Sindi lasteaia mudilased laulsid: „Kallan põrandale ämbritäie vett, ma ei valeta, vaid räägin sulatõtt“

Sindi pensionäride aktiiv ja naisliit tähistasid täna ühiselt Sindi sotsiaaltöökeskuse 17. asutamise aastapäeva ja viibisid peatselt saabuva emadepäeva mõtetes, mille muutsid eriliselt kauniks Sindi lasteaia koolieelsete rühmade laululapsed.

Ema ja tütar noor pensionär Juta Velleste, Sindi pensionäride eestvedaja ja Sindi linnavalitsuse sotsiaalnõunik Helga Isand Foto Urmas Saard
Ema ja tütar – noor pensionär Juta Velleste, Sindi pensionäride eestvedaja ja Sindi linnavalitsuse sotsiaalnõunik Helga Isand. Foto: Urmas Saard

Sotsiaaltöökeskuse kestvalt heale koostööle linnavalitsusega annab tunnistust linnapea Marko Šorini külaskäik ja kingituste pakk. Temaga olid ühes ka sotsiaalnõunik Helga Isand ja lastekaitsespetsialist Natalja Zadunaiskaja-Kiviselg, et oma silmaga taaskordselt veenduda linna eakama seltskonna elujõus, näha esinemas lasteaia mudilasi, kes on olnud korduvalt varemgi oodatud.

Lasteaia laululapsed laulsid muusikaõpetaja Ülle Jantsoni akordioni helide saatel laule, mis olid nii vahvad, et väärivad üksikasjalikku kirjeldust.

Helve Mikussaare “Köögitädi” sobis hästi sotsiaaltöökeskuse kokk-juhataja Viive Sepiku ja teiste töökate abiliste tervitamiseks. Köögitädi on üks väga tore tädi. Laua peal on leivatorn, tädi pole iial morn. Ainult kui on palav pliit ütleb – “Minge jalust siit!”

“Salamahti”, Airi Liiva. Ma teen süüa, väga tihti, enamasti salamahti. Ja kui emme mind ei näe, pistan piima/jahu sisse oma käed. Ma loon korda väga tihti; enamasti salamahti. Kallan põrandale ämbritäie vett, ma ei valeta, vaid räägin sulatõtt. Ma teen kalli, väga tihti, enamasti salamahti. Ja kui emme mind ei näe, talle kaela ümber panen oma käed.

Loe edasi: Sindi lasteaia mudilased laulsid: „Kallan põrandale ämbritäie vett, ma ei valeta, vaid räägin sulatõtt“

Jaan Viska: Laikmaa pidas oma kodu kõige aluseks

Hillar ja Sirje Aiaots, Erich Jõendi ja Uuno Hints Laikmaa mälestuskivi paika panemas. Foto: erakogu
Hillar ja Sirje Aiaots, Erich Jõendi ja Uuno Hints Laikmaa mälestuskivi paika panemas. Foto: erakogu

Jaan Viska, Vigala vald

“Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” (Juhan Liiv)

Mõttetera Juhan Liivilt on igati asjakohane, sest lähenemas on Ants Laikmaa 150 sünniaastapäev. Kohalikud Vigala inimesed Jaan Laanemets ja Kaie  Bergmann on varasemates kirjutistes maininud: vähe teatakse Laikmaa tegemistest ja tema loomingust. Mäletama peaksime seetõttu, et olevik ja tulevik võiksid olla just sellised, kus meie süda on rahul ja meel rõõmus. Seetõttu väärivad märkimist mineviku suurkujud ja nende kuulsusrikkad saavutused. Eelmisel aastal tähistasime Bernhard Laipmanni 150. sünniaastapäeva, nüüd venna oma.

Tähelepanekuid kohapealt. A. Laikmaa teostest on väljapanek Mare Ülemaantelt Vana-Vigala raamatukogus, sest kunstnik oli ka tubli kirjamees. Öeldi, et Vana-Vigala kool korraldab viktoriini vanemale kooliastmele,  juhendajaks õpetaja Mare Kivi. Siit üks küsimus lugejaile: kellena ta tegutses aastatel 1913-1932? (vastus:  tegutses loovkunstnikuna ja pedagoogina, tema ateljeekooli lõpetas 800 õpilast).

