Võiste kakuamid Liivi lahel

Aeg-ajalt võis näha hõbedaselt helkivaid pika nokaga „angerjaid“ vonklemas. Käeulatusesse sattudes haarasid mehed neil keskpaigast kinni ja heitsid oma paati. „Need on tuulehaugid,“ sõnas Pille. „Kui tuulehauge hakkab juba väga palju olema, siis tähendab see räime püügi lõppemist,“ rääkis Pille, kes üks vähestest naistest kalamees.

Paremal poolel poeg ja isa, Kristo ja  Kauri Krüger Foto Urmas Saard
Paremal poolel poeg ja isa, Kristo ja Kauri Krüger. Foto: Urmas Saard

Esimene tutvus Arne Salustega jääb hästi meelde. Eksides kuupäevaga lasin eskalaatoritel ennast sõidutada Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmandale korrusele, et minna naiskodukaitse kutsel Piano kohvikusse – kohtumisele, mis tegelikult pidi toimuma hoopis järgmisel päeval. Üksnes tänu minu erakordsele hajameelsusele läks paremini, kui oleksin osanud ise oma järgnevaid ettevõtmisi kavandada. Aega parajaks sammudes märkasin kahe aatriumi vahelises avaras vahekäigus kedagi meest maalritrepi astmetel turnimas ja ilmatuma suuri fotosid seinale riputamas. Meri, paadid ja mehed äratasid sedavõrd tähelepanu, et võtsin nõuks näituse korraldajaga veidi vestelda. Kohe sai selgeks, et pildimaterjal tutvustab kakuami püüki ja Arne Saluste on hobikalandusuurijana heade teadmistega kalandusajaloolane. Samas pakkus ta mulle võimalust minna merele, et lähemalt uudistada kakuami püüki. Lapsepõlvest kaasa saadud merelembus ei lubanud lasta kutset korrata.

Täpselt kaks nädalat hiljem, jälle kesknädalal, aga mitte enam keskpäeval, vaid väga-väga varajasel hommikul, rohkem küll öösel, tuli Arne autoga juba minu koduväravasse ja sõidutas Võistes asuvasse ühte Liivimaa suurimasse räimesadamasse. Viimati külastasin seda merest eraldi paiknevat 2500 ruutmeetrist sadamakääru üle-eelmise aasta sügisel, kui MTÜ Võiste Sadamaarenduse tellimusel oli parajasti käsil uue kai betooni valamine. Et kakuaami püügi vastu erilist huvi tundev Arne ka harrastuskalur on, mõistsin alles siis kui ta kalamehe tunked selga tõmbas. Meiega tuli ühes ka Pille Tuvik, kellel oma elukaaslasega päris samad huvid. Temalgi korralik kalamehe varustus ja suurepärased teadmised kalandusest, merendusest ning koguni näpuosavus endisaegse fileepitsi kudumiseks, milles võisin veenduda veel samal päeval pärast merelt naasmist.

[pullquote]Natuke iseäralik kuulda, et sarnaste nappide mõõtudega veesõidukit nüüd nõnda suursuguselt laevaks nimetatakse.[/pullquote]Pimeduse varjudes tervitasid esimesi sadamasse saabujaid Kauri Krüger ja tema poeg Kristo. Laeva kapten Kauri on 15 aastat kakuami püüki teinud ja nüüd otsustanud juba uuest nädalast minna ära Soome suurele laevale tööle. Juhtus see saatusetahtel juba sama päeva õhtul. Kristo tallab isa jälgedes ja jätkab kindlal käel laeva rooli hoidmist. Laev on tosin meetrit pikk ja võtab 12 tonni kalalasti peale. Ilma kajutita. Nimeks pandud Tillu, kuigi teistest omasugustest isegi pisut suurem. Natuke iseäralik kuulda, et sarnaste nappide mõõtudega veesõidukit nüüd nõnda suursuguselt laevaks nimetatakse. Varematel aegadel olin ikka harjunud paadi nimetusega. Pille ütles, et nüüd käib asi Euroopa standardite ja nimetuste järgi. Hüppasin laevale ja Belarussi mootor käivitus tööle. Imestasin, et Belarus. „Jah, tänapäevase lääne tehnikaga, mis elektroonikat täis, võiksime merel kergesti kimpu jääda. Vana vene Belarus on sama lollikindel, kui omaaegne Moskvitš, millega iga autojuht iseseisvalt toime tuli. Kas sa praegu kah oma autot ise putitaksid? Ei, ikka teenindusse,“ selgitas Kauri.

