Vaade Prahale Karli sillalt

Napid märkmed Prahast, mis pole vast kõige olulisemad, aga kahe pooliku päevaga ei saanudki rohkemat  selle suurepärase linnaga tutvumiselt oodata.

Karli sild Prahas Foto Urmas Saard
Karli sild Prahas. Foto: Urmas Saard

Juuni keskpaigas reisi sihtkohana Jedousovit külastades olnuks mõeldamatu jätta Prahasse minemata. Öömaja leidnuks ka mujalt, aga kui juba ligemale 1700 kilomeetrit Euroopa maanteid läbi sõidetud, siis suhteliselt lähedal asuv Tšehhi pealinn lausa nõudis põgusatki tutvumist. Reisiseltskonnas Germo, Mikko, Lembit, Guno, Varri, Martin, Raul ja mina. Prahasse jõudmise kuupäev jääb hästi meelde jalgpallisõpradele, sest alates 10. juunist peetakse Prantsusmaal järjekordseid Euroopa meistrivõistluseid. Suuremal või vähemal määral olime me kõik ka jalgpallihuvilised. Aga enne jalgpallini jõudmist pidi esimese asjana üles leidma ööbimisasutuse.

GPS teadis suurepäraselt juhatada aadressini, kuhu eelnev broneering oli tehtud. Pisut keerulisemaks läks Karlova 46 maja leidmisega. Esimesest kohast anti ööbimiskoha aadress, mida otsisime Karlovalt. Aga sellel vanalinna kõveral tänaval nii suurt majanumbrit polnud. Germo helistas korduvalt ja palus administraatorilt täiendavat juhatust. Ekslesime mitme ukse taga, kuni viimaks selgus, et otsitud numbriga hoone asub hoopis teisel tänaval.

Mõistatuslikult antud aadress jäigi mõistatuseks. Aga apartment tüüpi hotellis oli 8-kohaline elamine vanalinna asukohta, mugavust ja suhteliselt odavat hinda arvestades täiesti vastuvõetav. Tundsime endid isegi luksuslikult.

Auto võis parkida kollaste joonte taha tasuta. Ainult vaba kohta ei leidnud. Ainus võimalus, mida lootsime järgmistel sekunditel ära kasutada, osutus asjatuks. Nobedam roolija pööras ennast lihtsalt ette. Lembit püüdis viisaka sõnelemisega õigust teha, aga too härrasmees väitis endal olevat rohkem õigust. Lõime käega ja pärast korduvat tuuritamist samadel tänavatel võtsime nõuks parkida tasulisel joonel.

Kuid tühistena näivad ebameeldivused ei rikkunud head meeleolu, mida linn pakkus. Pimenevas linnas otsisime üht suurt baari, mis juba valges silma torkas. Vähese ekslemise järel selle leidsimegi. Sisenesime ja marssisime üüratult pika ruumi ilma kohta leidmata läbi. Kõik lauad olid hõivatud. Äsja oli alanud Prantsusmaa – Rumeenia kohtumine, mida suurelt ekraanilt sai kesvamärjukese rüüpamise kõrvalt jälgida. Väljusime ja pidasime nõu, mida edasi. Otsustasime uuesti siseneda ja jäime ukse juurde seina äärde seisma. Palusime ühel ettekandjal neiul tuua õlut. Aga miskipärast jäime õlletoope kahtlaselt kauaks ootama. Tegime uue tellimise, kuid palusime teist töötajat. Sedakorda ei pidanud kaua ootama ja kelner saabus juba mõne minuti möödudes tagasi. Kaardiga tasuda ei saanud. Lembitul olid Tšehhi kroonid ettenägelikult taskus ja tasus kõigi eest. Kauaks me püstijalu seismiseks vabanenud laua äärde ei jäänud. Rahvast ja kära oli harjumatult palju. Väljusime ja läksime öist linna uudistama.

Reisiseltskonnaga Praha tänaval Foto Urmas Saard
Reisiseltskonnaga Praha tänaval. Foto: Urmas Saard

Praha vanalinn kanti 1992. a UNESCO maailmapärandi nimistusse. Tallinna vanalinn arvati maailmapärandi nimistusse viis aastat hiljem. Millegipärast tundus mulle, et kahe pealinna vahel on lisaks maailmapärandisse kuulumisele ja ajaloos poole sajandi pikkusele kommunistlikule režiimile allutatuse veel mitmeid teisigi sarnasusi. Praha raekoja platsile jõudes mõtlesin taas Eesti pealinnale ja Tallinna raekoja platsile, mis küll palju väiksem. Öises Prahas liikus palju inimesi, valdavalt noored. Võimalik, et seda mõjutas ka reedene õhtu. Märkasin üldist rahulikkust. Ka ühtses punakalt silmatorkavas riietuses mustanahalised mehed polnud ebameeldivalt pealetükkivad, kui kutsusid striptiisibaari. Kauaks öisesse linna ei jäänud. Pöördusin Mikkoga apartementi tagasi, jättes teised kaaslased linna.

