Jaan Viska, Vigala vald
“Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” (Juhan Liiv)
Mõttetera Juhan Liivilt on igati asjakohane, sest lähenemas on Ants Laikmaa 150 sünniaastapäev. Kohalikud Vigala inimesed Jaan Laanemets ja Kaie Bergmann on varasemates kirjutistes maininud: vähe teatakse Laikmaa tegemistest ja tema loomingust. Mäletama peaksime seetõttu, et olevik ja tulevik võiksid olla just sellised, kus meie süda on rahul ja meel rõõmus. Seetõttu väärivad märkimist mineviku suurkujud ja nende kuulsusrikkad saavutused. Eelmisel aastal tähistasime Bernhard Laipmanni 150. sünniaastapäeva, nüüd venna oma.
Tähelepanekuid kohapealt. A. Laikmaa teostest on väljapanek Mare Ülemaantelt Vana-Vigala raamatukogus, sest kunstnik oli ka tubli kirjamees. Öeldi, et Vana-Vigala kool korraldab viktoriini vanemale kooliastmele, juhendajaks õpetaja Mare Kivi. Siit üks küsimus lugejaile: kellena ta tegutses aastatel 1913-1932? (vastus: tegutses loovkunstnikuna ja pedagoogina, tema ateljeekooli lõpetas 800 õpilast).
Küla ekskursioonidel oleme jõudnud käia Laikmaa muuseumis, Kumus tema näitusel. Nüüd jõudsime ajaloohuvilistest perekond Sirje ja Hillar Aiaotsaga Araste küla Paiba tallu, et uurida kohalikku võimalust kunstniku sünnikoha tähistamisel. Koha omanik Rauni Lilleväli oli igati vastutulelik ja teda toetas naabrimees Erich Jõendi. Palju kordi meelde tuletatud tähelepanek Laikmaa sõnastuses võiks kõlada nii: iseseisvas Eestis on aeg ükskord peremeesteks saada. Nõnda lausus Laikmaa 1921.a. Vana-Vigala pargis röövraiet ja lohakat hooldust nähes. Siis oli iseseisvat riiki ainult kolm aastat olnud. Laikmaa oli tubli organisaator ning ootas alati kiiremat tegutsemist.
Nüüd on möödunud inimpõlv iseseisvumisaastaid ning kui vähe on tehtud suurmehe ja temaga seonduva kultuuriloo jäädvustamisel. Selle peale Laikmaa ütleks, et kodu on kõige alus, sealt tuleb haritus, vaimsus on tegevuse aluseks. Laikmaa kodu Paiba oli omaette keskus, sest isa oli vallakirjutaja, kodus aeti mitmeid valla asju. Paibal elati puhtamalt kui ümberkaudsetes taludes. Laikmaa ema oli haruldane vaimu- ja hingeomadustega inimene, kes oskas ka saksa keelt. Emalt oli kunstnik saanud vaimukuse ja kunstimeele.
Külaelanike mõtted koondusid kivirahnule, et põlistada eesti kultuuri ja kunsti teerajajat ja ka tema venda Bernhardit Paiba talu õues plaatidena rändrahnule. Plaadid on valmimisel. Teatavasti on kive palju põldude servas sammalt peale kasvatamas. Leidmisega polnud raskust. Mälestuskivi leiti Vängla küla L. Seisoneni põllult. Äravedajaks rabamehed. Meeskonda lubas heategevuseks ja panuseks Laikmaa mälestuse jäädvustamiseks Heino Aosaar. Masinameeste R. Spiridonovi, E. Jõendi ja U. Hintsi abil said kivid uue asupaiga; lisaks Laikmaa koduõule ka Vängla külaplats, et märkida suvel küla 460. aastapäeva. Maikuus kindlasti avame mälestuskivi Laikmaale, sellest teatame kodulehe kaudu.
5. mail loodame olla Taeblas sealsel üritusel ja istutada Kadarpiku talu aeda õunapuu aktiivsetelt Vängla küla elanikelt. Tegelikult Laikmaa elab meis oma töödega edasi. Igal aastal antakse välja Laikmaa-nimelist õpilaspreemiat. Laikmaa sünnipäevaga avatakse tavaliselt muuseumi hooaeg. Kevad on aegade hämarusse jäävate mälestuste uuendamiseks.