Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

märts 2016
E T K N R L P
« veebr   apr »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Ilmar Tomusk: kuna ei teatud, et ma kirjutada ei oska, sain sisseastumiseksamil viie

Kesknädalal, helmekuu 9. päeval, külastas Ilmar Tomusk Sindi gümnaasiumi algklasside õpilasi, kes kuulasid lastekirjaniku jutustusi tähelepaneliku põnevuse ja kestvate naerupursetega. Vaatamata üle tunni kestnud kohtumisele ei ilmutanud õpilased tüdimuse märke ja esitasid rohkelt asjalikke küsimusi.

Ilmar Tomusk Sindi gümnaasiumi ees Foto Urmas Saard

Ilmar Tomusk Sindi gümnaasiumi ees. Foto: Urmas Saard

Pipit Ilmarist ei saanud

Laste käest on ikka küsitud, kelleks ta tahab saada. Nii küsitud ka Ilmarilt. Tema vastus üllatas õpetajaid, sest tulevase lastekirjaniku sooviks oli saada Pipi-Pikksukaks. Ilmarile meeldis Pipi juures hobune ja jõud, millega ta looma üles tõstis, samuti kuldrahadega kast. „Unistasin minagi sellisest kastist, millest võtan kuldraha ja lähen sellega näiteks jäätist ostma. Olen pärit suurest perest ja mul endal alati jäätise raha ei olnud.“ Aga kuue-seitsme aastaselt mõtles ta hobusele. Vanaemal oli küll lehm Mari, aga mitte hobust. Ükskord, kui vanaema hakkas lehma lüpsma, palus Ilmar luba Mari üles tõsta. Vanaema üllatuse peale selgitas poisike, et kuna tal hobust pole, sobib selleks ka lehm. Vanaema polevat kahelnud selles, et lapselaps ei jaksaks lehma tõsta, aga muretsenud hoopis piima kinnijäämise pärast. Ja mis siis veel sellest lehmast, kui enam piima ei anna. Nõnda jäänudki lehm sedakorda kõike mõistval jõmpsikal üles tõstmata. Aga Ilmari jutustuse peale said teda kuulavad õpilased täiel suul naeru pugistada. „Suuremaks kasvades sain aru, et ega minust Pipit ikka saa, sest mina olen poiss!“

Ilmar ei osanud õpetajale meelepäraselt kirjutada

Sellepärast sai Ilmar heal juhul kirjandi eest kolme. Kui läks kehvemini, ka nõrgema hinde.

Suuremaks saades unistas Ilmar eesti või vene keele õpetaja ametist. Kuid enne pidi koolis käima, väga vaikselt laua taga istuma, mitte naerma ja kirjanditki tuli kirjutada hästi tõsiselt, ilma naljatlemata. „Aga minul oli külgesündinud kunstiline vigur, et midagi kirjutades tahtsin ka väheke nalja visata, tõsiseid kirjandeid ma teha ei osanud.“ Paraku eesti keele õpetajale tema naljad polevat meeldinud või puudus tal naljasoon. Sellepärast sai Ilmar heal juhul kirjandi eest kolme. Kui läks kehvemini, ka nõrgema hinde.

Lõpukirjandi teema oli hästi tõsine, aga Ilmar ei saanud ikkagi ilma paari naljata hakkama ja kirjutas lubatud kuue tunni asemel pooleteist tunniga valmis. Samal ajal kurtis teine poiss, et temal polevat veel ridagi paberil ja peaski polevat mitte ainsatki mõtet. Ilmar vastanud, et temal jätkuvat neid küllaga ja võiks aidata. Aitaski. Õpilastele jutustades aga hoiatas kindlasõnaliselt, et ärgu Sindi õpilased seda mitte kunagi tehku. „Ja ärge seda mitte kusagil ka kellegile rääkige, et ma teile seda rääkinud olen, ka kodus mitte. Sest see on väga inetu lugu, kui teed kellegi eest töö valmis!“

