Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

märts 2016
E T K N R L P
« veebr   apr »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Trivimi Velliste: juba Aleksandri Gümnaasiumi õpilasena sajandivahetuse Tartus alustas noor Rei poliitilist tegevust

Täna tähistati avaliku talitusega riigivanem August Rei 130. sünniaastapäeva suurmehe sünnikohas Kurlas ja mälestusteõhtu konverentsiga Kabala Rahvamajas, kus võtsid sõna Riigikogu esimees Eiki Nestor, liige Jaanus Marrand ja teised, pikema ettekandega esines suursaadik Trivimi Velliste, kelle kõne sisu on allpool täies mahus ära toodud.

Me ei saa veel hõisata oma ajaloo mõtestamise täiuslikkusega

August Rei Foto Fabariigi Presidendi kantselei koduleheltEesti riigi 100. sünnipäev on peagi ukse ees! On põhjust heita üldistavam pilk üle õla, et mõtestada meie olemist siin sellel maal riigirahvana, peremeesrahvana. Eestlased pole mitte alati olnud peremehed omaenda maal – vanemad inimesed teavad seda väga hästi, nooremad võib-olla ei mõtle sellele.

Vabadus on nagu puhas õhk või allikavesi. Kuni need on iga päev olemas, pole harjumust ega ka nähtavat vajadust mõtiskleda õhu, vee või vabaduse üle. Aga kui mõni neist peaks ühel päeval kaduma …?

Äsja viibisime paigas, kus täpselt 130 aastat tagasi sündis üks meie rahvuslikest suurmeestest. Üks nendest, kes mitte ainult ei seisnud Eesti riigi hälli juures, vaid keda me julgesti võime nimetada ka meie riigi ämmaemandaks – koos mõne teise iseseisvuse sepistajaga.

Kuigi Eesti riik ei kuulu nooremate kilda, on enamik selle ajaloost olnud võõra kanna all. Seetõttu ei saa me veel hõisata oma ajaloo mõtestamise täiuslikkusega. Isegi meie kõige suurematest riigimeestest on ilmunud vähevõitu raamatuid, mõnest hoopis vähe.

August Rei ei ole siin suur erand. Siiski on 2012. aastal Rahvusarhiivi kirjastusel näinud ilmavalgust ajaloodoktor Jüri Andi raamat „August Rei – Eesti riigimees, poliitik, diplomaat“, mis on osa Riigikantselei toetatavast kiiduväärsest monograafiate sarjast, pühitsemaks Eesti Vabariigi lähenevat 100. aastapäeva. Oma järgnevates kirjeldustes toetun suuresti Jüri Andi nõtke sulega kirjutatud teosele.

Foto: Vabariigi Presidendi kantselei kodulehelt

Siinkohal ei saa jätta kiidusõnu lausumata Mart Oravale ja Enn Nõule, kes on koostanud ja toimetanud koguteose „Tõotan ustavaks jääda …“ See 2004. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi ilmutatud koguteos on täiesti asendamatu allikas Eesti riikluse järjepidevuse uurimisel. Muidugi oleme täna tänulikud riigimehele August Reile endale, et ta suutis oma 75. sünnipäeval – aastal 1961 – avaldada iseenda mälestused.

Hoolimata sõjast korraldati riigi kõige esimesed parlamendivalimised

Meie võime jagada August Rei pika elutee kolme selgesti eristuvasse järku: 1) aastad 1886 – 1918, 2) 1918 – 1940 ja 3) 1940 – 1963.

Niisiis, August Rei sündis siin lähistel Kurla külas, mis toona kuulus Viljandimaa Pilistvere kihelkonda. Juba Aleksandri Gümnaasiumi õpilasena sajandivahetuse Tartus alustas noor Rei poliitilist tegevust. Ta jätkas seda peatselt gümnasistina Novgorodis ja õigusteaduse üliõpilasena Peterburis. Aja ning ajaloo kulg sobisid tema loomusele – kui August sai 19-aastaseks, raputas Vene ilmariiki esimene võimas vapustus – 1905. a. revolutsioon. Levisid sotsialistlikud, sotsiaaldemokraatlikud ideed. Unistati üllamast ühiskonnast. Aga too aasta oli ka sinimustvalge. August Reil tuli varjuda põranda alla ja ta sattus lühikeseks ajaks koguni vanglasse.

