Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

Jaak Valge rääkis ajaloolasena vabadussõjalastest

Taliharjapäeval avati Sindi gümnaasiumis vabadussõjalaste liikumist selgitav rändnäitus ja ajaloodoktor Jaak Valge vastas enim küsitud küsimustele vastustega, mis polevat saate “Aktuaalne kaamera. Nädal” toimetajale huvi pakkunud.

SG Reporter intervjueerib Jaak Valget Foto Urmas  Saard

SG Reporter intervjueerib Jaak Valget. Foto: Urmas Saard

Jaak Valge esinemist sissejuhatavad mõtted

Riigikogu vapside toetusrühma asutamise järel tuli saate “Aktuaalne kaamera. Nädal” võttegrupp Saaremaale Jaak Valge juurde koju. „Panid kaamerad õunaaeda üles. Eelnevalt olid nad saatnud mulle küsimused. Kaks inimest seisid mikrofoniga kõrval. Mina rääkisin kogu jutu, mis ma olin paar tundi hoolega ette valmistanud, neile ära. Siis küsiti veel paar lisaküsimust poliitilises seoses. Vastasin, et ma ei ole poliitik ja ajaloolasena ei taha poliitilise hinnangu osas sõna võtta. Ootamatu küsimuse tõttu puterdasin pisut. Hiljem saadet vaadates nägin, et kõik küsimuste vastused oli välja lõigatud ja puterdavad sõnad sisse jäetud,“ rääkis Valge Sindi gümnaasiumi raamatukokku kogunenud ajaloohuvilistele ja pakkus kuulamiseks ERR-i poolt kõrvale lükatud vastuseid ilma poliitiliste kommentaarideta nii nagu ta allikmaterjalide uurimuse tulemusel on vapside kohta teadmisi kogunud.

Valge sõnul lahutab meie ajaloo- ja poliitikateadvust 50-aastane lünk. Teemad, mis katkematu iseseisvusega riikide puhul on vahetult peale sündmusi või pärast demokraatia taastamist selgeks tehtud, tõusevad just selle lünga või okupatsiooniaja tõttu nüüd esile. „Tärkav huvi tõestab minu arvates positiivselt meie ühiskonna elujõudu.“ Päris pikalt on räägitud 1939-40. aasta sündmustest. Täiesti loogiline, et nüüd ollakse jõutud nende sündmuste fookusesse seadmiseni, mis neile eelnesid ja tõenäoliselt osalt ka 1940. aastat põhjustasid.

Valge näeb, et poliitikud suhtuvad tihtipeale ebamugavatesse asjadesse teatava distantsi või tõrkega. Eks ühele peavoolu poliitikule ongi suhteliselt hirmus ette kujutada olukorda, kus tänavatel on rahvamassid, mida nemad enam ei kontrolli. Toimuvad rahvahääletused tulemusega, mida nemad poleks soovinud. „Küllap see omaaegne vabadussõjalastest distantseerumine on kandunud üle ka tänapäeva. Mitmed peavoolu poliitikud on vabadussõjalaste kohta halvasti öelnud. Näiteks Toomas Hendrik Ilves, Siim Kallas, Paul-Erik Rummo, Rait Maruste. Vaevalt, et nad uuemate uurimuste sisuga ise kursis on. Vana soov distantseeruda mõjub siiani.“

Kas vabadussõjalased olid demokraatiavastased?

Võib täiesti kindlalt öelda, et Eesti kommunistidel, sotsialistidel ja Pätsil tegelikult neid tõendeid ei olnud.