Aga tollel eksamipäeval jäi veel Ilmaril hulga vaba aega üle ja siis tulnud teinegi sõber abi paluma. „Kirjutasin siis veel ühe kirjandi valmis.“ Kuna juba ammu varem oli õpetajale selgeks saanud Ilmari oskamatus kirjandeid kirjutada, sai ta eksami hindeks kolme. „Noormees, kellele ma esimesena töö ära tegin, sai parema hinde, nelja. Teisele poisile kirjutatud töö eest pandi viis.“

Kehalise kasvatuse õpetamise asemel tankikomandör

Loomulikult ei saanud rahuldava eksamihindega minna õppima eesti keele õpetajaks. „Astusin siis ülikooli, sooviga saada kehalise kasvatuse õpetajaks.“ Aga siis tuli ootamatu kutse sõjaväkke. Tavaliselt ülikoolist sõjaväkke ei võetud, aga 1982. a sügisel võeti kõik. Ilmarist sai Koola poolsaarel ujuvtanki komandör. Tank oli kerget kaalu, kõigest 15 tonni. Laevalt lasti vette, seal põristas kuivale maale, vahepeal tegi ka pauku. Aga seal maal oli väga külm ja liigesed jäid haigeks. Pärast teenistust enam sellise tervisega kehalise kasvatuse õpetajaks ei sobinud.

Valmis soome keele õpik

Kui ma olin selle õpiku valmis saanud, mõtlesin, et ma ei kirjuta enam mitte kunagi mitte ühtegi raamatut.

Tallinna ülikoolis küsis üks õppejõududest, kas Ilmar ei tahaks õppida eesti keele õpetajaks vene koolidele? Ilmarile oli ükstapuha, mida õppida ja sai paari nädala jooksul sooritada uued sisseastumiseksamid. „Pidin tegema ka uue kirjandi. Aga kuna need õpetajad ei teadnud, et ma kirjutada ei oska, sain kerge vaevaga kirjandi eest viie.“ Ta lõpetas ülikooli ja saigi eesti keele õpetajaks vene koolidele. Siiski suunati ta Kadrina keskkooli eesti keelt õpetama. Ühel päeval pidas koolidirektor noore õpetaja koridoris kinni ja teatas, et nende koolis hakatakse õpetama soome keelt. „Väga hea mõte, see on suurepärane mõte,“ kinnitas Ilmar vastuseks direktori jutule. Direktor tegi õpetamise ülesande Ilmarile. „Aga ma ei oska soome keelt.“ Direktor sellest ei hoolinud ja käskinud kohe ära õppida ja õpetama asuda. Ei jäänudki õpetajal muud üle, kui hakata õppima ja paralleelselt ka õpetama. „Tõusin igal hommikul kuuest üles, tegin kohvi, keetsin putru ja õppisin enne tööle minekut soome keelt.“ Kõik õpitud materjalid kirjutas ta arvutisse. Paari aasta möödudes oma märkmeid hinnates leidis ta olevat kirja pandu päris targa jutuna. „Läksin selle jutuga ühte kirjastusse ja nii juhtuski, et minu esimeseks raamatuks sai soome keele õpik.“ Ilmumise aasta oli 1994. „Kui ma olin selle õpiku valmis saanud, mõtlesin, et ma ei kirjuta enam mitte kunagi mitte ühtegi raamatut. Raamatu kirjutamine võtab nii palju aega ja sellesse ei tohi mitte ühtegi viga teha. Ma ei teinudki mitte ühtegi viga. Üks viga siiski oli, aga selle tegi toimetaja.“

