Ly-Andra Pärnaste: Minu vanaema elu on kui jooksev ratas, milles sündmustest ja tegevustest juba puudust ei tule

Täna saab 80-aastaseks MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi tegevjuht Elle Lees, kelle elus tehtud teadlikud valikud on koosmõjus juhuslike juhuste suunamisel kandnud teda viimased 30 aastat järjest suurema pühendumusega meie riigi esimese presidendi elutöö tundmaõppimisel.

Elle Lees koos oma tütretütre Ly-Andra Pärnastega aastal 2013 Foto erakogust
Elle Lees koos oma tütretütre Ly-Andra Pärnastega aastal 2013. Foto: erakogust

Eesti suurmehe mälestiste kogumine ja hoidmine jätab mäluasutuse töötaja enda teenimatult silmapaistva isiku varju. Youtube võimaldab kuulda tegevjuhi ettekannet näiteks Paides, kus tähistati Pätsi 140. sünniaastapäeva, aga Elle Leesi enda isikust pole seni ajakirjanduses midagi näppu sattunud. Otsustasin seda lünka pisut täita ja siis tegin rõõmsa avastuse, et 2012. a jõudis minust ette Tõstamaa Keskkooli 11. klassi õpilane Ly-Andra Pärnaste, kes juba 4 aastat tagasi tegi mitmekümne leheküljelise uurimuse oma vanaema elust. Juhendajana abistas Aimar Silivälja. Ly-Andra ütleb, et tal polnud uurimust tehes kasutada teisi abimaterjale ja kogu töö põhineb vanaema jutustustel, millest tegi tarvilikke üleskirjutisi või videosalvestusi. Tema lahkel loal saan kasutada tööd, mis kohati nii põhjalik, et loobusin sedakorda algselt kavandatud usutlusest loo peategelase endaga.

Vanavanavanemad

Huvitav teada, et mõlemad Elle vanemad pärinevad Kaskede suguvõsast. Lilly Kask sündis Toris. Ta töötas panganduses, aga omandas ka muusikalisi oskuseid. Noodi tundmist, viiulimängu, laulmist on suguvõsas põlvest põlve edasi antud. Ka Ly-Andra ema Õnnela on sama hea laulja ja muusikariistadel mängija, nagu tema ema Elle. Lilly oli pealehakkaja naine ja soovis kõigele kätt külge panna. Muusikalise ande kõrval tundis suurt huvi lugemise vastu ja olevat lausa neelanud kirjandust.

Armand Kask sündis Järvamaal Ambla kihelkonnas taluniku pojana. Lisaks 6-klassilisele haridusele täiendas noormees ennast rahvaülikoolis, omandades teadmisi tantsimises ja muus eluks vajaminevas. Huvitus tehnikast ja füüsilisest tööst. Õppis traktoristiks.

Ly-Andra kirjeldab ka oma vanavanemate kohtumise huvitavat lugu. Niiöelda vanapreili ikka jõudev Lilly otsinud seiklushimulise sõbranna soovitusel oma viimast võimalust ajalehe teate abil. Kuulutust lugenud Armand soovis samuti oma õnne proovida. Esimesel kohtumisel Kadriorus lummas noormehe välimus Lillyt niivõrd, et armumine kulmineerus 1935. a abiellumisega. Naine lahkus pangandusest ja läks taluperenaiseks. Noorpaari ühiseks huviks oli sport. Eesrindlikus talus jätkati karjakasvatust ja sordiaretust. Arendati kultuurkopli majandust, osaleti põllumajanduse näitustel. Esimesena sündis sellesse suurepärasesse ja töökasse perre Elle, teisena Vello ja kolmandana Laine. Vanematel polnud kerge kasvatada kolme last, ühtlasi kaitsta sõja ja kurja eest.

Õnnetuse tõttu jäi Elle isa 1941. aasta mobilisatsioonist kõrvale. Pulmakingituseks saadud hobusele jooksis ootamatult teele koer, kes hobusele näkku karates viimast nõnda ehmatas, et too paiskas mehe sadulast maha ja tagatipuks pealegi astus. Raske põrutus ja jalaluu murd vabastas Armandi sõjaväekohustusest nii venelaste kui sakslaste poolel. Küüditamisest säästis vallavalitsuses töötanud neiu, kes andis kasulikku nõu küüditamise ohust hoidumiseks. Aga see tähendas kodutalust lahkumist ja kaheksal korral elukoha vahetamist.

