Juhtus nii, et sihipäraselt ja täpse ajakavaga ettevalmistatud käik Tallinnasse vajas ootamatult mõningast ümberplaneerimist. Sindi ajalooklubi ja lipu seltsi kohaliku osakonna inimesed on korduvalt mõlgutanud mõtteid Lipuvabriku külastamisest, aga soovmõttest kaugemale pole jõutud. Nüüd pudenes võimalus ootamatult sülle ja kõhklematult olid kõik varmalt valmis seda ära kasutama.
Muidugi polnud mõeldav suvalisel hetkel paarikümnekesi ukse avamiseks kella anda. Mõistsime, et sellise hulgaga külastamine eeldab alati eelnevat kokkulepet, mida tehakse hea tava kohaselt mõõdukalt aegsasti. Õnneks oli mõistmine vastastikune, kui Lipuvabriku administraatorile Milla Asmule helistasin ja küsisin, kas suure erandina pääseb ka mõne tunnise ette teatamisega nende tegemisi uudistama. Jaatav vastus rõõmustas kõiki.
Milla oli küll ise muude pakiliste ülesannetega hõivatud, aga tegevjuht Karina Tõeleid võttis meid vastu lahkel naeratusel nagu oleksime ammu oodatud külalised.
Lipuvabrik OÜ on juba 22 aastat tuntust ja tunnustust kogunud. Marko kuulas tähelepanelikult Karina tutvustust ja siis tõstis suure valikuga lippude keskelt ühe laualipu välja. „Tunnen kõigi riikide lippe, aga seda lippu ma ei tea,“ uuris lippude tundja. „See on eritellimus ja kohe ei oska vastata, aga küllap on põhjust seegi välja selgitada,“ vastas Karina.
Lipuvabrikus valmistatakse kõige haruldasemaidki lippe, isegi selliseid näidiseid, mida ilmselt ei võeta mitte kunagi kasutusele. Olen isegi näinud üht sellist, mida pakutud läbimõtlematult ja maitsetult tulevaseks Eesti lipuks.
„Oleme uhked selle üle, kes me oleme ja tahame seda teistelegi näidata. Selleks ongi meil oma sümbolid, mis meid ühendavad ja esindavad. Kõik me kuulume ju ühiskonda, mille keskel elame, ka sõpruskonda, eeskätt muidugi perekonda,“ rääkis Karina põhjustest, miks meile rahvusvärvides lipp ja teised tähised nõnda olulised on.
Kõrvadele mõjus sooja tundena, kui kuulsime Lipuvabriku koostööpartnerite seas esimesena Eesti lipu seltsi. Oli ju üle poole seltskonnast kas lipu seltsi liikmed või sama kodanikeühenduse innukad noored toetajad Sindi gümnaasiumist. Kuid koostööpartnerite hulgas on ka Eesti Vabariigi Presidendi kantselei, Eesti Välisministeerium, Koduomanike Liit, Eesti Kutsekoolide Spordi Liit, Tallinna Lennujaam. Võiks ju tinglikult nimetada ka Sindi linna. Linnavalitsus vahetab regulaarselt samas vabrikus valmistatud torni lippe.
Tootmisjuht Helve Toomemets juhatas meid suurde ruumi, kus õmblusmasinad, triikrauad, käärid ja muud tööriistad olid vilkalt tegutsevate töötajate kasutuses. Lipud valmivad kahel viisil: riideid kokku õmmeldes või kangastele pealetrükki tehes. Majas tehakse kõik algusest lõpuni valmis, alates kujundusest kuni viimase õmbluse või silumiseni. „Kes teab, mis tooni on Eesti lipu sinine?“ Ei teadnud päris täpselt meist keegi. Mõned olid kuulnud ja isegi meeles pidanud, aga ootamatule küsimusele ei suutnud ikkagi õigesti vastata. „Pantone 285 C – see on rahvusvaheliselt üheselt mõistatav värvi tunnuskood,“ vastas Helve. Nii on Läti lipu punasel oma pantone markeering jne. Seda järgitakse tänapäeval väga täpselt.
„Kas näitan ka Vabariigi Presidendi lippu?“ Muidugi taheti seda näha ja juba järgmisel silmapilgul ilmus Helve tagaruumi uksel uuesti nähtavale. Ta laotas ülisuurele lauale peaaegu sama suure lipu. Oleme varem näinud seda lippu Kadriorus lehvimas siis, kui president kodus, aga mitte kunagi varem nõnda lähedalt. Isegi katsuda lubati. Helve asetas suurele lipule ka väikese lipu, mis lehvib auto küljes. Eesti vapp on autolipu vastaskülgedel peegelpildis. „Presidendi kantselei katusel lehvivat lippu vahetatakse keskeltläbi paaril korral aastas,“ rääkis Helve. Marko kinnitas, et ka Sindi raekoja tornis vahetatakse lippu umbes sama perioodiga, kuigi üks lipp võiks vastu pidada ka kaks korda kauem.
Lahkudes muretses Milla, et nii vähese ette teatamisega ei saanud nad kõike näidata ja soovitas tulevikus uuesti tulla. Ka Helve soovinuks palju rohkem tutvustada. Aga meie olime rahul, sest ei osanudki paremat vastuvõttu oodata.
Urmas Saard