Keelepoliitikas

Küsimus lastekirjanik Ilmar Tomuskile Foto Urmas Saard

Küsimus lastekirjanik Ilmar Tomuskile. Foto: Urmas Saard

Ühel päeval helistas haridusminister ja kutsus Tallinnasse. Minister käskis kirjutada avalduse keeleinspektsiooni direktoriks hakkamise sooviga. „Ütlesin, ma ei taha, ma ei oska direktor olla, ma olen maakooli õpetaja.“ Minister vastanud, et neil on direktorit vaja ja enne kabinetist välja ei pääse, kui avaldus kirjutatud. „Mis mul muud üle jäi, kirjutasin avalduse ja tahtsin kiiresti koju minna. Siis andis minister kohe mulle ametiauto ja kabineti võtmed. Pidin jälle hirmus palju iga päev õppima. Lugesin palju raamatuid eesti ja võõras keeles. Kõik õpitu panin arvutisse kirja.“ Jälle tundus Ilmarile kirja pandu targa jutuna ja sellest sündis tema teine raamat. „Kui panna järjekorda maailma kõige igavamad raamatud, siis see on kõige-kõige-kõige igavam raamat.“ Kirja pandud jutust kujunes tema doktoritöö, mille pealkiri on “Eesti keelepoliitika põhimõtted ja dünaamika eurointegratsiooni ja rahvusvaheliste inimõiguste kontekstis”. Seda raamatut ta lastel lugeda ei soovitanud, kuna polevat mitte ühtegi nalja ja kõik on väga tõsine. Nii võivad lapsed lugedes magama jääda, toolilt maha prantsatada ja haigetki saada. Muidugi oli lastel seda kuuldes jälle põhjust palju naerda. „Kui ma teise raamatu valmis sain, siis ma mõtlesin, et ei kirjuta enam mitte kunagi mitte ühtegi raamatut.“

Kas Astrid Lindgren ärgitas lastele kirjutama?

Alles ärgates taipas Ilmar ja usub, et kõik Eesti lapsed tunnevad selle tädi ära. Ta on kirjutanud raamatu, mille peategelaseks ebatavaline onu, kelle kõhu peal näeb nuppu ja seljal propellerit.

„Ühel kenal kevadpäeval taas Tartust tagasi Tallinnasse sõites tegin vahepeatuse, sõin friikartulit ja viinereid, mis on muidugi rämpstoit ja mida mitte ükski laps ei tohi mitte kunagi süüa. Pakkuge seda oma vanematele, aga ärge seda ise sööge. Teie sööge kaerahelbe putru.“ Kuna täiskõhuga on Ilmari arvates ohtlik sõita, jäi ta veel viivuks istuma ja siis tuli meelde üks unenägu. Seda nägi ta doktoritöö tegemise ajal. „Olin justkui ühes pargis. Sinna tuli keegi tädi. Hästi väikest kasvu, peaaegu saja-aastane. Vaatas minu poole, jõllitas ja läks minema. Ei saanudki aru, kes see tädi oli.“ Alles ärgates taipas Ilmar ja usub, et kõik Eesti lapsed tunnevad selle tädi ära. Ta on kirjutanud raamatu, mille peategelaseks ebatavaline onu, kelle kõhu peal näeb nuppu ja seljal propellerit. Saalist kostis laste mõistev mõttemühin. „Ja ma mõtlesin, miks ma Astrid Lindgreni unes nägin? Ei suutnudki seda välja mõelda. Kui unenäost oli 3 päeva mööda läinud, tabas meid väga kurb uudis, et Astrid Lindgren on surnud. Mõtlesin, miks ma nägin seda und, kas ta tahtis mulle midagi öelda?“

Tallinn-Tartu teel asuvas Adavere tuulikus lõunat süües sündiski mõte kirjutada esimene lastejutt „Volli isa ostab videomaki”. Selle jutu luges Ilmar Sindi gümnaasiumi aulas istuvatele lastele täies pikkuses ette. Lugu tegi palju nalja ja naeru tagasihoidmiseks pidin minagi tublisti vaeva nägema, et mitte lastest valjema häälega kaasa naerda.

Järgmisel nädalal kirjutas ta uue loo ja andis jutustused pojale lugeda. Seejärel saatis lood ühele lasteajakirjale. Kahjuks neile see ei sobinud, mis tegi kirjaniku meele kurvaks. „Asusin guugeldama lootuses, et võibolla leidub Eestis veel lasteajakirju. Avastasingi Hea Lapse, mille toimetajale Leelo Tunglale minu jutud väga meeldisid ja küsis lugusid juurde.“ Nii sündiski esimene lasteraamat „Tere, Volli!”, mille järel jälle Ilmar kinnitas, et see jääb viimaseks. Ometi järgnesid uued ja uued lasteraamatud. Praeguseks on neid trükist ilmunud 19, aga järge ootavad kirjutamisel ja kirjastuse toimetamisel olevad raamatud.

Urmas Saard

Comments are closed.