Merele suundudes ühines meiega ka vanem laev, millel kajut peal. „See on ’54. aasta mudel, mida järjest vähemaks jääb. Laev on plastikuga uuendatud,“ teadis Pille. Laeva ninasse on kirjutatud Lembitu. Kolmas alus oli lappaja paat, mis võeti muulide vahelt väljumise järel sleppi, et kütusekulu vähendada. Veetase oli väga madal. Pärnu sadama meretaseme diagrammil näitas kella nelja ajal -40 cm alla nulli. Päike tõusis 11. mail kell 4:57. Seni pidi laeva juhtimisel madalikest ja kividest eemale hoidmisega hakkama saama kahaneva hämaruse tingimustes. Kogemustega tüürimehele polnud see hirmutav. Aga kindlasti nõudis erilist tähelepanelikust. Abiks oli ka vastav elektrooniline seade.

Teel kakuami kastideni jäi aega kuulata kalamehe jutte ja vaadata maa poolt tõusva päikese kuma.

Kakuami kastid asusid kusagil 7 km kaugusel rannast. Igal kastil oma nimi. Esimesena sõideti Vahuri juurde. Tillu mootor seiskus kasti kõrval ja kuniks lappajate paat sõitis laeva teisele küljele, kinnitasid Kauri, Kristo ja Arne kasti ühed otsad poordi külge. Seejärel jätsid mehed minu, Pille ja seisva mootoriga Tillu ankurdatult omapäi. Sõideti kasti vastasküljele, kus asuti võrku lähemale lappama. Lappaja paat kaldus küll tugevalt kreeni, aga selle ehitus ei võimalda kummuli pöördumist. Äärmised mehed pidid jõuliselt pingutama, samal ajal nende vahel sikutavatel meestel oli palju kergem töö. „Seepärast kutsutaksegi neid klaverimängijateks,“ naeris Pille.

[pullquote]„Kui tuulehauge hakkab juba väga palju olema, siis tähendab see räime püügi lõppemist,“ rääkis Pille, kes üks vähestest naistest kalamees.[/pullquote]Aeg-ajalt võis näha hõbedaselt helkivaid pika nokaga „angerjaid“ vonklemas. Käeulatusesse sattudes haarasid mehed neil keskpaigast kinni ja heitsid oma paati. „Need on tuulehaugid,“ sõnas Pille. „Kui tuulehauge hakkab juba väga palju olema, siis tähendab see räime püügi lõppemist,“ rääkis Pille, kes üks vähestest naistest kalamees. Pärnumaal pidavat olema viis naist, kes käivad merel meestel abis kala nõudmas. Kuid kakuami püük on sedavõrd raske töö, et naisi hoitakse sellest katsumusest eemal. Naised käivad rohkem mõrrapüügil. Lappamise lõppedes tulid kaks meest tagasi Tillule ja võtsid kohad sisse serbaku vastuvõtuks. Üks mees hoidis lappaja paadis serbaku pikka vart, mida juhtides võttis kokku lapatud võrgust korraga paar-kolmsada kg siplevaid räimesid ja suunas serbaku Tillu pugu kohale. Nöörist tõmbamisega avanes kandami põhi ja hõbedaselt helkjad kalad vajusid laeva põhjal laiali.