Aastad 1913 – 1917 möödusid sõjaväeteenistuses. Ilmasõda viis keisri lippude all sada tuhat eesti meest, kes tegid põhjalikku tutvust püssirohuga. Ja kui siis tsaar kukutati ning kuulutati välja Vene vabariik, ei jätnud eestlaste juhid juhust kasutamata – kibekiiresti asuti moodustama eesti rahvusväeosi. Selleks valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille juhiks sai teine tuntud poliitik Konstantin Päts. Just selles tegevuses, veel enne Eesti riigi sündi, arenes August Rei ja Konstatin Pätsi koostöö, olgugi et nende ilmavaated toona ja eriti hiljem võisid olla üsna erinevad.

Kui Eesti Vabariik välja kuulutati, oli ühiskonnas ikka veel tugevat revolutsioonijärgset hõngu. Vasakpoolsetel mõttevooludel oli palju toetajaid. Et Rei oli üks Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei rajajaid, oli loomulik, et ta kutsuti ka Eesti Ajutisse Valitsusse – töö- ja hoolekandeministrina ning peaministri asetäitjana.

Maareformi edukas käivitamine oli ka Vabadussõja võidu pant – eesti talupojal oli, mille nimel rindel võidelda.

Peagi saabus August Rei karjääri esimene kõrghetk. Eesti oli küll Vabadussõjas, ent suutis sellest hoolimata korraldada riigi kõige esimesed parlamendivalimised. Jüripäeval 1919 astus Estonia kontserdisaalis kokku Asutav Kogu. Kuna valimistel saatis endiselt edu vasakpoolseid, sai August Reist Asutava Kogu esimees. Ta oli sellal 33-aastane! Erilist tähelepanu pööras noor poliitik maareformile. Maareformi edukas käivitamine oli ka Vabadussõja võidu pant – eesti talupojal oli, mille nimel rindel võidelda.

Järgmise kahe aastakümne jooksul oli Rei viie järjestikuse Riigikogu koosseisu liige. Neist aastail 1925 – 1926 Riigikogu esimees, 1928 – 1929 riigivanem (sisuliselt riigipea), 1932 – 1933 välisminister. Viimatinimetatud aastad olid Eestile ja kogu Euroopale keerulised. Ameerikas puhkenud majanduskriis oli jõudnud ka Eestisse, tööpuudus oli suur ja rahva meel rahutu. Nii nagu see oli rahutu mujalgi – Soomes Lapua liikumise näol, Itaaliast ja Saksamaast rääkimata. Adolf Hitler tuli oma rahva kandel võimule 1933. a alguses.

Ka Eestis oli palju neid, kes ootasid messiast. Toompea lehmakauplemisest ei tahetud enam midagi kuulda. Nõnda sai tuule tiibadesse vabadussõjalaste ehk vapside liikumine. Kõige teravamad olid vastuolud just sotside ja vapside vahel. Käidi vastastikku teineteise koosolekuid segamas ja sagedased olid kähmlused. Vapsidest väga häiritud oli ka Jaan Tõnisson ja tema mõttekaaslased.

Kui asi hakkas üle pea kasvama, kuulutas riigivanem Konstantin Päts 12. märtsil 1934 välja kaitseseisukorra. Ta tegi seda tuginedes põhiseadusele, mis just vapside algatusel oli eelmise aasta oktoobris rahva 2/3-lise häälteenamusega vastu võetud. Kaks päeva hiljem kiitis kaitseseisukorra heaks ka Riigikogu. Esimestena surusid Pätsi kätt Tõnisson ja Rei.

Kuna kaitseseisukord kuulutati välja täiesti seaduslikult – põhiseaduse alusel, mil oli suur rahva toetus ja Riigikogu heakskiidul, siis on väär nimetada 12. märtsil 1934 aset leidnut riigipöördeks. „Riigipöördeks“ peetakse ikkagi seadusevastast võimuhaaramist. On kahetsusväärne, et Eesti meedia ja isegi mõned ajaloolased kasutavad selle sündmusega seoses ikka veel kõnesolevat terminit – just nagu kestaks meil edasi NLKP lektorite aeg. Siis räägiti koguni Pätsi fashistlikust riigipöördest.

See, kui kaua oli mõistlik kaitseseisukorda pikendada, ei ole minu tänase arutelu teema. Küll aga tahan rõhutada: August Rei ei varjanud oma toetust Konstantin Pätsile vapside tee tõkestamisel. Vapsid olid oma sõnavõttudes lubanud sotsidele koha kätte nädata, niipea kui nad võimule tulevad. Ja nad tundsid end enesekindlalt, kuni riigis valitses majanduskriis ja väga paljud neid toetasid. Me ei saa kunagi teada, mida vapsid oleksid teinud, kui nad oleksid võimule pääsenud.

Tegemist oli keeleandeka inimesega

Ma tahan täna rääkida August Reist eelkõige kui diplomaadist ja riigimehest. Jaanus Marrandi räägib pärast mind temast kui sotsiaaldemokraadist.

