Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

juuli 2016
E T K N R L P
« juuni   aug »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Karin Tislar: väike ruum on hästi hea, siin me oleme külg külje kõrval

Tekstiilikunstnik Karin Tislar tähistas 19. juulil oma 70. sünnipäeva isiknäituse avamisega Sindi muuseumis, kuhu kogunes väga arvukalt tema kunsti austavaid inimesi. Näituse pealkiri on “Tarbekunst teeb elu ilusaks”

Karin Tislar oma 70 sünnipäeval Sindi muuseumis isiknäitust avamas  Foto Urmas Saard

Karin Tislar oma 70. sünnipäeval Sindi muuseumis isiknäitust avamas. Foto: Urmas Saard

Tislari loomingut on imetletud ligemale poolesajal näitusel. Ta on osalenud paljudel ühisnäitustel, aga esitlenud korduvalt üksnes oma töid ka isiknäitustel. Sindi muuseumis nägi viimati kunstniku gobelääne ja akvarelle 2007. aastal. Aja- ja töömahukas gobelääntehnika võimaldab kududa hämmastavalt keerulise mustri või maalingutega vaipu. Sedakorda on näitusel ainult vaibad. Pintsliga valminud maalinguid näeb kaustades, mille kaante vahel kõigi vaipade kavandid. Nii on talle jäänud märk maha ka nendest vaipadest, mis ära müüdud või kingitud. Rohkem meeldib Tislarile siiski kinkimine.

Näituse avapäev pakkus külalistele erinevaid meelelisi elamusi rohkem kui järgnevatel päevadel väljapanekute vaatamine. Aga kui läksin järgmistel päevadel uuesti paaril korral tagasi, siis sain üksnes vaipadele keskendudes segamatu vaikuse rüpes veel omakorda täiesti teistsuguse elamuse osaliseks.

Avapäev üllatas rahvarohkusega.

Olen Sindis viimase kaheksa ja poole aasta sees peaaegu kõikidel näituste avamisel (mitte ainult muuseumis) viibinud, kuid sedavõrd suurt inimeste hulka pole varem kohanud. Linnapea Marko Šorin kinnitas elupõlise sintlasena minu kogemust, sest temagi pole kunagi varem midagi sellist näinud. Esimeste poolesaja hulgas seisid aegsasti esinemisvalmilt oma kohtadel Sindi gümnaasiumi õpilasteatri näitlejad koos oma õpetaja Eneli Arusaarega. Näitlejatele omase sõnaseade oskusega jutustasid noored veerand tundi kestva etteaste jooksul kunstniku loomingulisest eluteest. Kellel see nauditav osa kuulmata jäi, saavad mingi aimduse vanade Pärnu Postimehe uudislugude sirvimisel. Maakonna leht on Tislari loomingul järjepidevalt silma peal hoidnud ja artiklite väljalõiked koondatud eeskujulikult Sindi muuseumi varasalve, mida saab näituse ajal iga huviline vabalt lugeda.

olen korduvalt püüdnud mõista seda müsteeriumi, kust ammutavad nii õpetaja kui õpilased selle südamesoojuse, energia ja vaimujõu, et otsekui „valguse allikad“ jaksavad vedada väikelinna Sindi kultuurivankrit

Mõtlesin minagi kuidagi sarnaselt, kui kuulasin Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellendi arutlemist: „Mõeldes Sindi gümnaasiumi näiteringile ja tema juhendajale olen korduvalt püüdnud mõista seda müsteeriumi, kust ammutavad nii õpetaja kui õpilased selle südamesoojuse, energia ja vaimujõu, et otsekui „valguse allikad“ jaksavad vedada väikelinna Sindi kultuurivankrit, ilma et keegi jalgu järele lohistaks ja seda isegi suvevaheajal?!“ Jääb üle üksnes nõustuda ka juhataja järgneva mõttekäiguga: „Olles küll püüdnud selle saladuse järele jõuda, pole ma seda siiski siiani veel lahti seletada suutnud ja kas seda ongi vaja? Jäägugi see selle fantastilise seltskonna saladuseks!“

Muusikat tegid Priit Kask akordionil ja Lembit Roosimäe viiuliga. Pärast ametliku osa lõppu laulis Roosimäe omavaheliste jutuajamiste taustaks vanu saksa šlaagreid saksa keeles. Enne rohkete lillede ja veel suuremate sületäite õnnitluste vastuvõtmist rääkis Tislar üsna vabas vestluses oma külalistele käidud teest, mida pidevalt ääristanud peaasjalikult ikka tema enda loodud piltvaibad.

Eeskätt sintlasi liigutavalt mõjus Tislari suhe Sindi linnaga. Ta meenutas Sindi vabrikusse tööle asumist: „Sindis võeti mind vastu nii, et abistati kolimisega ja muretseti selleks ka vajalik auto, lastele sain lasteaia koha ja selliselt ma siis põrutasingi Tallinnast otseteed Sinti. Olin Sinti tulles ülimalt õnnelik. Armas, roheline linnake! Esimene asi mida tegin, põrutasin mööda Wöhrmannit jõe äärde, korjasin kõiksugu õitega suveaegseid rohttaimi ja lilli. Rõõm oli olla looduses. Tallinnas oli ka väga hea olla, väga head sõbrad jäid sinna, aga seal polnud mul minu jaoks rahuldavat tööd. Siin ma leidsin siis selle rahu.“

Lapselapsed ütlevad, kui vanaema valib, siis on see hästi valitud ja me võime isegi selga panna.