Küla ekskursioonidel oleme jõudnud käia Laikmaa muuseumis, Kumus tema näitusel. Nüüd jõudsime ajaloohuvilistest perekond Sirje ja Hillar Aiaotsaga Araste küla Paiba tallu, et uurida kohalikku võimalust kunstniku sünnikoha tähistamisel. Koha omanik Rauni Lilleväli oli igati vastutulelik ja teda toetas naabrimees Erich Jõendi. Palju kordi meelde tuletatud tähelepanek Laikmaa sõnastuses võiks kõlada nii: iseseisvas Eestis on aeg ükskord peremeesteks saada. Nõnda lausus  Laikmaa 1921.a. Vana-Vigala pargis röövraiet ja lohakat hooldust nähes. Siis oli iseseisvat riiki ainult kolm aastat olnud. Laikmaa oli tubli organisaator ning ootas alati kiiremat tegutsemist. Loe edasi: Jaan Viska: Laikmaa pidas oma kodu kõige aluseks

Muuseumiöö lööb üle Eesti laineid rohkem kui 185 muuseumis ja mäluasutuses

MUUSEUMIOO-fbcover-2016Järgmisel laupäeval, 14. mail toimub järjekorras kaheksas üle-eestiline muuseumiöö, mis sel korral kannab pealkirja “Öös on laineid”.

Tänavu võtab muuseumiööst osa rekordiliselt palju ehk üle 185 muuseumi, lisaks muuseumidele teevad oma uksed viieks tunniks tasuta lahti mitmed näitusepaigad, arhiivid, kirikud, mõisad ning isegi tuletornid ja looduskeskused – üht või teistpidi kultuuri, teadmiste, ajaloo ning mäluga tegelevad paigad ja organisatsioonid. Eelmisel aastal võttis muuseumiööst osa rohkem kui 110 000 inimest, mis oli kõigi aegade muuseumiöö publikurekord.

Muuseumiöö programmiga on sel korral liitunud eriti palju uusi põnevaid paiku. Muusikasõpradele on hõrguks üllatuseks võimalus saada osa ekskursioonidest Laulasmaal asuva Arvo Pärdi Keskuse arhiivisügavustesse ning õhtusest kontserdiprogrammist. Tartus pääseb tuumavarjendisse ning Tartus avab uksed ka Peipsi äärest ajutiselt linna kolinud Voronja galerii. Jääaja Keskus Äksis korraldab öiseid parvereise Saadjärvel ning Narvas pääseb vaatama Viktoria bastioni kasematte. Eriti suure haardega programmi pakuvad välja Hiiumaa muuseumid, kus on kokku pandud tervelt 18 punktist koosnev suur muuseumiöö-tuur. Ja publiku jaoks on end valmis pannud ka kõik Eesti kõige suuremad muuseumid – Tallinna ja Tartu muuseumide programmid tõmbavad muuseumiööl ligi kümneid tuhandeid inimesi.

Loe edasi: Muuseumiöö lööb üle Eesti laineid rohkem kui 185 muuseumis ja mäluasutuses

Lodi Jõmmu sai 10aastaseks

lodi_suurveega_luhtadel_ELS
Lodi Jõmmu suurveega luhtadel. Foto: erakogu

Lodi Jõmmu on esimese kümne aastaga sõidutanud üle 100 000 reisija ehk terve Tartu linna jagu rahvast, viinud kohalikke peresid ja koolilapsi veele kõigis kuues maakonnas, kuhu siseveeteid mööda pääseb.

Jõmmu on kaks korda käinud ka merel ja külastanud Lätit, Rootsit, Soomet ja Venemaad. Kolmel korral on lodi olnud Tartu raekoja platsis jõululodjaks. Jõmmu tänab kõiki reisijaid, toetajaid ja sõpru ning loodab järgmise kümne aastaga vedada juba Tallinna linna jagu rahvast.

Jõmmu ehitamise mõte sündis Emajõe kaldal Supilinnas. Jõe kaldal elades ja seal sagivaid paate-laevu jälgides tekkis noortes huvi ka ise jõele minna ja vaadata, kuhu see jõgi siis välja viib.

Kui Tartu linn eesotsas Andrus Ansipiga oli otsustanud lodjaehitust toetada, panid õla alla ka Euroopa Liit, Tele2 Eesti AS, RMK ja AS A. Le Coq. Jõmmu ehitamine ei läinud lihtsalt, aga õnneks ei teadnud tegijad selle keerukust ette ja õnneks leidus palju sõpru-toetajaid, kes häda korral appi tulid. Jõmmu tänab kõiki ehitajaid, toetajaid ja vabatahtlikke, keda oli rohkem kui 150! Pärast vette sulpsatamist on Jõmmu kõige suuremateks toetajateks olnud aga reisijad, keda esimese 10 aastaga on kogunenud üle 100 000 ehk terve Tartu linna jagu.