August Rei varasemasse riigivanema ametiaega langes Rootsi kuninga Gustav V külaskäik Eestisse

Niisiis, väga keerulistel aastatel 1932 – 1933 oli August Rei välisminister. Ta sai lähemalt tuttavaks Eesti välisteenistusega. Ta sai rikkalikke välissuhtlemise kogemusi. Olgu veel lisatud, et August Rei varasemasse riigivanema ametiaega langes Rootsi kuninga Gustav V külaskäik Eestisse, mis oli suur diplomaatiline väljakutse nii protokolli ja etiketi osas kui ka sisuliselt. August Rei sai hiilgavalt hakkama.

Järelikult, tema oskuste ja võimetega isik kulus Eesti välissuhtlusele marjaks ära. Rei oli mitmekülgselt andekas. Oma muusikust abikaasa Therese kõrval harrastas ta ka ise muusikat. Ent tema hilisem võitluskaaslane paguluses Arvo Horm on August Reid nimetanud „omamoodi keelegeeniuseks“. See, et ta rääkis ja kirjutas emakeele kõrval vabalt vene, saksa, prantsuse ja inglise keelt, võib olla ootuspärane. Aga et ta oli korralikult õppinud ka kreeka ja ladina keelt ning et ta valdas veel soome, poola, ukraina ning mingil määral isegi itaalia keelt, näitab, et tegemist oli keeleandeka inimesega. Selline omadus tuleb diplomaatias ainult kasuks.

Reil oli rikkalikult välissuhtluse kogemusi juba Eesti riikluse algaegadest. Ta oli olnud Eesti – Läti piirikomisjoni esimees (1923 – 1925), juhtinud Riigikogu delegatsiooni visiiti Poolasse, samuti olnud Eesti delegatsiooni esimees Rahvasteliidu täiskogul Genfis (1925). 1926. a. osales Rei Eesti – N.Liidu mittekallaletungilepingu läbirääkimistel. Ants Piip, Rei vahetu järeltulija välisministri ametis on kirjutanud: “Ma pean oma kohuseks teile siin teatada, et oma eelkäijas hr. Reis nägin väga asjatundlikku ja tõsist välispoliitikut, kes olemasolevates keerulistes probleemides oma terve mõistusega ja suurte kogemustega Eesti riigi elu arendamisel hästi orienteerus ja kelle sammudega mina pea erandita päri olen.“

1936. aasta augustis tegi välisminister Friedrich Akel ettepaneku nimetada August Rei välisministri abiks – tänapäeva mõistes ministri asetäitjaks. Selle ametikoha esmane ülesanne oli suhelda saadikutega – nii Eesti omadega võõrsil kui ka teiste riikide saadikutega Tallinnas. Just sel ajal viimistles Rei oma välispoliitilist nägemust selle erinevates tahkudes. Oma 50. sünnipäeval 1936 soovis Rei, et ühest kvartetist saaks kvintett – nimelt, et nelja põhjamaaga (Taani, Norra, Rootsi ja Soome) liituks ka viies – Eesti. Nii et unistus arenenud põhjamaast pole sugugi uus!

Kui Euroopa suurriik Poola oli hävitatud ja Talvesõjast ei osatud undki näha

Kõige dramaatilisem ja saatuslikum aeg August Rei eluteel jääb aastatesse 1938 – 1940. Just siis oli ta Eesti saadik Moskvas – lõvikoopas. Moskvasse ei kavatsenud Rei jääda pikaks ajaks. Toona oli Euroopa diplomaatide unistus ikka London ja Pariis. Frankofiilina ihkas Rei just Pariisi. Ja selle koha oli Konstantin Päts talle ka reserveerinud, oli koguni juba olemas Prantsuse valitsuse ametlik nõusolek – agrement.

Ent ajalugu tahtis teisiti. August Rei Moskvas olles pidasid Stalini ja Hitleri esindajad salajasi läbirääkimisi. Sündis kokkulepe, mis oli maailmale suur ehmatus ja tekitas enamikule Euroopast halbu eelaimdusi. Hiljem paguluses on Rei poliitilised vastased teinud talle avalikke etteheiteid: miks ta ei hoiatanud Eestit eelseisvast katastroofist!? Sellised süüdistused on musternäide tagantjärele tarkusest! (Tagantjärele tarkus on akadeemik Jaak Aaviksoo sõnul suurim täppisteadus!) Ei August Reilt ega üheltki tema kaasaegseist ei saanud nõuda selgeltnägija või fakiiri võimeid.

