Relvarahu aastapäeval muretseti Pärnus juhtide ja rahva vahelise vähese mõistmise pärast

Täna mälestati Vabadussõjas Eesti vabaduse eest võidelnuid. Pärnu Alevi kalmistul toimus Vabadussõjas langenute ausamba juures seisak, millega meenutati 1920. aasta 3. jaanuaril Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel kehtima hakanud vaherahu, mis tähistas Eesti täielikku võitu Vabadussõjas.

Pärjad Pärnu Vabadussõja monumendi jalamil Foto Urmas Saard
Pärjad Pärnu Vabadussõja monumendi jalamil. Foto: Urmas Saard

1919. a viimasel päeval jõuti Eesti ja Venemaa vahelistel läbirääkimistel vaherahu sõlmimiseni, mis nägi ette kahe riigi vahelisel rindejoonel sõjategevuse lõpetamist Eesti ja Nõukogude Vene rindel 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. Kuu aega hiljem kirjutati Tartus alla rahulepingule, millega Vabadussõda lõppes Eesti võiduga.

Pikka traditsiooni au sees pidades asetasid relvarahu aastapäeval Pärnus Vabadussõjas langenute ausamba jalamile pärja maavanem Kalev Kaljuste, Pärnu linnapea Romek Kosenkranius, Kaitseliidu Pärnumaa Maleva ja Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna esindatus. Arvukalt tuli kohale Eesti Lipu Selts oma liikmete ja lippudega. Tseremooniat juhtis Kaitseliidu Pärnumaa maleva kaplan Eduard Kakko.

„Võibolla see võitlusind saavutada midagi enneolematut oli kergem kui pärast seda vabadust hoida. Esimese iseseisvuse lõpul ei suutnud president mõista oma rahvast ja rahvas presidenti. Juba siis ei arvatud enam rahvast, kes oli vabaduse nimel verd valanud, enam midagi,“ hindas kaplan kriitiliste sõnadega Eesti poliitilist ajalugu ja leidis, et sarnaselt esimese iseseisvusaja lõpuga ei saa ka nüüd meie valitsejad rahvast aru ning kodanikud ei mõista enam oma juhte.

Jaan Roosnurm, kelle vanaisa samuti Vabadussõjas osales, tundis muret praegusel kujul piirileppe sõlmimise pärast.

Romek Kosenkranius märkis, et tänane seltskond oli mälestusmärgi juures jälle sama suur ja peamiselt samade inimestega esindatud nagu eelmiselgi aastal. „Ühelt poolt on mul väga hea meel, et Eesti Vabariigis jätkub neid inimesi, kes mäletavad oma tervist ja elu ohverdanud kangelasi. Teistpidi teeb meele nukraks, et neid mäletajaid nii vähe on.“ Aga linnapea oli siiski seda meelt, et paljud, kes külma ja tuisu pärast koju jäid, mõtlevad samuti Eesti vabaduse eest võidelnud inimestele.

Maavanema ootus ja südamesoov oli see, et noored inimesed järjest rohkem mõistaksid nii väikese rahva omariikluse tähtsust. „Ma loodan, et suudame seda teadmist anda edasi oma lastele ja lastelastele.

Urmas Saard