Alles Eesti Vabariigi de facto taastamise järel tehtud maareform võimaldas pere vanimal lapsel taotleda maa tagastamist. Elle visaduse tulemusel õnnestus maa koos metsade ja põldudega tagasi saada, kuid hooned jäid omaaegsete heausksette ostjate valdusesse. Küüditamise ajal kaotatud loomade eest maksti hüvitist, mille toel alustati talumaa taastamist.

Pikk abielu lubas Ly-Andra vanavanavanematel Lillyl ja Armandil pidada koguni kuldpulmasid.

Õpilase õppeedukust mõõdeti poliitilise veendumuse alusel

Vestlustes oma vanaemaga veendus Ly-Andra, et iseloomu poolest oli Elle üllatavalt rahulik laps, kes enamasti tegutses iseseisvalt, ega tujutsenud. Kahe ja poole aastasena kimbutas Ellet keskkõrvapõletik. Esimese asjana mäletabki Elle oma elust pildikest kõrvaluud saagivast arstist, täpsemalt küll tuimestuse all toimunud operatsiooni käigus kuuldud heli. Elle emal oli harjumuseks alati pärast loomade talitamist pisut pikutada. Seda aega kasutas ta lastele tarkust ja laulmist õpetades. Heliredeli õpetamisel oli kolmest lapsest kõige usinam õppija Elle, aga valesti kaasa laulmisel nutma puhkedes lausunud: „Ema, las ma kasvan veel!“ Neljaseks saades kingiti Ellele „Kuke aabits“, mida sirvides õppis tähestiku järgi lugema. Pildid muutusid sõnadeks. Viieselt oli lugemine juba selge. Järgmisel aastal toodi vihikud, mis tekitas suurema uudishimu kirjutamise vastu. Ema käeliigutusi matkides kritseldas laps vihiku otsast-otsani, iga viimse kui rea, niiöelda tundmatut keelt täis.

[pullquote]Kahjuks tekkis vastuolu klassijuhatajaga, kellega puudus poliitiline üksmeel. Just sellepärast ei saanud Elle ainukese medalikandidaadina kooli lõpetades medalit[/pullquote]Kuueselt haigestus tüdruk raskelt ajukelmepõletikku, mida sel ajal peeti koguni surmatõveks. Elle pidi terve suve veetma Tallinna haiglas ja tervenemisel uuesti kõndima õppima. Tüsistuste tõttu keelati ära aktiivne sportimine. Aga kõigele vaatamata suutis ta 1943. aastal Ambla kooli minnes lisaks lugemisele ka kümne piires arvutada. Heade eelteadmiste tõttu taheti laps kooliteed alustama saata teisest klassist, kuid tüdruku enda soovil otsustati siiski esimese kasuks. Range distsipliiniga õppeasutuses rõhutati korrektset käitumist ja süvenenud õppimist. 6-lassilisest koolist pidi Elle pool aastat enne lõpetamist lahkuma küüditamise ohu tõttu. Tüdruk jätkas 7-klassilises Rakke Mittetäielikus Keskkoolis. Ellet ei tahetud kaasõpilaste poolt omaks võtta. Põhjuseks võis olla poolelt õppeaastalt kooli vahetus. Oma tähelepanelikkuse ja väga hea õppeedukusega sai temast õpetaja lemmikõpilane, mis samuti võis uue tulija suhtes teistes tõrksust tekitada.

Elle huvitus klaveri- ja malemängu õppimisest. Kodus klaverit polnud, aga ta käis erinevate inimeste juures. Kuuendas käimise ajal ostis isa koju pianiino. Klaveritunde võttis Elle kokku üksteist aastat, mille jooksul saavutas väga hea tehnilise taseme. Oskusliku mängimise tõttu esines neiu suurteostega kooli pidudel. Rakke kooli lõpetamise ajaks oli tema muusikahuvi sedavõrd süvenenud, et soovis jätkata huvialases keskkoolis Pärnus. Seal oli ka palju sugulasi. Paraku mõtteks see jäigi. Vanemad soovisid, et pere vanim tütar asuks kodule lähemal. 1950.aastal astus neiu Väike-Maarja Keskkooli, kus valitses samuti range kord ja õpetajateks kõik Tartu Ülikooli lõpetanud inimesed. Koolivaliku üheks otsustavaks määrajaks sai internaat, kuhu vanemad oma tütre südamerahuga julgesid jätta. Sealses koolis tunnetati lausa barnassi – kirjanike hõngu.

