Täna hommikul mõõdeti Sindi Linnaraamatukogus pika mõõdulindiga Heljo Männi lasteraamatute hulka, loeti tema luuletusi Sindist ja imetleti 11. veebruaril üheksakümneseks saanud kirjaniku sõnakunsti, mis muutis Sänikaela küla Venimuse talus elanud ülilaisad kalamehed väga virkadeks töömeesteks.
Sindi lasteaia- ja algklassiealistel lastel on olnud alates tuhkapäevast võimalik osaleda Sindi Linnaraamatukogu kirjandustundides, kus lasteosakonna juhataja Rita Raudsepp ja raamatukogu direktor Ene Michelis tutvustavad lastekirjaniku Heljo Männi elu ja loomingut. Seda veel paljudel järgnevatelgi päevadel. Tänased lugemissaali varajased külalised olid õpetaja Made 4. klassi õpilased Sindi gümnaasiumist.
Suurte akende ette langetatud rulood vähendasid päevavalgust ja seda selgemalt helendasid ERR-i arhiivist tellitud põnevate filmikaadrite katkendid omaaegsetest populaarsetest laste telesaadetest. Rita rääkis, et kunagisest karubeebist on ammugi saanud koolidirektor ja hoolitsev pereisa oma lastele. Olgu meeldetuletuseks öeldud, et kui Mõmmi-ema Heljo Mänd on ületanud kõrges eas 90. eluaasta lävepaku, siis samal ajal kirjaniku juubeliga on legendaarne Mõmmi tegelaskuju saamas juba neljakümneviieseks – mees parimates aastates.
Ene luges kahte luuletust Sindist. Muidugi venitas kuuldu suunurgad naerule: „Onu Andrus elab Audrus, / tädi Siiri Sindis. / Tädil ahjus linnusaiad, / linnulaulud lindil. / Linnulaulu saatel köögis / tädi Siiri kokkab, / Talle meeldib võõrustada /maiast maiasmokka.“
Kui Ene andis mõõdulindi teise otsa Rita kätte ja astus aknalauale asetatud raamatute rivi ees mitu sammu tagasi, venisid laste näod imestusest peaaegu sama pikaks kui mõõdulindi näit. Heljo Mänd on kirjutanud lastele nii palju raamatuid, et nende hulka saab hõlpsamini mõõta külg-küljele rivistatult pikkusühikutes. Näit ütles 140 cm. Peaaegu sama pikk on ka keskmine 4. klassi tütarlaps.
Lastekirjanduse klassikaks muutunud jutustus annab ammendava vastuse küsimusele, kas laiskus peletab nälja ja kuidas laiskusest jagu saada! Enam ei mäleta selle esimest lugemist, aga pööraselt hästi meeldis tänagi kuulda, kuidas päevavargad Väike Laisk ja Suur Laisk läksid märkamatult laisklemisega sedavõrd hoogu, et komistasid kogemata lõpuks virgaks hakkamise kännu taha.
Mõnigi põliseks muutunud laste menulugu pani õpilaste suud liikuma ja laulu kaasa ümisema. Aastad pole ähmastanud toredate laulude võlu. Olgu see siis “Tingel-tangel”, “Karujõmmi unelaul” või koguni “Jorupill jonn”.
Rita kutsus lapsi joonistama. Töid võib esitada kuni koolivaheaja alguseni, 18. märtsini. Näitus avatakse 22. märtsil. Pisut arutati ka võimalike piltide sisu. Õpetaja Made õpilased olid üllatavalt leidlikud. Aga võibolla on kõik kirjaniku lood niivõrd kütkestavad, et inspireerivad ka tahtmatult põnevalt joonistama. Näiteks üks poiss arvas, et kõige kergem on joonistada jorupilli jonni. Polevat muud vaja joonistada kui suurtest pisaratest põrandale kogunenud nutuvett. Naeru pisarateni veel tagasiteelgi.
Urmas Saard