Küll aga kirjeldas Rei oma ettekannetes Moskvas, s. h. välisasjade rahvakomissariaadis ehk välisministeeriumis valitsenud õhustikku. Üksteise järel kadusid teadmatusse välisministri asetäitjad Nikolai Krestinski ja Boris Stomonjakov, kellega Reil kui Eesti saadikul oli olnud ametialast suhtlemist. Kõik värisesid, sest keegi ei teadnud, kes on järgmine. See oli kurikuulus jezhovshtshina-aeg, mil hakklihamasin töötas täistuuridel.

Ja siis jõudis kätte 3. mai 1939. Kauaaegne välisasjade rahvakomissar Maksim Litvinov, kes pärast Tartu rahu sõlmimist oli lühikest aega teeninud Tallinnas N.Vene esindajana, kaotas oma kõrge töökoha. Stalin määras juudist Litvinovi asemele Vjatsheslav Molotovi, et mitte enam solvata sõpra Hitlerit. Ja ei läinud enam kaua aega, kui sõlmiti 20. sajandi kõige kurikuulsam tehing – MRP. 23. augustil 1939 said stalinlikust Venemaast ja hitlerlikust Saksamaast liitlased, kes jagasid omavahel röövsaagi. Jagamise täpsed piirjooned polnud alguses teada, liikus igasuguseid kuuldusi. Nüüd, tagantjärgi on lihtne teri sõkaldest eristada.

Valida oli väga halva ja veel halvema vahel.

August Rei osalemisest baaside lepingu sõlmimisel 1939. a. septembris on palju kirjutatud ja räägitud. Eesti oli sattunud otsekui pantvangikriisi – alasi ja haamri vahele. Valida oli väga halva ja veel halvema vahel. Läbirääkimised Kremlis Stalini ja Molotovi juhtimisel olid ehtne terror. Eestis vaieldakse siiani, miks Eesti ei hakanud vastu. Kohe pärast seda, kui Euroopa suurriik Poola oli hävitatud! Kui Soome Talvesõjast ei osatud undki näha! (Soome juhtkond oli veendunud, et nende riik jääb sõjast kõrvale, sest Stalin blufib. Soome oli väga üllatunud, kui pommid langesid Helsingile.)

Eesti poliitiline eliit – nii võimul olijad kui opositsioon eesotsas Jaan Tõnissoniga – otsustasid järele anda, et võita aega ja säästa Eesti inimeste elusid. Tänapäeval kohtab sageli neid, kes hüüavad – mis elusid! Kui on vaja, siis tuleb võidelda! Jah, võidelda tuleb küll, kuid seda on mõistlik teha siis, kui võitlus annab paremaid tulemusi. Saksa – N.Liidu sõja tõenäosus oli suur. Kas siis polnud targem oodata, kui see sõda puhkeb ja mitte pidada enne seda punaarmeega maha oma erasõda?!

Stalin ja Molotov on ajaloo prügikastis, aga eesti rahvas on alles ja Eesti riik samuti!

1939 – 1940 ohverdas Eesti juhtkond riigi (de facto), aga rahvas jäi suuremas osas alles. Kui rahvas on alles, saab hiljem taastada riigi – de facto. Riik ise kestab de jure niikuinii, sest õigusetus ei saa sünnitada uut õigust. Jõuga või jõu ähvardusel saadud allkirjad on kehtetud!

Küsigem täna, kas Rei ja tema mõttekaaslased ei võitnud mitte Stalinit ja Molotovi? Stalin ja Molotov on ajaloo prügikastis, aga eesti rahvas on alles ja Eesti riik samuti!

Väga dramaatiline ja eriline episood August Rei elus on põgenemine 1940. a. suvel Moskvast Stockholmi. Kuidas see üldse võimalikuks sai, kui Tallinnas oli juba Johannes Vares-Barbaruse valitsus ja välisministriks endine sots Nigol Andresen? Kogu Eesti oli punaarmee ja NKVD haardes.

August Rei valmistas oma põgenemist väga hoolikalt ette. Ta käis enne korra isegi Tallinnas ja rääkis välisministrile, et tema väga haige naine vajab pakilist ravi Rootsis. Ta korraldas Tallinnas veel muid isiklikke asju ja lendas siis Moskvasse tagasi. Eesti ei olnud veel vormiliselt N.Liidu osa, Reil oli suursaadiku akrediteering. Ta oli koos abikaasaga saanud Rootsi saatkonnast viisa. Tal olid head sidemed Saksa saadiku von Schulenburgiga, kes oli von Ribbentropi usaldusisik ja Moskva diplomaatilise korpuse vanem. Aga Saksamaa oli siis veel Kremli sõber! Nõnda õnnestus perekond Reil saada lennupilet liinile Moskva – Riia – Stockholm. Ja 13. juulil 1940 see närviline lennureis õnnestus.