Uus hommik tõotas eelmise päevaga sarnaselt sama ilusat päiksepaistelist ilma ja nii jäigi. Juba vara hommikul kõndis palju turiste tänavatel. Aga hommik valmistas ka ebameeldivat üllatust. Astusin kaaslasega lähedal asuvasse kohvikusse, kus pakuti kohvi ja sooje värskeid saiakesi, kuid kaardiga maksta ei saanud. Uskusin räägitut, et kõikjal saab kaardiga arveldada ja eurode kroonideks vahetamisel puuduvat eriline mõte. Siiski tuleb mingi summa Tšehhi kroonide taskus hoidmine kasuks. Saiakeste koti ja kohvi topsiga teel tuppa ehmatas äkitselt hõbedane skulptuur, mida minekul ei märganud. Haaras korraks käsivarrest ja tarretus naerul näoga uuesti paigale. Pärast oli naljakas oma toa aknast vaadata, kuidas hõbedane härra teisigi pahaaimamatuid ehmatas.

Pärast hommikueinet uuesti linna. Suveniiride äris märkasin veel üht näivat sarnasust Tallinnaga. Kas tõesti matrjoškad? Kuidas saavad vene rahvuslikuks sümboliks peetavad kirevalt maalitud puust mänguasjad täita keset Euroopat asuva linna suveniiri kauplust? Lähemal uurimisel sain aru, et maast laeni kõrguvaid riiuleid kaunistasid matrjoškadega sarnanevad jalgpallurid. Puukannidest rohkem hakkasid mulle meeldima Tšehhi rahvusriietes nukud. Kohe esimest kõige meeldivamat ei ostnud. Õigesti tegin. Järgmisest poest sain samasuguse, ainult pisut väiksema, oluliselt odavamalt.

Lembit on elukutselt arhitekt ja temaga oli huvitav vanalinna arhitektuuriliste vaatamisväärsuste üle muljeid vahetada.

Ilma linnakaarti kasutamata jõudsime peatselt ja juhuslikult Karlova tänavalt Vltava jõge ületavale Karli sillale. Sild on omaette vaatamisväärsus, mis õnneks pääses üllatavalt tervena Teisest maailmasõjast. Suurepärast monumentaalehitist on rohkem ohustanud üleujutused. Nimetamisväärset kahju olevat tekitanud 1890. a üleujutus. Kaugemast ajaloost on teada 1496. a ühe kaare murdumine, aga 1432. a purustas tulvavesi kolm tugisammast. Põnev teada seegi, et 1648. a pidasid Böönimaa vägedega sillal lahingut rootslased, kellel jäigi jõgi seal paigas ületamata. Lembituga sillal jalutamise ajal oli samuti inimesi murdu. Kas rohkem või vähem, kui tookordse lahingu ajal, ei osanud ette kujutada.

Karl IV pani Praha sillale nurgakivi 1357 a Foto Urmas Saard
Karl IV pani Praha sillale nurgakivi 1357. a. Foto: Urmas Saard

Sild on väga vana. Karl IV pani sillale nurgakivi 1357. a, kuid alles 1870 nimetati Karli sillaks. Praha oli silla ehitamise ajal suuruselt Euroopa kolmas linn ja elanikke umbes sama palju kui Pärnus praegu. Üheksa aastat tagasi alustati ulatuslikku silla renoveerimist. Praegu on Karli sild ainus omataoline keskaegne rajatis, millel 30 kunstiteost. Seisatasime mitme suure skulptuuri juures ja imetlesime neid.

Sillal jätkus piisavalt palju muusikuid, kellel maha asetatud karbike ootas annetusi. Midagi pidi sillalt ka suveniiriks ostma. Lembit valis lepatriinudega kõrvarõngad kingituseks. Millegipärast meeldis minulegi see mõte nii väga, et soovisin samasugused ehted ka oma naisele osta.

Liiga kaugele jõe vasakpoolses linnas ei jalutanud ja pöördusime tagasi.

Ligemale 1,8 miljoni elanikuga linna territoorium on ca 497 km², kuid sellest hoonestuse all kõigest kümnendik. Ülejäänud alad kuuluvad looduslike metsa- ja rohumaade alla või on kasutusel põllumajandusmaana. Paraku ei võimaldanud kaks poolikut päeva näha palju seda, mis vaatamisväärne ja nii jäigi kõige tugevama elamusena meelde just Karli sild, vaated jõele ning jõeäärsetele ehitustele.

Urmas Saard