Jaak Valge: Seda ei saa väita, vähemalt mitte tolleaja kontekstis, kus autoritaarsuse ja demokraatia vahelist vastuolu ei nähtud nii teravalt, kui tänapäeval. Vapside koostatud põhiseaduse eelnõu nägi ette küll täitevvõimu tugevdamist, mis oli neis oludes loomulik, sest Eestil oli täitevvõim väga ebastabiilne. Kriisiajal oli keskmine valitsuste eluiga 5 kuud. Täitevvõimu tugevdamist soovisid ka kõik teised erakonnad, välja arvatud sotsialistid. Ka nende põhiseadus nägi ette ka erakondi ja parlamenti. Vabadussõjalased kritiseerisid erakondi, mis olid väga ebapopulaarsed. Vabadussõjalaste organisatsioon polnud sõjaväestatud. Olid küll paramilitaarsed korrapidajate üksused, aga see oli ajale kohane ja neid oli Eestis kokku neljal erakonnal. Vabadussõjalased lõid oma üksused pärast nende vastaseid provokatsioone. Poliitilised jõud, kes vabadussõjalasi demokraatiavastasuses süüdistasid, osutusid ise demokraatiavastasteks, kuna sooritasid riigipöörde ning olid hiljem põhiseadusliku korra taastamise vastu. Vabadussõjalased esitasid küll rahvaalgatuse korras eelnõu sotsialistide erakonna keelustamiseks, aga see ei defineeri neid demokraatiavastastena. Tegemist oli vastukäiguga sellele, et sotsialistid olid nõudnud juba poolteist aastat järjest vabadussõjalaste keelustamist. Pealegi osutus argumentatsioon täpseks. Sotsialistide keelustamist nõuti seetõttu, et tegid kommunistidega koostööd ja seda nad tõesti tegid, näiteks Nõukogude Liidu saatkonnaga. Koostööd Kominternile pakkus ka sotsialistide katusorganisatsioon Sotsialistlik Töölisinternatsionaal. Tõsi, poolteist aastat peale Pätsi riigipööret otsustasid vabadussõjalased võtta suuna võimuhaaramisele ja rahva poolt suure häälteenamusega vastuvõetud konstitutsiooni kehtestamisele jõuga, aga seda tehti alles siis, kui kõik vägivallatud võimalused olid ammendatud. Dokumentidest selgub, et pärast ebaseadusliku režiimi võimult tõukamist nägid nad kohe ette demokraatlikke valimisi.

Kas vabadussõjalastel oli sidemeid natsi-Saksamaaga?

Jaak Valge: Sellekohased väited on ümber lükatud. Võib täiesti kindlalt öelda, et Eesti kommunistidel, sotsialistidel ja Pätsil tegelikult neid tõendeid ei olnud. Tõenäoliselt Saksa saatkonna diplomaatidega siiski suheldi, nii nagu seda tegid kõik Eesti poliitilised jõud. Aga vabadussõjalaste organisatsioon oli väga suur ja ei saa üldse välistada, et kellelgi neist poleks olnud madalatasemelisi kontakte. Olid natsid kes nad olid, aga liitlastele olid nad üldiselt truud. Kui aga Artur Sirk põgenes, siis ei võimaldanud natsi-Saksamaa talle isegi transiitviisat. Kui Sirgul oleks olnud sidemeid Saksamaa administratsioonis, poleks talle viisat keelatud.

Kas vabadussõjalased olid fašistid?

Näitus vapsidest Sindi Gümnaasiumis Foto Urmas Saard

Sindi Gümnaasiumis avatud rändnäitus valmis koostöös Haapsalu linna, Rahvusarhiivi ja arhivaar Ivar Kaiguga. Näituse kujundaja on Einike Leppik. Enne Sindit on väljapanek olnud üleval Haapsalus, Kullamaal, Lihulas ja Abja-Paluojas. Näituse initsiaatori, riigikogu liikme Jaanus Karilaiu sõnade kohaselt on eesmärk tutvustada vapside liikumist kõikides Eesti maakondades. Foto: Urmas Saard