Hiljem paguluses on August Rei poliitilised vastased kahtlustanud teda sidemetes NKVD-ga. Kuidas muidu võis ta pääseda NKVD küüsist! Muide, üks teine tuntud eestlane – suurärimees Alfred Kalm – pääses Rootsi samal viisil. Ta kihutas taksoga Tallinnast otse Riia lennuväljale, vehkis punaarmeelasest tunnimehe ees mingi venekeelse paberiga ja käratas tunnimehele, et see kõrvale astuks. Ja Kalm läks lennukisse. See oli üleminekuaeg, mil NKVD alles asus atra seadma – kõik ei toimunud nende jaoks veel täiuslikult.

Ja viimaks mõni sõna August Reist paguluses, mis kestis 23 aastat. Peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots oli 18. septembril 1944, enne surmahaigena maalt lahkumist, nimetanud ametisse Vabariigi Valitsuse eesotsas Otto Tiefiga. Rootsis viibiv August Rei sai selle valitsuse välisministriks. Enamik valitsusliikmeid jäid kodumaal NKVD küüsi.

On mõtlemapanev: kui rahval on hing lõngaga kaelas, kui tuhandeid on mõrvatud ja küüditatud, leidub ikka poliitikuid, kes on meistrid tüli üles kiskumises ja teevad seda pealegi väga toore sõnakasutusega.

Kui Jüri Uluots jaanuaris 1945 Stockholmis suri, osutus August Rei kõige eakamaks allesjäänud valitsuse liikmetest. Vastavalt 1938. a. põhiseadusele, mida keegi polnud tühistanud ega saanukski tühistada, tuli nüüd Reil asuda Uluotsa ametisse – olla riigipea kohusetäitja.

Siiski puhkesid paguluses ägedad vaidlused põhiseaduse tõlgendamise ümber. Leiti, et Rei on võimu usurpeerinud. Kokku tuleb kutsuda pagulusse pääsenud kõrgematest Eesti Vabariigi ametikandjatest koosnev eriline valimiskogu – ning see valib uue peaministri presidendi ülesannetes. Nõnda tekkis paguluses lühikeseks ajaks koguni kaks Eesti Vabariigi valitsust.

On mõtlemapanev: kui rahval on hing lõngaga kaelas, kui tuhandeid on mõrvatud ja küüditatud, leidub ikka poliitikuid, kes on meistrid tüli üles kiskumises ja teevad seda pealegi väga toore sõnakasutusega. Nõnda tuli August Reil eemal kodumaast pidada võitlust Eesti Vabariigi järjepidevuse nimel ja teha kogu Euroopas ning Põhja-Ameerikas diplomaatilist tööd iseseisvuse taastamise nimel veel peaaegu veerand sajandit.

Trivimi Velliste Foto Urmas Saard

Trivimi Velliste. Foto: Urmas Saard

22. märtsil 1963 sai August Rei 77-aastaseks. Tema ülipingelist elu arvesse võttes oli see kõva saavutus. Ju ta oli heast sordist! Nädal hiljem, 29. märtsil toimus järjekordne eksiilvalitsuse koosolek. Rei näis olevat heas meeleolus. Koosolekult lahkudes läks ta allmaaraudteele, et sõita koju Stockholmi Bromma linnaosas. Vahetult enne Eriksplani jaama varises ta aga vagunis kokku. Karolinska haigla arstidel polnud enam midagi teha. Lõpetamata jäi August Rei mälestuste teine ja kolmas raamat, mis olnuksid meile olulisemad tema noorpõlve kirjeldustest. Ta maeti Bromma kalmistule. Ärasaatjaid Gustaf Vasa kirikus oli tuhatkond.

August Rei oli varem väljendanud soovi puhata kord kodumaa mullas. Katkematult eksisteerinud Eesti Vabariik sai jälle vabaks. Kevadel 2006 põõrdus August Rei tütar Hilja Rei Eesti Vabariigi ametikandjate poole palvega matta August ja Therese Rei Tallinna. Matusetalitus Metsakalmistul sai teoks sama aasta 27. augustil.

August Rei kuulub nüüd Eesti rahvale ja Eesti riigile. Ennekõike teenäitaja ja eeskuju andjana. Ta pidi oma elu jooksul palju pingutama ja palju kannatama. Tal oli palju raskeid hetki, aga ka ülevaid hetki. Nüüd on need hetked kõik ajalugu. Aga nad on päris head vilja kandnud.

Comments are closed.