Esimese noosiga saadi Vahuri kastist umbes 2 tonni räime. Paratamatult oli selle hulgas ka prügi, kuid sugugi mitte märkimisväärselt. Mõned poolikud tuulehaugid kõnelesid sellest, et hülged on käinud söömas. Hülged on endiselt hädaks kaelas. „Tänapäeval kasutatakse spetsiaalseid hülgeid peletavaid seadeldisi,“ uurisin lähemalt. Arne tõrjus mõtte eemale, kuna hind olevat sedavõrd kõrge, et seade ei pruugi oma tasuvuselt hülgete tekitatud kahju korvata. „Suuremat küsimust tekitavad juba lähitulevikus mudilad, kes söövad meie meres teised kalad ära,“ rääkis Arne, kui näitas üht räimede sekka sattunud isendit.

Mereteekond kulges järgmise kastini. Kaste on kolme liiki, mille juures arvestatakse merevee sügavuse, valitsevate tuulte ja muu olulisega. Kastide ümber on veel kalade kogumiseks aedikud-vesiaiad, mis võivad olla 400 kuni 500 m pikad. Kõigi kastide juurde pole põhjust iga päev sõita. Kuidas kastid täituvad ja kuidas nende tühjendamist valida, on muidugi omaette tarkus, mida aastatega kogemuste varal õpitakse. Juhtub sedagi, et kast täitub kaladest üleliia. Sellest pole kaladel ohtu, sest kastid vajuvad vees sügavamale ja kalad pääsevad üle ääre ujudes minema. Samas liigselt kuhjudes võivad kalad ka massiliselt hukkuda ja reostada keskkonda, mis toob kaluritele pahanduse kaela.

Serbaku abil tõstetakse räimed kakuami kastist laevale Foto Urmas Saard
Serbaku abil tõstetakse räimed kakuami kastist laevale. Foto: Urmas Saard

Järgmise kasti juures kordus meeste töös kõik samasuguselt. Laevalt paati lappama ja tagasi laevale. „Ühelt aluselt teisele minek on alati teatava riskiga seotud, vahel on ka vette kukutud,“ rääkis Pille varitsevatest ohtudest, millega peab pidevalt arvestama ja ohutust maksimaalselt tagama. Jälle sattus räimede hulka teisi kalu. Üsna haruldane olevat ka vanade kalurite jaoks merivarblase kohtamine siinsetes vetes. Tema kõhuuimed on muundunud ümmarguseks imikettaks, millega kividele kinnitub. Pille kinnitas merivarblase pöidla külge ja pööras kala alaspidi rippuma. Proovisin samuti, kuid mitte eriti õnnestunult ja kala kukkus jalge ette maha. Merivarblase leviala ulatub Hispaania põhjarannikult Valge mereni, hõlmates samuti Suurbritannia rannikualasid ja Läänemerdki. Merivarblast soolatakse, vinnutatakse, suitsutatakse, aga Eestis olevat ta töönduslikult vähetähtis.

Imestasin, et Pille silmas tuhandete räimede seas üht tinti. Ta tõstis selle nina juurde ja nuusutas. Andis ka mulle nuusutada ja küsis, mille järele värske tint lõhnab? Kurgi lõhn. Veel oli kakuami saagi sekka eksinud mõni särg ja lest. Imetlust ja küsimusi tekitas ka Kauri arvestuste täpsus. Ta pidi sadamasse teatama tund aega ette oma saabumise täpse kellaaja ja koguse, mis läheb üleandmisele. Sedakorda koguti neljast kastist kokku Tillu lastiks 5 tonni räime. Kella seitsmeks muulide vahele jõudes oli veetase veel 5 cm alanenud. Meile järgnenud Lembitu ei tulnudki sõukruvi töötamisega sadamasse. Hoopis lappamise paat vedas laeva muulikivide vahel, mis oli muidu uudistajale muidugi põnev vaatepilt, aga ilmselt mitte sadamasse sisenejatele.

Tillu tühjenes laadungist imuri abil. Torusid mööda rändasid räimed hoonesse, kus need kastidesse lasti ja kastid otseteed külma autosse tõsteti. Arne jutust selgus, et valdav enamus räimesid läheb Eestist välja. Rahvuskala pole enam meie toidulaual eriti oodatud roog.

Urmas Saard