Jaak Valge: Fašistideks nimetasid neid nende poliitilised vastased kommunistid ja sotsialistid, aga see ei tähenda midagi, sest fašism oli sõimusõna. Sotsialistid nimetasid fašistlikuks organisatsiooniks ka Eesti Kaitseliitu. Tänapäevane ajaloo- ja politoloogiateadus defineerib neid paremradikaalideks või paremkonservatiivideks. Seega: kui me ei taha fašismi defineerida just Stalini või Putini kombel (fašistid on kõik, kes olid nõukogudevastased või praegu Putini-Venemaa vastased), siis vabadussõjalased seda ei olnud. Vabadussõjalaste antisemitism ei olnud tugevam tolleaja keskmisest foonist. 1933. aasta septembris väitis vabadussõjalaste ajaleht Võitlus, et Hitleril on lapsikud seisukohad juutide suhtes: „Koos juutidest vabanemisega vabaneb Saksamaa ka suurest osast oma kultuurist ja saavutustest.“ Andres Larkale toetust avaldanute seas reklaamisid end ka juudi soost ärimehed. Hitleri puhul oleks see olnud mõeldamatu. Ka natsionaalsotsialismile omast rassismi vabadussõjalastel ei esinenud. Eestlasi peeti küll omapärasteks, aga mitte ülimuslikeks. Lisaks nõudis Saksa natsionaalsotsialism kõigutamatut usku karismaatilisse juhti Adolf Hitlerisse. Vabadussõjalaste ideoloogia ja mis veel olulisem, ka praktika eitas seda. Võitluse programmilises artiklis 1933. aasta novembris kirjutati: „…. Jumal hoidku meid diktaatorlike kalduvustega riigivanema eest….“ Sirk kinnitas:“ Meie ei tunnista juhi põhimõtet. Meil ei ole tarvis ei Hitlerit ega Mussolinit… Meie rahvas ei lepiks ühe isiku diktatuuriga.“ Muidugi ei tähenda öeldu, et vabadussõjalaste suures organisatsioonis ei oleks võinud fašismile sümpatiseerijaid olla. On tõsi, et nad olid Moskva ja marksismi vastased.

Kas nende võimuletõus oleks võinud Eesti ajaloo sirgel midagi muuta?

Jaak Valge: Jah, võib arvata, et Eesti ajalugu oleks olnud teistsugune, sest vabadussõjalased olid populaarsed. Neil jätkus julgust, idealismi ja tegutsemistahet. Seega võisid nad mõjutada nii Eesti sisepoliitilist arengut kui ka riigi välispoliitilist seisundit. Aga edasi – kui soovida teaduslikule pinnale jääda, siis sellele, missugune see teistsugune ajalugu oleks olnud, on võimatu vastata. On tõsi, et vapsid nägid ohtu Nõukogude Liidust selgemini kui teised poliitilised jõud. Nad hoiatasid ka sellise stsenaariumi eest, mis 1939-40. aastal tegelikult realiseerus. Moskva ei kartnud neid marksismivastasuse pärast, vaid seepärast, et nende võimuletulek võinuks aktiveerida nõukogudevaenulikud jõud ka Soomes ja Lätis. Võinuks tekkida tugev nõukogudevastane riikide blokk. Mis tegelikult oleks juhtunud, seda on mõistagi võimatu öelda. Minevikustsenaariume laborikatsetega läbi mängida ajalooteaduses ei saa.

Kas riigikogu vabadussõjalaste rehabiliteerimise toetusrühma loomine on teie arvates vajalik? Vabadussõjalaste maine – kas see vajaks ka ajaloolaste poolset põhjalikumat käsitlemist või on sellega lood siiski üsna head?

Jaak Valge: Mina ei oska sellele otse vastata, olen eelkõige ajaloolane, mitte poliitik või mainekujundaja. Minu arust on vabadussõjalaste maine osa ühiskonna silmis teenimatult halb, teine osa aga ülistab neid osalt teenimatult. See pole ka imelik, sest täna kujundab mainet võitjate ajalugu. Aga nemad võitjad ei olnud. Pätsi autoritaarkord ja Nõukogude režiim olid väga erinevad, aga neil oli ainult üks ühine vaenlane – just vabadussõjalased. Seega oli ja on neil vaenlasi palju. Nende vastane pikaajaline propaganda ei ole jätnud meie ühiskonnale mõju avaldamata.

Aga kas vabadussõjalaste ja riigipöörde teema vajaks põhjalikumat käsitlemist?

Jaak Valge: Jah, vajaks, nii nagu paljudki teised Eesti ajaloo teemad. Vabadussõjalastest ei tea me suhteliselt elementaarseid asjugi. Näiteks: kui suur oli nende liikmeskond? Pole ühtegi uurimust, mis keskenduks 1934. aasta riigipöördele.

Kas toetusrühma loomine ei lõhna natuke selle järgi, et üritatakse riiklikult või siis poliitiliselt ajaloolastele ette kirjutada, kuidas, mis suunas ajalugu käsitleda.