Kahjuks tekkis vastuolu klassijuhatajaga, kellega puudus poliitiline üksmeel. Just sellepärast ei saanud Elle ainukese medalikandidaadina kooli lõpetades medalit. Eesti keele eksami puhul polevat töö vastanud täielikult teemale ning vene keele eksamis olnud üks koma rohkem. Seepärast pidi iga-aastase kiituskirjaga õpilane tegema Tartu Ülikooli sisseastumiseksamid. Nõue ei valmistanud Ellele mingit pinget. Õppimise ja sisseastumiseksamiteks valmistumise asemel mängis hoopis rahulikult pinksi.

Laulu ja pillimänguga raskustele vastu

1954. aastal Tartu Ülikooli astudes meenusid noorele naisele ema sõnad ,, keeled on maailma võti’’ ja selle arvamusega nõustudes sooviski valida keele teaduskonda. Kahjuks tollel aastal nendele kursustele ei võetud. Edasi mõeldes unistas Elle millestki, mis võimaldaks maailmas reisida ja tööd teha. Ema soovitusel otsustas ta valida geograafia, bioloogia ja geoloogia vahel. Tagavaraaineks sai õigusteadus. Õpihimuline neid tegi valiku tikuga liisku tõmmates, mis juhatas ainsa ja õige otsusena geograafia juurde.

Üliõpilasena liitus naiskooriga, mida juhatas Richard Ritsing. Esimesel katsel sai ta auväärse soprani koha. Elle jutustas tütretütrele, et tihtipeale toimus ühiselamus öösel kella kolmest tantsimine, milles alati suure innuga osales. Raha vajaduste katteks kasutas neiu kuuendas klassis alguse saanud fotograafia huvi, pildistades, ilmutades ja hiljem fotosid 10 kopikat tükk müües. Veel teenis ta elatist Heljo Mikkeli rahvakunstiansamblis, kus improviseeris klaveril vastavalt tantsijate liigutustele.

[pullquote]Vanemuise baleriini Maie Maasiku ja mõne solisti saatmine klaveripaladega. Palka maksti mäletamistmööda umbes 70-80 kopikat tunnis[/pullquote] Teisel ülikooli aastal elati viieteistkümnekesi ühes toas, kus omaette nurgakesest võis üksnes und näha. Söögipoolist said noored jagada tänu neile, kellele vanemad saatsid maalt toitu. Pooled päevad seisti leivajärjekordades. Vahel pidi isegi talumatut näljatunnet kogema, sest üliväikesest stipendiumist ära ei elanud.

Järgmistel aastatel olukord paranes. Noored said Aia tänava ühiselamusse, mille olukord polnud lutikate ja putukate levikul samuti kiita, kuid väikseid tubasid jätkus rohkem ja ruumi oli pisut enam. Selleks ajaks leidis üliõpilasneiu veel ühe teenimise mooduse: Vanemuise baleriini Maie Maasiku ja mõne solisti saatmine klaveripaladega. Palka maksti mäletamistmööda umbes 70-80 kopikat tunnis.

Kursuse pedagoogiline suund oli keskkooli füüsilise geograafia õpetaja, mis jagunes omakorda hüdroloogia geograafiaks ja mullastiku geograafiaks. Elle ei soovinud kooliõpetajaks saada ja valis viimase. Mullastiku geograafia omandamisel pakuti 3 õpilasega grupile praktikat Laadogale. Kohti oli kahele. Klassivanemana loovutas Elle oma võimaluse kaasõpilasele, püüdes ise samal ajal lauluõpetaja pabereid omandada, mis edukalt õnnestuski. Hiljem moodustati tudengitest mullastiku uurijate grupp ja käidi 8 aastat Eestimaa mullastikku uurimas.

Ajaloo eksamil saadud rahuldav hinne jätis ta ilma stipendiumita. Raha puuduses lasi Elle ennast kirja panna sotsiaalset abi vajavate inimeste hulka, kus viibisid enamasti tuberkuloosi või mõne muu haigusega inimesed, kuid neiu oli õnnelik, sest voodi ja söök neli korda päevas olid selleks kuuks tasuta.

