Tajumängud fotokunstis ja füüsikas

Täna õhtupoolikul avati Pärnus Avangard Galeriis näitus „Tajumängud“, mis esitleb valitud fotokunstnike loomingut vähemal või suuremal määral tajunihestuste ja visuaalsete kujundite peegeldustes.

Indrek Aija jätkab eelmisel aastal alustatud tajunihete seeriat, kus fotokollaaži aluseks on võetud pea sajandivanused originaalfotod Foto Urmas Saard
Indrek Aija jätkab eelmisel aastal alustatud tajunihete seeriat, kus fotokollaaži aluseks on võetud pea sajandivanused originaalfotod. Foto: Urmas Saard

Maikuu kaduneljapäevani avatuks jääval näitusel osalevad Jaak Kikas, Indrek Aija, Marko Toomast ja Jan Grau. Kuraator Jan Grau ütleb väljapanekute kohta, et kõiki osalejaid huvitab foto illusoorne pool, vaataja taju ning tahtlik võõrandumine meie näilisest reaalsusest. Fotokunsti sünnihetkel imetleti fotot, kui kõige võimsamat ja objektiivsemat reaalsuse jäädvustamise vahendit. Elizabeth Eastlake, kes oli üks esimestest fotokunstist kirjutajatest, võrdleb oma 1857. a ilmunud essees foto võimalusi Rembrandti maalidega ja idealiseerib fotograafia suutlikkust talletada ümbritsevat ülima tõetruudusega. Ja Grau tutvustuse põhjal saab tuttavamaks ka iga kunstnikuga eraldi.

Jaak Kikas on Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi direktor ja professor, kes püüab ühendada füüsikat ja fotograafiat. Tema pildid mängivad asjaoluga, et paljud meile olulised objektid välisilmas, nt loomad ja inimesed on peegelsümmeetrilised. Peegelsümmeetria ehk bilateraalne sümmeetria on fundamentaalne asjade ja olendite omadus, millele tugineb kogu meid ümbritseva ainelise maailma mitmekesisus. Peegelsümmeetrilised objektid looduses on loomad – potentsiaalsed saakloomad, kiskjad, rivaalid või vastassoo esindajad, kelle kiire äratundmine on sageli äratundja ellujäämise tingimus.

[pullquote]Veeauru näeme alles siis, kui ta kondenseerub uduks. Ma kallasin kuuma vette väga külma vedelat lämmastikku.[/pullquote]Kui aga mingi elutu objekt ilmutab peegelsümmeetriat, võib suure tõenäosusega olla tegemist tehisobjektiga. Meie aju on treenitud selliseid olendeid-objekte ära tundma ka seal, kus neid tegelikult pole – parem karta kui kahetseda! Lihtne viis sellisteks mõttemängudeks on võtta mingi foto ja asendada selle üks pool teise poole peegeldusega. Nii on autor toiminudki. Mõttemängud ja olematute asjade äratundmisrõõm jäävad vaatajale.

Marko Toomast on Pärnu juurtega kunstnik, kes pöördus oma kodulinna tagasi peale aastatepikkust resideerumist Rootsis, kus ta töötas vabakutselise fotograafina ajakirjale QX ning tegutses skandaalse fotokunstniku Elisabeth Ohlson-Wallin’i stuudios. Tema loomingu puhul on tegemist põhjamaiste mustvalgete peegeldustega, mida iseloomustavad otsingud ülima ja idealistliku sümmeetria suunas, mida fotos kui pelgalt reaalsuse dokumentatsioonis on ilma tehnoloogilise kaasabita pea võimatu kujutada.

Indrek Aija alustas fotograafina 30 aastat tagasi Pärnu Noorte Tehnikute Majas Monika Vihmandi käe all. Täna on peamisteks huvivaldkondadeks arhitektuuri- ja dokumentaalfotograafia. Käesoleval näitusel jätkab eelmisel aastal alustatud tajunihete seeriat, kus fotokollaaži aluseks on võetud pea sajandivanused originaalfotod.

[pullquote]Grau kompab maali- ja foto eeliste ja puuduste vahelisi piire ning sünteesib nii ühe kui teise kunstiliigi karakteristikud täiuslikku visuaalsesse keelde.[/pullquote]Enda kohta ütleb Jan Grau, et jätkab näitusel möödunud aastal alustatud seeriat “Dilemma”, mille eesmärgiks sai analüüsida foto- ja maalikunsti kokkupuutepunkte. Kui seeria algetapis vormis kunstnik oma nutitelefoniga tehtud klõpsud “täiustatud” ja isiklike vaatepunktidega küllastatud maalideks, siis nüüd on näituse keskmes fotomanipulatsioonid. Grau kompab maali- ja foto eeliste ja puuduste vahelisi piire ning sünteesib nii ühe kui teise kunstiliigi karakteristikud täiuslikku visuaalsesse keelde.

Kikas lisas fotonäitusele põnevust väikese katsega. Teda abistanud Jan Grau valas esmalt anumasse vett. Seejärel lähenes auravat topsikut käes hoidev Kikas ja kummutas kogu sisu vette. Paksu auru sees seistes selgitas, et veeauru me tegelikult ei näe. „Veeauru näeme alles siis, kui ta kondenseerub uduks. Ma kallasin kuuma vette väga külma vedelat lämmastikku.“

Janno Bergmann tuli näitust uudistama ühelt teiselt kunstiliselt tegevuselt, millest andis tunnistust otsmiku ette kleebitud kolmnurkne väljalõige dollaril kujutatud silmast. Muljeid vahendades kleepis ta vastutulelikult sama märgi kõigile soovijatele, kes sisenesid galeriisse.

Urmas Saard