Jaak Valge: Ma ei usu, et vabas ühiskonnas asjad nii võiks käia ega tea ka sellist nõrganärvilist ajaloolast. Mõni teine ajaloolane võiks sellest trotsi täis minna. Suunatakse palju rafineeritumalt, eelkõige teemade rahastamisele ja tulemuste hindamisele raame seades.

Äkki on tegemist sellega, et teatud poliitikud või poliitilised jõud üritavad vabadussõjalaste mainet kasutades poliitilist kasu lõigata?

Jaak Valge: Kui ongi nii, küllap on see siis demokraatlikus ühiskonnas paratamatu ja isegi vajalik, et poliitikud teeksid oma käike ühiskonna arvamust arvestades.

Kas toonaste sündmuste ja tänase päeva vahel saab üldse paralleele tõmmata?

Jaak Valge: Lühidalt vastates mitte. Nii tänane välispoliitiline tagasein kui ka meie ühiskonna mentaliteet on toonasest väga erinev.

Kuivõrd tänased poliitilised jõud on kasutanud sarnast retoorikat nagu vabadussõjalased?

Jaak Valge: Uus poliitiline jõud kasutab ikka teravat, võimulolijate vastast ja ühiskonnale apelleerivat retoorikat. Teda ei seo mineviku poliitika taak. Omal ajal kasutas seda retoorikat Res Publica, edasi rohelised ja Indrek Tarand, viimastel valimistel Vabaerakond ja EKRE. Küllap jääb nii ka tulevikus, kui demokraatia kestab ja küllap võimulolijad nimetavad seda ikka ka edaspidi populismiks.

Üks asi, mida loodud toetusrühm taotleb, et riigikogu vabandaks Eesti Vabariigi nimel vabadussõjalaste järeltulijate ees ja mõistaks hukka 1934. aasta riigipöörde. Kuidas see kõlab psühholoogilise kaitse aspektist?

Jaak Valge tutvub kingituseks saadud albumiga Sindi elu piltides Foto Urmas Saard

Jaak Valge tutvub kingituseks saadud albumiga Sindi elu piltides. Foto: Urmas Saard

Jaak Valge: Psühholoogiliselt hästi kaitstud ühiskonnas valitseb vähem sisepingeid. Vabadussõjalaste hinnangu seisukohalt on Eesti ühiskond lõhestunud. Usun, et kena ja tasakaalustatud avaldus vähendaks seda lõhestatust ja tooks riigivõimu rahvale lähemale. On tõsi, et Eesti riigivõim Pätsi-Laidoneri juhtimisel represseeris 1934. aastal vabadussõjalasi ebaseaduslikult ja ebaõigete süüdistuste alusel. 29. juunil 1940, kui võimul oli juba Varese valitsus, amnesteeris Päts teiste poliitiliste süütegude eest karistatute kõrval ka vabadussõjalased, ent kes seda tol ajal enam tähele pani. Ning tegemist oli amnesteerimise ehk armuandmisega, mitte aga rehabiliteerimisega. Veel üks asi: kui nähti, et Eesti satub Nõukogude haardesse, siis riigi eriteenistused hävitasid suurema osa oma materjalidest, aga jätsid alles informatsiooni vabadussõjalaste kohta. Kas kogemata või meelega, seda ma ei tea, aga see sattus kommunistide kätte ning just selle teabe alusel represseeris Nõukogude režiim esimeses järjekorras vabadussõjalasi. Seda rääkisin sisepoliitilisest seisukohast. Aga välispoliitilist aspekti silmas pidades võiks toetusrühm minu arvates seada endale laiema eesmärgi: mõista hukka või vabandada 1934. aasta riigipöörde eest. Sellega demonstreeritaks ustavust demokraatiale, sellega eristaksime end Venemaast, kus püütakse kõiki diktaatorliku režiimi samme õigustada. Ühesõnaga, kui selline avaldus teha, siis peaks see minu arvates olema üles ehitatud nii, et esmajoones jääks kõlama hukkamõist demokraatia likvideerimisele, millest omakorda johtuks vabandus kõigi nende ees, kes sellest kannatada said.

Urmas Saard

Comments are closed.