Oma pere loomisel

Peale raskeid õpinguid algas 1959. a äge võitlus töökohtade pärast. Sooviti muidugi linna, kuhu kõigile kohti ei jagunud. Elle erialal oli õpilaste vähesuse tõttu teistest pisut suurem eelis. Põllumajandusministeeriumi esindaja kutsus 3 õpilast koos Ellega mulda kaardistama. Välitöö kestis augustist novembrini. Talveperioodil võeti eelnevalt tehtu kokku ja joonistati kaardile.

Elle Lees Tartus Foto Urmas Saard
Elle Lees Tartus. Foto: Urmas Saard

Vaikselt oma elu kujundamist alustanud noortel tärkas Tallinnas kooperatiivi loomise mõte. Võttes järjekorda taotles Elle pealinnas kolmetoalist korterit, mis tähendas suurt rahasummat. Sissemakseks võetud laenu tagastamine osutus vaevaliseks katsumuseks, mistõttu polnud enam korralikku särkigi selga panna. Kolme aasta jooksul, laenu tagasi makstes, käis ta töö kõrvalt sünnipäevadel ja pidustustel pilli mängimas, mis tagas üksnes täis kõhu ja meeleoluka elamuse. 1963. aastal saadud korteris puudus mööbel ja naine kolis sisse kõigest hädavajalike asjadega seljakotis. Pisutki lisaraha teenimiseks pakkus ta üliõpilasest juudipoisile ühte tuba oma kolmetoalises korteris. Nii sai osta oma esimesed majapidamistarbed – harja ja kühvli.

Kuna üllatusena tõsteti palka meesterahvastel, jättes naised tagaplaanile, hakkas Helle uut tööd otsima. Tekkis võimalus pürgida hüdroloogia-meteoroloogia vaneminseneriks Energiavõrkude Projekti. Moskva alluvusega ettevõttes toimus töö vene keeles.

Järgmistel aastatel osales Elle rohkem Eesti Looduskaitse Seltsi kooseisus, kuhu oli juba varem astunud.

Energiavõrkudesse 1967. a tööle tulnud Mati Lees asus Ellega samasse uurimisgruppi. Koos töötati saastatud õhu uurimise projektiga, mille käigus arenes ka vastastikune huvi teineteise vastu. Abielluti juba sama aasta detsembris. Pere esimese lapsena sündis Õnnela, aasta hiljem Vambola ja kolmandana Lilly.

Kolme lapse kõrvalt kutsuti naine 1974. a Informatsiooni Instituuti keskkonnakaitse teadustööd tegema. Amet pakkus suurt huvi ja tulenevalt töö iseloomust alustas ta soome keele õpingut. Kõige selle kõrvalt tegi ta edukalt ära ka autojuhi ja filosoofia eksamid. Kuna muusika mängis endiselt suurt rolli ja päästis ta mõnelgi juhul täbarast olukorrast, ärkas nüüd uuesti huvi laulmise vastu. Elle läks Teaduste Akadeemia Naiskoori, kust siirdus edasi Tartu Ülikoolis käinud ja Tallinnas elavate naiste ühisesse koori. Selles laulis ta kuni 2006. a.

Kuna Informatsiooni Instituudi ajal varustas Elle parteid erineva informatsiooniga, tekkis tal hea side Kommunistliku Partei Keskkommitee sekretäri Arnold Rüütliga, millest on elus olulist kasu olnud. Sel ajal alustas ta vaikselt oma artiklite ja raamatute kirjutamist. Kuna keskkonnakaitse oli tol ajal suhteliselt uus ja moodne, hankis Elle Eesti teadlastelt selle kohta erinevat teavet, mistõttu sai osa võtta ka fosvoriidisõjast – vastuseisust kaevandustele.