Väikelinna soojusest siirdus põline pärnakas Tislar Pärnu linakombinaati sellepärast, et Sindi vabrikus oli valdavalt dessinaatori töö, mida tänapäeval tehakse arvutiga. See on tehniline töö, milleks ei pea tingimata kunstimeelt omama. „Dessinaator peab ruutu täppe tegema, reljeefsust kujundama, kangaid kuduma, arvutama jne, aga matemaatikas olen ma nõrk olnud. Läksin linakombinaati direktori jutule. Seal olid kõik vene rahvusest kunstnikud. Mõtlesin, kas sinna eestlaseid üldse võetaksegi. Direktor oli rahvuselt juut, väga sõbralik, väga armas. Ütles, milles küsimus? Teie meie stipendiaat. Igal juhul võtame tööle.“

Ka sealsed töötajad kujunesid talle headeks seltsilisteks. „Mingi aja pärast tulid sinnagi kenad noored praktikandid, kunstnikud kunsti ülikoolist. Siis mul hakkas palju kergem, polnud enam ümber ainult venelased. Sain ka eesti keeles rääkida. Vahepeal unustasin oma keele seal ära.“ Nüüdseks on vabrikud Sindis ja Pärnus lõpetanud, aga Tislar ei ole jäänud tööta. „Minul vedas. Kutsuti Vikerosse tekstiilidisaineriks. Väljakutse võimaldas moega tegeleda. Tegin moekollektsioone, kolm tükki moemessile. Mood on mulle siiamaani meeldinud. Lapselapsed ütlevad, kui vanaema valib, siis on see hästi valitud ja me võime isegi selga panna.“

Öökuninganna õis ei ole varem mitte kuskil näitusel olnud Foto Urmas Saard

“Öökuninganna õis” ei ole varem mitte kuskil näitusel olnud. Foto: Urmas Saard

Ja siis ta rääkis näitusele toodud töödest. „Öökuninganna õis ei ole varem mitte kuskil näitusel olnud, aga nüüd on. Heegeldasin aastal 2013. Kõik küsivad, kuidas vaibad vastu peavad? Kas koid ka vaipu söövad? Ei söö! Miks ei tule koi sisse? Sellepärast, et mul on tööstuse lõngad. Õlid ja muud kemikaalid on sees, ma ei pese neid ja nii nad kõik seisavad hästi.“

Siis osundas Tislar vaibale selja taga: „Kevade ootel“. Kootud peale mehe õnnetut surma, kui keegi joodik oli sõitnud komandeeringust saabuvat naist ootavale abikaasale bussipeatuses otsa. „Hakkasin kuduma, sest oli nii raske. Kudumise raam oli 2,5 m, kõrgus peaaegu lakke välja. See vaip on teistpidi kootud. Pidin minema pikali. Pool aastat kudusin, siis olin pool aastat südamega haiglas. Peale haiglat puhkas see vaip veel mõnda aega. Nii kulus kaks aastat vaiba valmimiseks. Nüüd asub poja kodus.“

Teises toas on vaibad merepiltidega. „Purjekad on uuem vaip. Töökaaslased andsid mulle ateljee, mitte üürida, vaid kasutada. Pidin ainult ahju kütma. Seal ma tegin Pärnu vapid ja muud suuremad tööd. See oli kõige õnnelikum aeg. Mul oli siis energiat ja sain teha seda, mida tahtsin.“ Et Pärnu linnavalitsus gobelääni oma linna kunstnikult tellis, oli haruldane. Enamasti oli tellimustega suuremat au osutatud pealinna kunstnikele. Vaipa kudus ta 1991. aasta kahel esimesel kuul. Tislar kudus teisegi, väikese vapi, mille linn kinkis kuhugile ära. Täpset maad ta ei mäleta enam.

Kunstnikul on vaja, et keegi teda kiidaks, vahel ka ostaks, aga üldiselt olen ma kinkinud oma sõpradele.

„Kunstnikul on vaja, et keegi teda kiidaks, vahel ka ostaks, aga üldiselt olen ma kinkinud oma sõpradele. Kõige viimane kink on kallile Kristelile, minu ülemusele, kooli direktorile, kellega ma olen 17 aastat koos töötanud. Mina olin algul kõige noorem õpetaja Pärnu kunstikoolis, aga nüüd olen kõige vanem. Siiski on üks veel vanem, kes saab 90: Leili Voll. Vaiba kinkisin Kristelile juubeliks, kui sai 40. See on Egiptuse teemaline, 2 lõvi, hästi-hästi peenike ja tihedalt kootud.“

Täna kolmandat korda näitust vaadates seisime pikemalt Vellendi ja veel ühe näituse külastajaga tagatoas suure vaiba ees. Vikero näidiskudumitest kokku õmmeldud vaip kirjeldab läbilõikena ühest osast kunstniku elutööst, mis on täis rahvuslikku ornamentikat ja kujuteldavalt mõnus sooja tekina mõnel viludamal suveõhtul enda ümber mässida. Järjekordsel ühisnäitusel saanud sellest kõige rohkem huvipakkuv ese, teadis Vellend. Sama vaiba ees oleval klaasil näeb hulgaliselt Tislari koostatud lõikelehti.

Lõpuks kiitis Tislar muuseumi juhatajat, kes aitas näitust ette valmistada, samuti Eneli Arusaart ja tema õpilasi ootamatu üllatuse eest ning oh imet, ka tibatillukest ruumi, kus kogu pidulik sündmus toimus. „Väike ruum on hästi hea, siin me oleme külg külje kõrval,“ rääkis Tislar siira elevusega ainulaadsest võimalusest, mida pakuvad ülikitsad tingimused, et tunda tõeliste sõprade õlatunnet päris käega katsutaval kombel.

Urmas Saard

Comments are closed.