis ma mõtlesin, kuidas lastele õpetada ilma noodita just nii nagu külapillimees mängibki kuulmise järgi. Tüdimuse vältimiseks mõtlesin välja värvilised mudelid, mis pidevalt erinevates lauludes korduvad. Mõnes laulus on see salmi osas, teises laulus refrääni osas. See, kui nad visuaalselt nägid kümmet laulu, aga ainult nelja mudeliga, muutis arusaamise laste jaoks hoopis lihtsamaks. Küsitakse, mis saab sassi mineku korral? Midagi ei saa. Teised mängivad edasi ja sinul on aega oma õiget nuppu otsida.“

Publik pidutseb külapillimeeste kokkutulekul Foto Urmas Saard

Publik pidutseb külapillimeeste kokkutulekul. Foto: Urmas Saard

Õpetaja ütles, et Kirsi-Iti ja Mairo on varem esinenud emadepäeval, aga nüüdne esinemine sedavõrd suure publiku ees oli esmakordne. Selke sooviks oligi tuua lapsed külapillimeeste suurde seltskonda, et nad näeksid ja kuuleksid ka teisi noori. Saaksid aru, et see muusika pole üksnes taatide ja memmede osa, vaid leidub ka teisi noori, kellele taoline muusika meeldib. „Siin pakutav muusika erineb ju oluliselt sellest, mida noored oma iPhone‘i vahendusel kuulevad. Et nad saaksid viibida selles keskkonnas! Praegu tundub küll, et ollakse natuke õhinat täis,“ rääkis sama õhinaga Selke, kes on Tallinna Ülikooli muusikaõpetuse metoodika professor, muusikaõpetaja, koorijuht, ansambli Pihlamari kunstiline juht. Lisaks uurinud doktoritöö raames Eesti muusikaharidust 20. ja 21. sajandil. 2009. a nimetati ta Riho Pätsi Koolimuusikafondi laureaadiks muusikauurija kategoorias ja aastal 2010 ilmus tema kaasautorluses 1. klassi muusikõpik “Muusikamaa”. Väga põnev on sellise teadja, kuid lihtsa ja hästi meeldiva inimesega täiesti juhuslikult kohtuda ühel nauditaval kontsertõhtul paljude ja paljude külapillimeeste keskel.

Täna esinevad lõõtsamängijad kell 11 Lastepargis ja 12.30 Koidula pargis.

Urmas Saard

Comments are closed.