Lodi Jõmmu on arhailine puust kaubapurjekas, millesarnased seilasid Peipsil ja Emajõel hansaajast kuni 20. sajandi keskpaigani. Ajalooliste lotjade eeskujul ehitatud Jõmmu on selle omanäolise laevatüübi ainus esindaja maailmas. Jõmmu on 12 m pikk, 8 m lai, kaalub 25 t, purjepinda on 100 m2 ja mast ulatub 14 m kõrgusele veepinnast. Lodi võtab pardale korraga kuni 36 reisijat.Jõmmu 10×10 meetrit puri on ainulaadne väliekraan ja koostöös Kinobussiga toimusid suured rändfestivalid Kinolodi 2007 ja KinobussRongLodi 2008. Koos Kinobussiga õnnestus Jõmmul 2009. a jõuda ka Novgorodi rahvusvahelistele hansapäevadele.

Loe edasi: Lodi Jõmmu sai 10aastaseks

Koguperefestival “Puude taga on inimene” juhib tähelepanu Eesti ühiskonna probleemidele

PTOI Puudega inimesed tulevad juba teist korda riigile appi, korraldades 11. juunil Tallinna Stroomi rannas tasuta koguperefestivali “Puude taga on inimene”, mille eesmärk on vähendada suhtluslõhet Eesti ühiskonnas. Festivali saavad nautida lapsed ja eakad, pimedad ja kurdid, ettevõtjad ja töötud – kõik inimesed suudavad olla iseseisvad, kui nende vajadustega on arvestatud.

“Soovin pöörata tähelepanu sellele, et tegemist ei ole puudega inimestele suunatud üritusega,” rääkis festivali korraldaja Tiia Sihver. “Meie soov on sellega pöörata ühiskonna tähelepanu inimestele üldiselt, märgates esmalt nende oskusi ja võimeid, mitte puudusi ja erinevusi. Üldjuhul märgatakse puudega ning lihtsalt teistsuguste inimeste puhul kõigepealt just erinevust ning alles seejärel märgatakse tema iseloomu, oskusi jne. Kohanemine võtab aega. Alles siis, kui esmasest kohmetusest on üle saadud, suudetakse näha, et puudega inimesed tegelevad samade asjadega, millega tavalised inimesed, ja on samasugused täisväärtuslikud inimesed nagu kõik teised koos oma isikupärade ja veidrustega.”

Eesti ühiskonna jaoks ei ole festivali korraldajate sõnul selline mõtteviis veel tava- ega harjumuspärane.

Loe edasi: Koguperefestival “Puude taga on inimene” juhib tähelepanu Eesti ühiskonna probleemidele

Olavi Ruitlase menuromaanist “Vee peal” saab
Võrus Tamula rannas suveõhuteater

1200x1200_veepeal7. juulil esietendub Võrus Tamula järve rannas Olavi Ruitlase romaanil põhinev suvelavastus “Vee peal”. Loo toob publiku ette kahe võro keelt ja kultuuri hindava sõbra Tarmo Tagametsa ja Siim Sareali asutatud MTÜ Müüdud Naer.

Oma värskeimas romaanis “Vee peal” räägib Ruitlane loo oma Võrus ja Tamula järve ääres veedetud lapsepõlvest. See on lihtne ja soe lugu kalapüüki armastavast poisist, kes õpib 1980ndate Eestis tundma elu voorusi ja totrusi. Tema kõrval saadab oma elukest mööda värvikas aguliseltskond (kalamehed ja nende poolikud naised), tööst, armastusest ja tõest nõretavad Papa ja Mamma ning loomulikult spordiväljakult leitud esimene armastus. Seda kõike saadab igapäe vane kalapüük ning küsimus – kellel näkkab paremini?

Kogu “Vee peal” trupi moodustavad Kagu-Eesti taustaga teatritegijad. Idee autoriks on Siim Sareal, lavastaja Tarmo Tagamets (Rakvere teater) ning muusikaline kujundaja Imre Õunapuu (Rakvere teater). Lavastuses mängivad Imre Õunapuu, Kait Kall (Von Krahli teater), Agu Trolla, Siim Sareal, Aira Udras, Silvi Jansons ja Maive Käos.

Loe edasi: Olavi Ruitlase menuromaanist “Vee peal” saab
Võrus Tamula rannas suveõhuteater