Pätsi radadele

[pullquote]Mõistagi keskendus tegevus Konstantin Pätsi ja tema talu saatuse uurimisele. Kolleegid aitasid innukalt kaasa[/pullquote]1985. aastal loodi Ellele uus teaduri koht Tallinna Botaanikaaeda. Sealses keskkonnas sai ta noorteadurist juhtivaks inseneriks ja hiljem vanemteaduriks. Ülesandeks oli Eesti Teaduste Akadeemia vabariikliku keskkonnakaitseprogrammi loomine viiele aastale (1985-1990). Varasem töö oli talle väga kasulik, kuna andis palju vajaminevaid kontakte ja teadmisi. Botaanikaaias ümbritses teda väga kena ümbrus ja suurepärane kollektiiv, mis oli Ellele hästi meelt mööda. Ta võttis osa giidikursustest, sooritas edukalt turismiühingu eksami ja läbis ka botaanikaaia giidi eksami. Ta saatis erinevaid gruppe Hiiumaale ja tegi majasiseseid ekskursioone lausa kuues keeles – eesti, vene, soome, saksa, rootsi ja inglise.

Saades teada, et põhiline botaanikaaia kollektsioonide osa kuulub Konstantin Pätsile äratas temas suuremat huvi riigi esimese presidendi isiku vastu. Ühiselt muinsuskaitse seltsiga alustati Pätsi talu ajaloo uurimist. Suur huvi pikka aega mahasalatud ajaloomälu vastu ühendas teotahtelisi inimesi ühingutesse, seltsidesse, klubidesse. Nii moodustasid ka Tallinna Botaanikaaia kümmekond töötajat muinsuskaitseklubi Kloostrimetsa. Nimi pärines enne teist maailmasõda samas paigas asunud riigivanem Konstantin Pätsi suvetalult. Klubi valiti juhatama geograaf Andres Tõnisson. Ellest sai klubi presidendi abi.

Mõistagi keskendus tegevus Konstantin Pätsi ja tema talu saatuse uurimisele. Kolleegid aitasid innukalt kaasa. Näiteks botaanikaaia bussijuht Nikolai Ulissov oli alati valmis sõitma kuhu tarvis. Käidi muinsuskaitsjate kutsel Tahkurannas Pätsi ausamba taastamise talgutel ja avamisel. Seal tutvuti presidendi pojapoja Matti Pätsi ja tema perekonnaga. Iga päev kuuldi Pätsi nime, mida kaua aega ei juletud kõvasti välja öelda.

Ebatavaline vanaema

[pullquote]Ta pole üldse tavapäraste vanaemade moodi – kes küpsetavad ja koovad…[/pullquote]Siinkohal pöördub Ly-Andra uurimustöö uuele leheküljele, mis kirjeldab suure põhjalikkusega tema vanaema pikalt käidud teest (nüüdseks juba ümmarguselt 30 aastat) meie riigi esimese presidendi jälgedes. Need 30 aastat väärivad kindlasti veel kümneid eraldi peatükkidena kirjutamisi. Aga selle pika loo lõpetuseks sobib nimetada mõningaid tunnustusi, millega Elle Leesi on austatud tema tänuväärses elus: Looduskaitsemärk 1987, Konstantin Pätsi medal 1997, EMS teenetemedal 2002, ESHL teeneterist, Valgetähe teenetemärk.

Lõppsõnas ütleb Ly-Andra, et pilt tema vanaemast on üsna ebatavaline. „Ta pole üldse tavapäraste vanaemade moodi – kes küpsetavad ja koovad… Ilmselt seetõttu, et tema elu on kui jooksev ratas, milles sündmustest ja tegevustest juba puudust ei tule.“ Ly-Andra arvates on see kõik väga huvitav ja pealehakkav, millest ka huvi uurimustööks. „Lapselapsena tunnen tema ellusuhtumise ja elutegevuse üle palju uhkust ja aukartust. Mäletan lapsepõlvest, kuidas ta mind, oma lapselast, töö juurde kaasa võttis, sealjuures ikka tarkusi jagas. Näiteks tean vanaema kuulatud juttude põhjal pisut Maarjamäe lossi ajalugu, botaanikaaias mitmete taimede nimetusi ja elulugu. Vanaema on olnud mulle heaks teejuhiks, kes on andnud suuresti nõu elulistel teemadel ja valikutel. Ta on minu jaoks nagu teadmiste pank, kust ma saan alati oma muredele ja teadmatustele vastused.“

Lisatud pildigalerii on üsna juhusliku valikuga viimase viie aasta kohtumistest Elle Leesiga Eesti erinevais paigus

Urmas Saard